Riiklik looduskaitsekeskus ja Eesti loodushoiu keskus alustavad lähinädalail Narva jõe lähedal kaks aastat tagasi avastatud võõrliigina sisse toodud ning kohalikke mageveekalu ja konni ohustava kaugida unimudila väljapüüki.

Kalateadlane Meelis Tambets märkis, et kui 2005. aasta suvel avastati unimudil uue liigina, pakkus see omajagu põnevust. “Aga teada oli, et see liik kujutab meie jõgede ja järvede öko-süsteemidele ohtu ning temaga tuleb võitlema hakata,” sõnas ta.

Levimist ei takista miski

Narva veehoidlast vaid mõne meetri laiuse maaribaga eraldatud tiik on praeguseks unimudilaid niivõrd täis, et aplad röövkalad on jõudnud kõik särjed ja kogred nahka pista. “Unimudilad on ka veehoidlasse jõudnud, kuid nende arvukus on seal veel väike,” osutas Tambets.

Kuna varasemast puudub igasugune kogemus, kuidas unimudilaid meie veekogudest välja juurida, tuleb kalauurijatel kõik tööd korraldada katsetuste korras. “Kõigepealt teeme kontrollpüügid, et määrata unimudilate praegune arvukus,” kirjeldas Tambets eelolevaid tööd. “Seejärel proovime tiigid elektri ja võrkudega võimalikult tühjaks püüda. Pole kahtlust, et neid jääb sinna alles ning seepärast on kavas sügisel või järgmisel kevadel tiikidesse tuua Tartumaal Haaslava kalamajandis sirgunud haugid.” Spetsiaalseid kalamürke pole kalateadlastel esialgu plaanis kasutada.

Tambetsi sõnul ei takista kuni 25 sentimeetri pikkuseks sirguva unimudila levimist meie oludes praktiliselt miski, sest kala on võimeline kohanema väga äärmuslike tingimustega ning suudab siin ka hästi paljuneda. “Kui unimudil peaks jäätuma, siis pärast sulamist elab ta rahulikult edasi. Samuti ei karda ta veekogude kuivamist, sest on sellistel puhkudel võimeline kaevuma niiskesse põhjasettesse,” selgitas Tambets. “Kui noored unimudilad toituvad planktonist, siis juba kümne sentimeetri pikkuselt hakkavad nad õgima konnavastseid ja sööma kõiki teisi kalu, kellest jõud üle käib. Nii tõrjuvad nad teised kalad veekogust välja ja hakkavad lõpuks üksteisest toituma.”