Kaitsevägi ei panusta psühholoogilisele abile
Sel esmaspäeval langes Afganistanis 20-aastane nooremseersant Herdis Sikka, kuid päev enne, eelmisel pühapäeval võttis oma kodus Pärnus endalt elu Afganistanis kaks jalga kaotanud kaitseväelane Aare Viirmaa. Varasemast on teada endise sõjaväelase Janek Lauri juhtum, kes tegi enesetapu ja enne seda mõrvas oma naise ja kaks last.
Kaitseministeeriumi esindaja Peeter Kuimeti sõnul ei ole siiani tuvastatud, et ükski endise kaitseväelase enesetapp oleks olnud põhjustatud nende teenistusest kaitseväes või missioonil käimisest. Kuidas täpselt seda joont tõmmatakse ja selgeks tehakse, mis täpselt oli enesetappude põhjuseks, ta ei kommenteerinud, kuid kinnitas, et see on kindlalt kaitseministeeriumile teada.
Kaitseväe peastaabi teavitusosakonna veebel Marek Kohv märkis, et Viirmaa puhul puudusid kaitseväe spetsialistide hinnangul märgid, et ta oleks kaldunud enesetapule. Temaga olid rääkinud Kohvi sõnul nii kaplanid kui ka psühholoogid. „Ta pidi sel sügisel edasi kooli minema, ta sai juba päris hästi liikuda,” kirjeldas Kohv Viirmaa käekäiku.
Ise heal meelel ei räägi
Afganistanis ühe jala kaotanud kaitseväe meedik veebel Jaune Engel rääkis, et erilist järjepidevust psühholoogilise abi andmises siiski reaalsuses ei ole. „Kui inimene ise pöördub ja palub abi, siis ta seda ka saab. Probleem ongi pigem selles, et need inimesed, kellel tõsisemad probleemid on, enamasti ei taha sellest rääkida. Tihti ei räägi nad isegi oma lähedastele,” kirjeldas ta. Paljudele meestele ei meeldi jälle rääkida naissoost psühholoogidega ja näidata neile oma haavatavust.
Engel märkis ka seda, et tegelikult ei toimu mingit spetsiifilist ja tõhusat psühholoogilist ettevalmistust ka enne missioonile minekut, tema puhul oli selleks lihtsalt üks psühholoogi loeng.
Kui juba eelmise aasta lõpus anti teada, et tänavu jaanuarist on kavas luua kaitseväe juurde eraldi psühholoogiateenistus, siis siiani see tööd alustanud ei ole. Kolonelleitnant Taavi Laanepere sõnul moodustati psühholoogiateenistuse loomiseks möödunud aasta algul küll töörühm, kuid kaitseväelastega tööle pole see veel siiani asunud.
„Sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse jaoskond toetab kaitseväelasi nii enne kui ka pärast missiooni, samuti saavad vajadusel toetust kaitseväelaste pered. Pöörduda on võimalik nii sõjaväe kui ka tsiviilpsühholoogide poole,” selgitas kaitseväe teavitusosakonna vanemleitnant Ingrid Mühling, kuhu missioonil käinud praegu pöörduda saavad. „Eesti kogemus haavatutega tegelemisel on lühem kui paljudes liitlasriikides, kus on haavatud sõduritega tegeletud aastakümneid. Selle valgusel on Eesti kaitseväe sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse pakkujad mõne aastaga ära teinud suure töö – loodud on haavatute toetuse ja rehabilitatsiooni süsteem, mille põhjal on võimalik nii haavatute kui ka teiste kaitseväelaste psühholoogilist toetamist edasi arendada,” teatas Mühling.
Kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse psühholoog leitnant Merle Parmak tegi eelmise aasta lõpus Eesti Päevalehele antud intervjuus ettepaneku, et missioonide vahel võiks sõdur vähemalt ühe aasta puhata. Seda ettepanekut pole aga siiani kuulda võetud.
Kaitsevägi: posttraumaatilist stressi meil pole
•• Posttraumaatiline stressihäire on seni diagnoositud alla ühel protsendil missioonidel käinud kaitseväelastest, teatatakse Eesti kaitseväe teavitusosakonnast.
•• USA armee meditsiinikeskuses Washingtonis märgitakse, et nende sõduritele mõeldud psühholoogilise abi programmidest on ilmnenud, et umbes 10–15 protsendil on olnud posttraumaatiline stressihäire. See on tulnud välja, kui nendega on tööd tehtud ja nad on ennast avanud. Üks selline programm on näiteks „Sõjateatri” programm, kus veteranid mängivad läbi erinevaid situatsioone. USA-s tehtud uuringud näitavad samuti, et PTSH on oma jälje jätnud ka sõjaväelaste perekondadele: neil on nii depressiooni sümptomeid kui ka probleeme mõnuainete kasutamisega ja koduvägivallaga. Samuti seistakse USA-s silmitsi sõdurite hüppeliselt sagenevate enesetappudega.
•• USA Eesti-suursaadik Michael C. Polt avaldas kaastunnet Viirmaa lähedastele ja rõhutas sealjuures, et sõja tagajärgedega tuleb tegelda ka pärast lahinguväljalt naasmist, rahutingimustes. Ta märkis, et posttraumaatiline stress on reaalne probleem, millega tuleb tegelda.
