Kalateadlased võtavad luubi alla silmukalad
Eesti loodushoiu keskus on Norra kuningriigi toetatud rahvusvahelise projekti raames üksikasjalikult luubi alla võtnud Eesti silmurikkaima, Narva jõe silmud, et uurida, kas ja kuidas oleks võimalik nende angerjaid meenutavate kalade varusid suurendada.
Keskuse kalateadlane Meelis Tambets märkis, et kuigi enam-vähem iga eestlane tunneb silmusid või on neid marineeritult maitstagi saanud, on selle liigi elu kohta tegelikult siiani väga vähe teada.
„Sisuliselt teame vaid seda, et silmud koevad Narva jões kevadel, kuid tulevad selleks jõkke juba sügisel. Suure osa talve veedavad nad jõepõhja kaevununa ning kevadel pärast kudemist nad surevad,” rääkis Tambets silmudest, kes on Narva jõe kaluritele oluline püügiobjekt ja sissetulekuallikas.
Miks silmud juba varakult enne kudemist Narva jõkke tulevad, kuhu nad liiguvad ja kus talve veedavad – seda ei tea täpselt keegi. „Kuni need küsimused on vastuseta, ei tea me ka seda, mida me nende varude paremaks kaitsmiseks või varude seisundi parandamiseks ette saaksime võtta,” tähendas Tambets.
Pisikesed akustilised märgised
Uurimaks, kuhu alates augusti lõpust Soome lahest Narva jõkke suunduvad silmud liiguvad ja kus asuvad neile elutähtsad paigad, on kalateadlased neljakümne silmu kehasse opereerinud imepisikesed akustilised märgised.
Iga jälgimisseadmega märgistatud silm edastab uurijatele isemoodi signaali, mida on võimalik kuulda spetsiaalsete vastuvõtjatega. Narva jõe äärde on paarikilomeetriste vahedega paigaldatud ühtekokku üheksa automaatset tehiskõrva, mis registreerivad täpselt, millal üks või teine silm neist möödub. Lisaks sellele püüavad kalateadlased ühes silmudega liikuvaid signaale paadiga jõge kammides.
Sellist kõrgtehnoloogiat pole Eestis vee-elustikuga seotud uuringutes veel kunagi varem kasutusele võetud.
Nüüd, mil silmude toimetusi on juba üle kuu aja jälgitud, märkis Tambets, et osa neist on jõudnud Narva jõe suudmest Narva linnani. Samas on osa uurimisaluseid allavoolu paigale jäänud. „Kuna jões nad enam toituda ei tohiks, otsivad nad endale ilmselt kaevumiskohti,” arvas Tambets.
Kõige muu kõrval üritavad kalateadlased käimasoleva projekti käigus leida vastuse ka küsimusele, kuivõrd oluliseks kudemiskohaks võivad silmudele olla praegu hüdrojaama paisu tõttu kuival olevad Narva joa alused kärestikud.
Märgise tagastajale 100 krooni preemiat
•• Praegu üritavad kalateadlased kergitada saladuskatet jõesilmude talvitumiseelsetelt toimetustelt ja liikumistelt. Kevadel, kui akustiliste märgistega on plaanis varustada veel ports silmusid, loodetakse lähemalt teada saada, kus nad kudemisperioodil liiguvad.
•• Peale akustiliste märgiste kinnitavad uurijad osale silmudele liikumise jälgimiseks külge plastmärgised. Tambets pani inimestele südamele, et kui keegi juhtub mõne plastmärgisega silmu välja püüdma või leiab märgise ostetud silmu küljest, tuleks sellest talle teatada telefonil 517 6886 või e-kirjaga aadressil mtambets@ut.ee. Iga tagastatud märgise eest makstakse leidjale sada krooni preemiat.
•• Parasiidina puurivad silmud end imilehtri abil saakkala külge ja toituvad selle kudedest, verest ja siseelunditest.
