Kaitseväe kalmistul põimuvad ajaloo keerdkäigud
120 aasta jooksul on kalmistule maetud kuni 5000 eri rahvusest sõjaväelast.
Muinsuskaitseameti vallasmälestiste nõunik Mare Kask on kaitseväe kalmistu ajalugu uurinud ja sellega seotud materjale kogunud terve viimase veerandsajandi ning on üldse üks pädevamaid, kes teab sellest rääkida.
“Kalmistu algusajaks võib pidada 1887. aastat, kui Tallinna linn eraldas tsaari sõjaväevõimudele Juhkentalis kalmistu tarbeks tasuta maad ning sinna hakati matma 23. jalaväediviisi surnuid,” ütles Kask, tutvustades Päevalehele seoses pronkssõduriga kuulsaks saanud kalmistut.
Kalmistu algne osa sai täis Esimese maailmasõja ajal ning 1918. aastal hakkas Saksa okupatsioonivõim oma sõdureid matma uuele maatükile. “Sama aasta lõpus hakati kalmistule matma ka meie Vabadussõjas langenuid,” märkis Kask. “Kümme aastat hiljem avaldatud andmete kohaselt maeti sõja käigus sinna kokku 575 Eesti sõdurit, Vene valgekaartlast ning sõjavangi. Kokku on siia aja jooksul maetud 4500–5000 eri rahvusest ning eri armeede sõjaväelast.”
Sel ajal leidsid kalmistul viimse puhkepaiga ka langenud Briti mereväelased. Nende hauad jäid pealematmisest puutumata vaid tänu kalmistu kauaaegsele komandandile Linda Soomerele, kes laskis haudadel hoida mullahunnikuid.
1928. aastal rajati kalmistule arhitekt Edgar Kuusiku kavandi järgi Vabadussõjas langenutele mausoleumi taoline mälestus-
ehitis, millest on pärast Nõukogude aega säilinud vaid vundamendi jäänused. “Selle juures viidi omal ajal läbi riiklikke tseremooniaid ning see oli ametlik pärjapanemise koht,” ütles Kask.
Viis aastat hiljem püstitati kalmistule samuti arhitekt Kuusiku kavandi järgi kuulsate Vabadussõja väejuhtide Johan Unti ja Ernst Põdderi ning teiste kindralite auks mälestusmärk, mille Vene võimud hiljem hävitasid. Endisel kujul taastatud monumendi ümmarguse südamiku näol on tegemist läbi ime säilinud originaaliga. “Kellelgi lihtsalt õnnestus see purustusest ära tuua,” tähendas Kask.
Hävingust ei pääsenud ka 1940. aastal skulptor Juhan Raudsepa poolt kavandatud Vabadusristi kavaleride mälestussammas, mille pidulik avamistseremoonia jäi Nõukogude sõjabaaside tuleku tõttu ära. 1950-ndate algul otsustasid Vene võimud samba lihtsalt õhku lasta. “Samba tükid maeti sinnasamasse maha ning kui Vene mereväelased hiljem hauda kaevates selle kätt kujutava detailini jõudsid, panid nad ehmatusest jooksu,” meenutas Kask kurioosset seika.
Nüüdseks on Eesti-aegsetele haudadele valdavas osas peale maetud Vene sõjaväelased. “Ülematmine ning hauatähiste hävitamine sai alguse 1949. aastal,” teadis Kask öelda ning imestas, miks Vene sõjaväelaste hauad on viimasel ajal ühtäkki üles vuntsitud. “Kui Eesti ajal maetud põrmud on kahe meetri sügavusel, siis Vene sõjaväelased on nende peal pooleteise meetri sügavusel.”
Kask osutas ka tõsiasjale, et valitsus on 1994. aastal võtnud vastu otsuse kaitseväe kalmistu 1944. aastal olnud kujul taastada. “Aga ma ei kujuta ette, kuidas on seda võimalik pronkssõdurit siia tuues enam teha,” nentis ta.
