Kaheksa väikest, kaks suurt ja täiesti uus elu Inglismaal
Anne-Ly näol on muljet avaldav meik ning ta kurdab, et on Inglismaal elades hakanud paksuks minema. Et kipub öösel igasuguseid kaalule halvasti mõjuvaid näkse sööma – kui isu tuleb, ja pärast rasket tööpäeva lillevabrikus ning õhtust kaheksa koolis käiva lapse kantseldamist tuleb ju isu peale. Eks ta selle jutuga ütle eelkõige seda, et Suitsude peres on lõpuks saabunud päevad, mil toidu pealt enam kokku hoidma ei pea ning iga senti ei loeta. Anne-Ly näitab käega neid toidukorvimägesid, mida saab suurele perele nüüd kas või iga päev osta.
Pere 14 lapsest vanuselt teine tütar Kristel, kes elab, töötab ja õpib Eestis, täpsustab, et eks toitu ostab ema Inglismaalgi odavamatest poodidest. Ja neis on hinnad samad mis Eestis või isegi odavamad. Lihtsalt valik on suurem. Igas mõttes.
Eestist Inglise pärapõrgusse
Kaks ja pool aastat tagasi sõitis pereema Anne-Ly Suits ühtäkki ·otimaale ja töötas seal neli kuud. Pereisa Aivo Suits jäi lastega koju Läänemaale Kirblasse. Jõuluks tuli Anne-Ly tagasi ning uuel aastal – kõiki täpseid kuu-päevi ja sündmuste täpset ajalist järgnevust viimaste aastate kohutavalt kirjus juhtumiste-muutumiste reas nad enam ei mäleta – sõitsid Anne-Ly ja Aivo koos Suurbritanniasse tööle. Kaheksa väiksema kodus olnud lapsega jäi Lihula valla perele elumajaks kingitud ehk ühe krooni eest müüdud Vanamõisa endisse koolimajja askeldama Pärnu-vanaema ehk Aivo ema. Igal vabal hetkel kihutasid Tallinna koolidest appi ka pere suuremad lapsed. Ega kerge olnud, ütlevad suuremad tagantjärele.
Ei oodanud Eestist saabunud kaht võõrtöölist – Anne-Ly ise kasutab seda mõistet hästi palju – ees meelakkumine. Kuid Anne-Ly, kes oli juba kodus internetti kasutades inglise keele üsna hästi selgeks saanud, ei andnud koos mehega alla ja ühel ilusal päeval jõudsid nad Ida-Inglismaale ehk Hulli linna. Linna täisnimi on Kingston-upon-Hull ja lähimad suured linnad, kust rongiga saabuda, on York ja Leeds. Ühesõnaga, Eestist vaadates Inglismaa pärapõrgus, tegelikult vanas eht- inglaslikus mereäärses linnas.
Võõrtöölisel endal pole Anne-Ly sõnul suurt valida – kui pakutakse tööd tundmatusse linna nimega Hull ja sa oled juba mõnda aega tööd oodanud, siis lähed ega targuta pikalt.
Aivo sai kohe ametisse lillevabrikusse, kuid Anne-Ly leidis tööd ühes jaapanlastele kuulunud tehases, mis aga päev enne eestlanna katseaja lõppu õnnetuseks maha põles ning sajad töölised tänavale jättis.
Edasi läks juba kenasti. Naine sai mehega ühte vabrikusse. “Mis saab veel parem olla, kui oma mehega ühes kohas koos töötada!” ütleb Anne-Ly ja särab. Nagu muudelgi puhkudel, ei hakka Aivo naise jutule midagi lisama. Mis ei tähenda, et tal oma arvamust pole ja ta selle alati oma teada jätab. Aga kui midagi lisada ei ole, siis ei ole.
“Alguses töötasime selle nimel, et koguda raha ja lapsed järele tuua – 53 000 krooni kulus kaheksa lapse Eestist Inglismaale sõidutamiseks,” selgitab Anne-Ly. Ta kirjeldab, kuidas augusti keskel Londoni lennujaama piirikontrollis Suitsu-nimeliste rida otsa ei saanud ning piirivalvur väikest, toona viieaastast Moonikat oma kõrge laua tagant otsima pidi. Anne-Ly on uhke, et see ikka täitsa hull temp tehtud sai. Ja natuke on ta ka kahjurõõmus nende Eestisse jäänud ametnike suhtes, kes ei jõudnud ära imestada, kuidas kaheksa lapsega välismaale minnakse.
Vanem tütar Kristel, kes on viimastel aastatel Eestis pere asju ajama harjunud, oli vanemaid kõvasti innustanud väiksemad lapsed endaga kaasa viima. Ütles ka ise vanematele, et raha saatmisest üksi ei piisa, sest väikesed lapsed vajavad ema-isa. Kahetoalisest korterist, kuhu vanemad olid seni kahekesi mahtunud, koliti kibekähku kuuetoalisse kolmekorruselisse ridamajja – sellisesse nagu Inglismaal tavaliselt, et kogu tänav on üks pikk ridamaja.
Victoria valvsa pilgu all
Linnaosa on kodune ja turvaline, ümber nurga asub imetore park, mille keskel on kuninganna Victoria kuju, palmid ning tõesti lahe ronimis- ja kiikumisplats lastele. Teel koolist koju on mänguväljak eriline maiuspala, kus väikesed saavad päevapinge välja elada. Kõik kolm kooli, kus Suitsu pere võsud käivad, asuvad jalutuskäigu kaugusel kodust Ella tänaval.
Poolteise aasta tagusesse aega naastes oli ema esimene ülesanne lapsed kiiresti kooli saada.
Hullis pere vanima lapse tiitlit ja kohustusi kandva Ivo kooli saamiseks tuli paar kuud lausa kohtus käia, sest kodulähedases high school’is – põhikooliga võrreldav, 11–16-aastastele – ei jagunud talle kohta. “Nad ütlesid siin, et on täiesti tavapärane, et vanemad käivad kogu pere laste ühte kooli saamise pärast kohtus,” selgitab Anne-Ly. Igal juhul pääses Ivo lõpuks Endevaouri-nimelise kooli viimasesse klassi, andis kevadel inglise keeles eksamid ning õpib nüüd katoliiklikus kolledÏis.
Anne-Ly uhkustab, et on ära õppinud inglise ametnike keele ja aitab nüüd teistel hädalistel töökaaslastel ametiasutustele dokumente koostada. Tütar Kristel kiidab, et emal on keelte peale annet: ta oskas juba enne väga hästi vene ja soome keelt. Hoolimata sellest, et pere elas Eestis maal mis maal, kuhu välismaalase jalg sattus harva.
Anne-Ly rahakotis on hulk kõikvõimalikke kindlustunnet tõstvaid kaarte. Eriti uhke on ta ühe sotsiaalkindlustuse kaardi üle, mis tagab maksimaalsed õigused abile ja kindlustundele ka vanaduspõlveks. Võib vaid kujutleda, kuidas üks eesti maanaine on Inglise linnaasutuste uksi kulutanud, püüdnud mõista, mida talle räägitakse, ning üritanud end võõras keeles mõistetavaks teha.
Anne-Ly on kange naine – see lause tuleb esimeste seas kõigi huultelt, kellega Eestis Suitsu perest juttu teha. Või nagu ütles Läänemaa ajakirjanik Lehte Ilves: “Võimas naine! Ja kui ilusad lapsed tal on – nagu nukud, suurte silmade ja pruntis põskedega olid nad alati Vanamõisas ees ootamas, kui nende juurde oli põhjust minna.”
Eesti jaoks kadunud
Anne-Ly jääb napisõnaliseks, kui püüab võrrelda elu enne Inglismaad ja elu Inglismaal. Tal on raske mõelda end tagasi vaesele Läänemaale külmade põrandate, lugematu arvu ahjude, lauda ja loomade ning püsiva rahamure juurde. Kunagi käis ta laudas lüpsjana tööl, laste kõrvalt jäi lõpuks päris koduseks. Abikaasa Aivo töötas viimati Lihulas valvurina, mille eest maksti miinimumpalka.
Kirjeldusi Suitsude pere elust on Eesti ajakirjanduses aastate jooksul palju ilmunud. Laste ootavad silmad, tohutud musta pesu hunnikud passimas järgmist pesumasinatäit – masin töötas vaat et ööpäev läbi. On imestatud. On kadestatud. On päid vangutatud. Ja on aidatud.
“Eesti riik suurtest peredest ei hooli,” on Anne-Ly oma hinnangus siiski üheselt karm. Kui häda üle pea kasvas, hakkas Anne-Ly saatma abipalveid kõikjale.
Lihula vallavanem, kauaaegne valla sotsiaalnõunik ja ka päris suure, viielapselise pere ema Anu-Ly Jürman rõõmustab Suitsude edu üle. Ta meenutab, et kõrgematest ametiasutustest valda ringiga tulnud kirju, mis pärisid Suitsude pere abistamise kohta, tuli vahepeal nii palju, et neile vastamine kippus varjutama tegeliku abistamise.
Vallavanem mõistab, et aktiivne oma pere eest seismine oli Suitsude ainus võimalus toime tulla, ja kui soovite – ellu jääda. “Kogu nende pere on aktiivse ellusuhtumisega, toime tulev. Ka lapsed on asjalikud, üsna lahtise pea ja aktiivse eluhoiakuga,” iseloomustab Jürman. Ehk on Anne-Ly aastate jooksul olnud ka vahel ülekohtune vallaga pahandades, sest suurele perele jõuti kinkida maja ning riideabikoormad ja pajatäied suppi sõitsid eriti rasketel aegadel regulaarselt vallamaja ja pere vahet.
Aga praegu saab Anne-Ly teha ka teistpidi võrdlusi. Õhtupimedas BMW-sse istudes tõdeb ta, et Eestis oli neil lõpuks isegi parem auto kui nüüd Inglismaal. “Oleme palju asju siin ümber hinnanud. Eestis tahab igaüks, et tal oleks viimase mudeli järgi autod ja televiisorid – siin niisugustele asjadele sellist tähtsust ei omistata,” ütleb ta.
Eestisse jäänud vanemad lapsed kahetsevad, et Inglismaal pole internet nii käepärane kui Eestis ja perel pole Hulli kodus internetiühendust. Skype’i kau-du saaks ju kas või tundide kaupa tasuta juttu puhuda. “Kord kuus ikka helistan ja siis lähevad kõned hirmus pikaks ja kalliks, sest kõik tahavad ju rääkida,” lausub Kristel.
Kas see suur pere on siis nüüd Eestile kadunud? Vanim vend, sisekaitseakadeemia lõpetanud Aivar (25) on kirglik patrioot – tema Eestist ei lahku. Kristel, kes lõpetab töö kõrvalt tehnikaülikoolis magistrantuuriõpinguid, ütleb, et kui Eestis liiga keeruliseks läheb, on tema valmis mujale minema. Helena (21) on juba aastaid lapsehoidjana Saksamaal, vanuselt kolmas, Silver (23), elab ja töötab Londoni lähedal.
Eestis on veel kaubandustehnikumi lõpetanud noorukesed Kristiina (19) ja Ly (18). Mis neist saab, ei tea vanemad õde-venda arvata. Ja üle jäävad veel kaheksa, kes omandavad Inglismaal ingliskeelset haridust. Kristel usub, et väiksematele, kes pole pärast Eestist lahkumist tagasi käima saanud, muutub Inglismaa ajapikku päriskoduks ning Vanamõisa maja enam koduna ei meenutatagi.
Mis olnuks teine valik?
Väikesed tunnistavad küll veel, et igatsevad lund ja Eesti kodu taga. Anne-Lyl on aga liiga hästi meeles, kui raske oli talvel maal rahmeldada ning lapsi läbi lume ja külma kooli saata – tema ei igatse oma sõnul isegi mitte lund.
Tõsi, viimane sõnum, mille ta Hullis saadab, lõpeb sõnadega: kallistame, ja nutt tuleb miskipärast peale.
Kui Suitsud ei oleks seda pikka teekonda ette võtnud, siis milline võimalus olnuks neil Lihula kandis oma elu ise tööd tehes paremaks muuta? Nii tasuvat tööd nagu Inglismaal ei oleks leidnud kaks ilma kutseta inimest kusagil Lihula kandis.
Ka Tallinna kolimine poleks olnud lahendus, sest Tallinnas olnuks mitu korda kallim elada, kuid palk ja lastetoetused ei kataks eales suurenenud kulusid ega tooks uut hingamist toidulauale.
Inglismaal maksab riik kaheksale lapsele kokku tuhatkond naela toetust ehk siis umbes 25 000 krooni kuus.
Maja rendiks kulub praegu 700 naela, aga lisaks on ju mõlema vanema palgad, mida Eestis sama hästi kui polnudki. Anne-Ly loodab, et peagi saavad nad Hulli linnalt endale munitsipaalmaja, sest nad on nimekirjas üsna esimeses järjekorras.
Arvamus
Tiina Ristimets,
Suitsude pere tuttav ja abistaja
Suitsude perega kohtusin esimest korda kuus aastat tagasi, kui ise nende juurde Läänemaale lastele uusi riideid viima sõitsin. Olin sellest perest lugenud varem meediast ja otsustasin neid ka oma võimaluste piires aidata. Kõigepealt meenub sealne lihtne, soe ja puhas kodu ning hulk uudishimulikke ja ootusärevaid silmi, kes kiiresti oma tubadest lagedale ilmusid.
Pereema oli ootamatult asjalik ning mind üllatas meeldivalt tema aktiivsus ning toimekus.
Kogu tema mõttekäik suure pere hakkamasaamisest Eestis ei lasknud kordagi arvata, et ta istuks kodus käed rüpes ja ootaks, et talle midagi niisama tuuakse. Ta tegeles ise aktiivselt igalt poolt abi küsimisega ja abijagajaid neile ka jätkus.
Mina ise aga sain suure andmisrõõmu osaliseks, sest selle pere nii noorte kui ka teismeliste laste rõõm uutest ja trendikatest riietest, mida neil kunagi varem polnud olnud, oli üüratu.
Nüüd ei ole neist mitmel aastal ise enam midagi kuulnud, peale selle, et nad kolisid Inglismaale.
