Kaitseametnik: Soome suudaks end sõjas kaitsta vaid mõni päev
Seni on suure reservarmeega Soomet peetud üheks sõjaliselt tugevamaks väikeriigiks, kuid endise kaitseministeeriumi kantsleri Matti Ahola sõnul on Soome sõjalise hapruse peamine põhjus nõrk ettevalmistus õhusõjaks.
“Me räägime vastupidamise puhul päevadest, kõige enam nädalatest. Pärast seda vajame abi välismaalt. Abi kindlustamiseks ei ole meil aga mingit süsteemi,” osutas eksametnik, kelle meelest on 350 000-meheline reservarmee nõrgalt varustatud ja tõenäolisemate ohtude korral tarbetu.
Ahola osutab, et tänapäeva sõjas pannakse ühiskond põlvili kiirete õhurünnakutega. Kuid Soome Horneti tüüpi hävitajate rakettmoon saab läbi imekiiresti. “Hornetile võib korraga peale panna 10–12 raketti,” selgitab Ahola. “Kui lennukeid on 63, siis on teoorias märgatav osa Soome rakettidest lennukite küljes kinni. Esimese rakettide täieliku väljalasu järel on vaja kiiresti saada uusi rakette mõnest NATO riigist, mujal neid pole.” Soome varustamine moonaga on tehtud täielikult sõltuvaks NATO-st, kuid otsus moona saata võib venida kuude kaupa ja peab olema ühehäälne. “See on sajaprotsendiliselt NATO otsus, kas meie õhu- ja maajõudude põhilised relvad on kasutuskõlblikud pikemaks kujunevas kriisis.”
Soome kõrgema riigikaitsekooli lõpetanu, kaitsejõudude operatiivosakonna ülema kohusetäitja major Sten Reimann ei pea Soome riigikaitset hapraks. “Olles ise Soomes riigikaitset õppinud, julgen ma küll öelda, et tegu on Euroopas ühe paremini sõjaks valmistunud riigiga,” sõnas Reimann. Tema sõnul sai Soome välisabina relvi ka Talvesõja ajal, kui ta oli poliitiliselt isoleeritum kui praegu. “Üldjuhul pole riikidel ladudesse varutud eri raketisüsteeme kogu sõja tarbeks, sest need on väga kallid,” ütles Reiman ja lisas, et sõjaaegne varustamine on rajatud tarnelepingutele, need sõlmitakse konkreetsete riikide vahel ja sellised tarnelepingud on soomlastel olemas. “Seega ei puutu NATO liikmesus kõnealuse konflikti puhul varustamise osas otseselt asjasse.”
Soovib hoiatada avalikkust
Hiljuti peastaabist reservi läinud kolonelleitnandi Leo Kunnase sõnul võis Ahola avalduse taga olla soov hoiatada avalikkust Venemaa oodatust kiirema tugevnemise eest. “Aga kui juba soomlased oma tugeva kaitse juures kardavad, siis me peaks oma tasemega iga päev hirmust surnud olema,” osutas Kunnas. Tema kinnitusel on soomlastel siiski päris palju lähimaa õhutõrjesüsteeme – rakette ja kiirlaskekahureid, mis võimaldavad vastase õhujõududele kogu aeg kaotusi tekitada.
Kunnas osutas, et mitte kummagi Tšetšeenia sõja puhul ei osutunud Vene relvajõudude põhirelvaks õhujõud – pigem oli peamiseks relvatüübiks haubits, mis tasandas pealetungile teed. “Kui Soome vastaseks oleks ameeriklased, siis võiks Ahola jutt olla omal kohal, kuid Vene õhujõud ja USA õhujõudude täppirünnakute võime erinevad täiesti. Kuigi jah, ka venelased arenevad,” ütles Kunnas. Tema hinnangul ei piisa sõja võitmiseks õhujõududest, sest maa-ala peavad hõivama ikkagi maaväed.
Kunnasele on aga Ahola jutus positiivne see, et ta tõstatab Soome NATO-ga liitumise vajaduse, mis saab olla ainult Eesti huvides. “Meie hea sõbra Soome juhtkond üritab endist viisi teha nägu, nagu oleks NATO-ga liitumisest rääkimine ebavajalik või avameelne diskussioon Venemaal toimuva üle kohatu,” osutas Kaarel Kaas Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest Ahola avalduse mõjule, avaldades lootust, et sellega kaasneb seni tabuteemaks olnud NATO-debati elavnemine.
Õhukaitse
Soome relvad
sõjaks õhus
•• Soome kaitsejõudude käsutuses on 63 Horneti-nimelist hävitajat, neist 56 F-18 C ja 7 F-18D tüüpi. Lisaks veel seitse Vene päritolu Mi 8 ründekopterit, samuti mõned piirivalveks jt funktsioonideks mõeldud relvastamata propellerlennukid ja kopterid.
•• Soome maismaal paiknev õhukaitse tugineb keskmaasüsteemide osas BUK-M1 Vene keskmise tegevusraadiusega rakettidele, mis tabavad kuni 20 kilomeetri kaugusel asuvaid objekte.
•• Maajõudude relvastuses on veel Prantsuse päritolu Croatale NG lühimaaraketid, Vene SA-16 Igla eri mudelid ja 23- 30- 35- ja 57-millimeetrise kaliibriga õhutõrjesuurtükid.
•• Soome merevägi on varustatud valdavalt Prantsuse päritolu lühimaarakettidega Mistral.
Kommentaar
Kaarel Kaas, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus
Matti Ahola seisukohavõtu olulisus seisneb eelkõige Soome NATO-debati loodetavas elavdamises. See on midagi, mida saab ainult tervitada. Olukord, kus julgeoleku strateegilist tasandit puudutavates aruteludes eksisteerivad mingid tabud – või mis veelgi hullem, kus arutelu olemasolu või vajalikkust üritatakse eitada –, ei ole kindlasti kõikidest võimalikest olukordadest kõige mõistlikum.
Paraku üritab meie hea sõbra Soome juhtkond endist viisi teha nägu, nagu oleks NATO-ga liitumisest rääkimine ebavajalik.
Kitsamalt kaitsepoliitilises kontekstis viitab Ahola aga NATO-riikide ees juba 1990. aastatel seisnud dilemmale. Selleks on valik kvantiteedi ja tehnoloogia vahel. Veel mõni aasta tagasi oli Soome sõjaaja relvajõudude suuruseks 450 000 meest (8,65 protsenti elanikkonnast), praeguseks on seda kärbitud 350 000 meheni ning suure tõenäosusega tõmmatakse koosseise veelgi kokku ning lõplikuks arvuks jääb 250 000 meest (4,8 protsenti elanikkonnast). Võrdluseks: Eesti kaitseväe sõjaaegseks ehk operatiivstruktuuri suuruseks on 16 000 meest (1,23 protsenti elanikkonnast).
Arvukas reservarmee jätab paratamatult vähem ressursse tehnoloogia- ja relvastushangeteks, sest reservide tarbeks peavad olema varud, nende hooldamise ja ladustamise süsteem jne.
Küsimus ei ole seejuures lihtsustatult must-valges valikus: kas reservarmee või kõrgtehnoloogilised relvajõud. Selline küsimusepüstitus oleks jabur, sest esimene ei välista teist ja vastupidi.
Küsimus on õige tasakaalupunkti, optimaalse kombinatsiooni ja ressursside jaotuse leidmises.
