EE Kaevandustel on pinnuks silmas ühtekokku kuus vooluveekogu, mis on kantud nii Eesti põhikaardile kui ka keskkonnateabe keskuse hallatavasse keskkonnaregistri veekogude nimistusse: Mustajõgi, Konsu ja Putki peakraav, Riiasoo ja Tagasoo kraav ning Männiku oja. Looduskaitseseaduse järgi kehtib nende kallastel 50 meetri laiune piiranguvöönd, kus kaevandamine ei tuleks kõne allagi.

Kuna EE Kaevanduste kinnitusel muutuks piiranguvööndite vahel põlevkivi ammutamine keeruliseks ja see tõstaks omakorda põlevkivi hinda ning lisaks ei saaks kohalikku pruuni kulda kaevandada nii palju, kui lubatud, nõuab ettevõte keskkonnaministeeriumilt nende veekogude registrist kustutamist.

Kaardile kantud

AS Floccosa, kes sai valitsuselt loa alustada Narvas Kadastiku II ehituslubjakivikarjääris kaevandamist juba 2009. aasta detsembris, on hädas aga enam kui paarikümnehektarise Väike-Kadastiku järvega. Järv asub endises karjääriaugus, mis 1990. aastate alguses kaevandamistegevuse lõppemisel vett täis valgus. Floccosa kaevandamisloa menetlemine takerdus aga mullu ootamatult selle taha, et järv on samuti nii Eesti kaardile kui ka veekogude nimistusse kantud ning selle ümber kehtib 100 meetri laiune piiranguvöönd. Järve ühes selle kaitsetsooniga plaanitavast karjääri-alast väljaarvamisel muutunuks kaevandamise alustamine majanduslikult mõttetuks. Nii pöördus ka Floccosa keskkonnaministeeriumi poole sooviga järv keskkonnaregistrist kustutada.

Kord juba kohtus olnud

Sisuliselt sama küsimust puudutas 2009. aasta aprillis Tartu halduskohtus lahenduse saanud OÜ Saluala ja Tartumaa keskkonnateenistuse (praegune keskkonnaamet) vaheline vaidlus. Ettevõte soovis hakata Konguta vallas Laane kruusakarjääri lähedal kruusa kaevandama ja esitas teenistusele vastava taotluse. Ametnikud keeldusid aga taotlust menetlusse võtmast, sest taotletav mäeeraldis jäi osaliselt kunagisse kruusakarjääri tekkinud veekogu 50 meetri laiusesse piiranguvööndisse. Kuna ettevõte tundis, et talle tehti keeldumisega liiga, vaidlustas ta asja kohtus.

Siiski jättis kohus lõpuks õiguse ikkagi keskkonnateenistusele, kuigi viimane oli tunnistanud, et vaidlusalune veesilm on tõesti endisesse karjääri tekkinud veekogu ning selle ümbruses puuduvad ka olulised loodusväärtused, mida uus karjäär võinuks ohustada. Kohus leidis nimelt, et praeguste seaduste kohaselt ei ole mingit tähtust, kas tegu on loodusliku või tehisveekoguga ning kas see on keskkonnaregistrisse kantud või mitte, looduskaitseseadusest tulenevad piirangud kehtivad nende ümber ikkagi.

Ministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon viitas, et kuigi vee- ja looduskaitseseaduse alusel kehtivad veekogu ranna ja kalda kitsendused kõikidel veekogudel, sõltumata sellest, kas need on registris või mitte, võtab ministeerium registriandmed siiski luubi alla. „Kuna praktikas kasutatakse kitsenduste määramisel keskkonnaregistri andmeid, siis oleme alustanud analüüsi, et välja selgitada, kuidas veekogude andmed keskkonnaregistrisse on kantud.”

Tema sõnul ütleb seadus, millistel alustel veekogusid keskkonnaregistrisse kantakse. „Kui on tuvastatud, et veekogu registrisse kandmise alus puudub, on tegemist ebaõige kandega ja see kustutatakse registrist.”

OÜ-ga Saluala seotud kohtulahendi valguses tunnistas Kroon, et veekogude registrist kustutamine pole siiski lahendus ning seepärast on ministeeriumis käsil probleemistiku põhjalik analüüs ja lahenduste otsimine. „Kõige teravamalt kerkib probleem esile pooleliolevatesse pealmaakaevandustesse tekkinud veekogude puhul, mistõttu on meil ette valmistatud veeseaduse ja looduskaitseseaduse muudatused,” viitas Kroon.

Muudatuste kohaselt ei rakendataks edaspidi ranna ja kalda kasutamise piiranguid kaevandamise tulemusena tekkinud veekogudel, mis asuvad kas maardlal, mäeeraldisel või mäeeraldise teenindusmaal. Vastavate muudatustega veeseaduse eelnõu on saadetud otsustamiseks riigikogusse, kuid millal see lõpuks kinnitatud saab, ei tea täpselt keegi.

Seaduses kirjas

•• Looduskaitseseadusest tulenevate ranna ja kalda kaitseks mõeldud piirangute eesmärk on nendel asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine. Selleks on seadusesse kirjutatud, et ranna või kalda piiranguvööndi laius on Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit, üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal ja maaparandussüsteemi eesvoolul aga 100 meetrit. Allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul on piiranguvööndi laius 50 meetrit.