Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits kirjeldas, et Kuresoo puhul on tegu Soomaa rahvuspargi põlislooduse tuumala ning ühe Euroopa suurema ning paremini säilinud rabakompleksiga. Selle kaguservas kaevati möödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üldises kuivendamismaania käigus ligi poolesajale hektarile sisse pikad kraavid. Leivits viitas, et kuivendatud alast pole saanud ihaldatud metsamaad ja samal ajal on piirkond lakanud olemast ka raba: turvast tootvad turbasamblad on kadunud, turba lagunemise tõttu toimub piirkonnas kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi  „leke” atmosfääri ning peale selle on alal hoogsalt kasvama hakanud männid ja kased.

Kraavid kinni

Lahemaa üheks külastatavamaks looduskohaks oleva Viru raba osast on aga pärast Nõukogude-aegset turba kaevandamist alles jäänud vaid trööstitult mustavad suured freesturbaväljad, kus taimed pole suutnud vaatamata möödunud aastakümnetele kanda kinnitada.

Leivitsa sõnul tuleb soode uuele elule äratamiseks taastada esmalt looduslähedane veerežiim, mistõttu tuleb kuivenduskraavid vee väljavoolu peatamiseks sulgeda. „See ei tähenda nende alade üleujutamist, nagu seda näiteks koprad teevad, vaid veetaseme tõstmist tasemele, mis võimaldab taas sootaimestikul arenema hakata,” kirjeldas Leivits. „Kui kuivenduse mõjul on rabas kasvama hakanud puud, siis aurumise vähendamiseks tuleb ka need eemaldada, sest puud „pumpavad” turbapinnasest vett välja ega võimalda veetasemel jääda püsivalt piisavalt kõrgele tasemele.”

Viru raba kaevandatud osas tuleb peale kraavide kinniajamise ja puude langetamise hakata turbasamblakihti nn Kanada meetodil taastama: märjale turbapinnasele puistatakse mõnest elus rabast lõigatud turbasamblaid, mis omakorda kaetakse niiskust hoidva põhukihiga.

Taastamistöid korraldava RMK looduskaitse peaspetsialist Kristjan Tõnisson ütles, et esimesed tegevused lähevad lahti selle aasta lõpu poole ning kaks eurorahaga rahastatavat projekti lähevad maksma pea 275 000 eurot (4,3 miljonit krooni).

Varasemad katsetused on näidanud, et sootaimestik hakkab kuivendatud soodes arenema kolm kuni viis aastat pärast veerežiimi tõstmist ning loodusliku näo peaks taastatavad alad saama paarikümne aasta pärast.

Kuivendamine lõi suure tuleohu

•• Peale looduskaitseliste põhjuste peetakse rabade kui väärtuslike elupaikade taastamist hädavajalikuks nii suvise ülisuure tuleohu kui ka süsinikdioksiidi saaste vähendamiseks.

•• Pea kõik Eesti suuremad metsapõlengud on toimunud kuivendatud soodes, kus nende kustutamine on turbapinnase tõttu väga keeruline.

•• Turba lagunemisel tekkiva süsinikdioksiidi emissiooni vähendamine on viimastel aastatel oluliseks muutunud seoses ülemaailmse kliima soojenemisega. Looduslikud rabad kui märg-alad on süsinikku siduvad kohad, kus see talletatakse taimejäänustena. Kuivendamisel saab aga kuhjunud orgaanika hapniku ligipääsu tõttu lagunema hakata ning kogu aastatuhandete jooksul kogunenud süsinik pääseb CO2 kujul tagasi atmosfääri.

•• Arvestuste kohaselt paiskub Eesti kuivendatud turbaaladelt igal aastal õhku 10 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Kuivendatud soodest enam paiskavad süsinikdioksiidi õhku vaid meie soojus-elektrijaamad – 15 miljonit tonni aastas.

•• Seejuures ületab kuivendatud soodest pärit süsinikdioksiidi kogus mäekõrguselt näiteks transpordist ja tööstusest pärineva CO2 hulga, mis küünib 1,7 miljoni tonnini.

•• Turba kaevandamisest alles jäänud jääksoode pindala ulatub Eestis kuni 20 000 hektarini.