Kalendrisügis pole jõudnud veel alatagi, aga üks meie satelliitsaatjatega linnuharuldusi – kalakotkas Maria – on veetnud juba nädalapäevad oma iga-aastases talvitumispaigas Aafrika päikese all.

Tema jälgimisseadmega liigikaaslane on samal ajal alles Türgis. Urmas Sellis kotkaklubist rääkis, et Maria alustas seekord oma pikka lennurännakut lõunamaale juba 24. juulil.

Teisele poole ekvaatorit, Kongo jõe äärses dÏunglis asuvasse talvitumiskohta jõudis lind möödunud laupäeval ehk siis küllaltki kiiresti: vähem kui kahe kuuga.

Näiteks üle Vahemere lendas kotkas ühe ööga, üllatades sellega kogenud linnumehi. “Tavaliselt nad öösel ei lenda ning puhkavad sel ajal – vähemalt maismaal. Aga paistab, et mere kohal see reegel ei kehtigi,” osutas Sellis.

Sahara kõrbe kohal oli Marial aga justkui tuli takus, ta läbis päevas nelisada või enam kilomeetrit.

Pesa juba hõivatud

Kuna tänu jälgimisseadmele kolmandat aastat kotkameeste luubi all olev Maria alustas oma teekonda juba enne juuli lõppu, kahtlustatakse, et nii nagu mullu, polnud tal ka tänavu järelkasvu.

Sellis märkis, et pojad jäid Marial ilmselt olemata seetõttu, et lind jõudis kevadel Eestisse liiga hilja.

Kuna Maria Ida-Virumaal Puhatu soostikus asuvasse pesasse oli saabumise hetkeks sisse kolinud juba üks teine kotkapaar, oli ta sunnitud end uut kodukohta otsides sisse seadma hoopis Venemaal, kolme kilomeetri kaugusel Eesti piirist.

Erinevalt Mariast võtab teine saatjaga kalakotkas Erika rännakut rahulikult. Teel oma talvitumiskohta Sudaani on ta jõudnud Türki Marmara järve äärde, kus nuumab end hea ja paremaga.

Kotkamees osutas, et ka kalakotkas Erikat, kes kasvatas tänavu üles kolm poega, tõmbab miskipärast tugevasti Venemaa poole.

Nimelt reedavad tema asukohapunktid, et enne äralendu lõuna poole veetis ta koguni umbkaudu viis päeva ühes Peterburist vaid kilomeetri kaugusele jäävas soos.

Sellise sõnul on tänu Maria ja Erika rände jälgimisele mõistetud, et kui lindude rändetrajektoorid võivad eri aastatel mingil määral erineda, siis peatuspaigad on alati samad.

Äpardused must-toonekurgedega

•• Sel suvel said satelliitsaatjad selga veel üheksa kurge – kolmel olid need juba varem.

•• Rännuteel on kõige kaugemale jõudnud Raivo, kes nuumab end praegu Iisraeli kalatiikidel. Teised on jõudnud nokkapidi alles Rumeeniasse või Bulgaariasse.

•• Õnnetu saatus tabas saatja selga saanud Raivo poega, kes langes Lahemaal ilmselt kaljukotkaste roaks.

•• Teine saatja saanud must-toonekurehakatis aga vigastas enne äralendu Ida-Virumaal ühes Sirgala kandi külas oma jalga. Sealt toimetati vigase jalaga kurg edasi Pärnumaale Nigula metsloomade turvakodusse.

•• Saarlasest must-toonekurg Priidu jäi aga suvel, kui pojad olid juba suured, mitmeks päevaks heinapallinööridesse kinni. Just tänu saatjale õnnestus kohalikul linnumehel tema elu päästa.