Kotkapesa asub kauges üksildases laanes vana männi ladvas. Juba aastavahetusel, veidi enne pulmalendu otsustas kotkapaar, millist pesa oma tagavaradest seekord kasutada. Kotkapaaril on 2--3 erinevat pesa. Määravaks sai see, kui rahulik kusagil parajasti on. Pesad, mille naabruses metsatöölised talvel tegutsesid, langesid kohe välja. Nü üd algas pesa kohendamine. Sügistormidega allapudenenud okste asemele tassiti uued. Iga pesitsuskorraga muutub kotkapesa seetõttu oma poole meetri võrra tüsedamaks. Arvestades nüüd, et üks pesa võib kasutusel olla oma paarkümmend aastat, pole imestada midagi, kui suureks see lõpuks paisub. Liiga rasket koormat ei kanna oksad välja ja nõnda kukub vana pesa ühel sügisööl alla.

On pesa valmis, kaunistab emakotkas selle serva värskete männiokstega. Rohelise vaniku keskel lösutav emakotkas on marujulge ning lahkub pesalt vaid viimases hädas. Päev-päeva kõrval kammib kotkaisa oma valdusi läbi. Parimat purilendurit kui tema annab kõnnumaadel otsida. Vastavalt vajadusele võib ta tiibade kuju ning lennuomadusi muuta.

Tiivaotsa uljalt kaardus propellersulgede allapoole suunatud serv on laiem kui ots ja püüab kinni vastupuhuva tuule. Seetõttu suudab kaljukotkas isegi tugevas vastutuules tiibu liigutamata liuelda ning kõrgust võtta.

Kaljukotka kuningriik on suur ning avar: 40--100 km2 rabasid ning heinamaid.

Jänest märkab kotkas juba 3 km kauguselt. Seega on kaljukotka silm ligi neli korda teravam kui inimesel.

Kaljukotka menüüs valitsevad valgejänes ja teder. Iga teine või kolmas ohvritest on nemad. Märksa harvem satub kaljukotka toidulauale metskits, sookurg, siil, laanepüü või kiivitaja. Aga kotka küünte vahel on oma elu lõpetanud ka paljud väiksemad kiskjad-vennad: nugised ja kanakullid, rebased ja kodukakud, tuhkrud, mägrad ja koerad.

Suuremat saaklooma ründab kotkas pikeerides. ühte jalga ees hoides murrab ta ohvri selgroo. Jahikotkaks välja õpetatud lindu kasutavad kütid edukalt rebase- ja hundijahil. ühe jahikotka hinge peal oli tervelt 860 reinuvaderi ja 14 hundi elu, kinnitavad käsiraamatud. Siiski ei võta kotkas kunagi viimast. Igast saakloomast langeb tema hingele vaid 1--2% loomade koguarvust. Aastas teeb see kokku sadakond looma.

Kaljukotkas on oma loomult konservatiiv. Ta armastab üle kõige püsivus t ning traditsioone. Enamik kotkapaare elab neissamus paigus, kus nende isad ja vaarisad sajandeid tagasi. Siin tunnevad nad lapsest saadik igat rabakääru ja laugast. Siin asuvad kusagil nende iidsed lahkamispuud. Paigad, kus ohvril nahk üle kõrvade tõmmatakse ja tükkideks rebitakse.

Enamik kotkaid suudab vaid paarikilose kandamiga õhku tõusta. Vaid suur ja tugev emakotkas saab hakkama 6--7-kilose haavikuemandaga.

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest läheb kaljukotkal väikeses Eestis kenasti. Maa on ikka veel metsik. 35 paari on tänapäeval kõva sõna. Soome sajakonna, Peterburi oblasti viie ja lätlaste kolme paari kõrval.

PEETER ERNITS