•• Möödunud aasta lõpuks sai teist muinsuskaitsenõukogu esimees. Kultuuriminister vahetas nõukogu koosseisust kaks kolmandikku välja, kuid vahet ei olegi, sest te alustasite uues nõukogus ühest vana nõukogu viimasest otsusest ehk taotlusest võtta kaitse alla Tartu maantee kunagine Turisti pood. Miks te peate seda hoonet nii oluliseks, et olete valmis ministriga kohe uude vastasseisu astuma?

Asi algab sellest, et muinsuskaitseamet oli 20. sajandi arhitektuurimälestiste kaitse alla võt-mises maha jäänud. Me ei saa midagi parata, et kogu maailma muinsuskaitses on viimase 10–15 aastaga toimunud tohutu muutus. Näiteks Ameerikas, New Yorgi südames Mannhattanil, mis on mäletamist mööda 14 km pikk, on üle 10 000 arhitektuurimälestise. Kogu Eesti peale on neid 5000 millegagi. Neist vanemad ulatuvad seal 18. sajandisse ning meil Eestis on üle saja mälestise, mis on varasemad kui kõige vanemad New Yorgi mälestised. Asi on selles, et suhtumine 20. sajandi ja kogu uuema aja arhitektuuri on kogu maailmas plahvatuslikult muutunud. 30 aastat tagasi olid mälestised ainult keskaegsed ja antiikrajatised ning võib-olla üks ilus juugendi näide.

•• Miks on pärandisse suhtumises nüüd äkki toimunud selline muutus?

Ma saan sellest väga hästi aru, et on muutunud arusaam argiajaloost. Ajaloona ei käsitata enam ainult suurte valitsejate suuri sõjakäike, vaid ajalooteadus on hakanud massiliselt uurima inimese igapäevaelu.

•• Seda tausta arvestades ei oleks te ehk viis aastat tagasi sellesama Turisti poe pärast nii palju piike murdnud kui nüüd?

Muinsuskaitsetegelaste seas on ju olnud muinsusväärtustest arusaamist juba varemgi. Näiteks kui Jaan Tamm oli kümme aastat tagasi esimene muinsuskaitseameti juht, siis tema alustas seda, et võtta sadakond paremat 20. sajandi maja kaitse alla. Kollektiivselt koostati nimekirjad ning osa võetigi kaitse alla, kuid enamik jäi võtmata.

•• Äkki on praegu hoopis muinsuskaitsel hea hetk ennast maksma panna? Väga paljudele ei meeldi vanadesse hoonetesse hoolimatult suhtumine, sellest annab tunnistust kas või Sakala keskuse juhtum.

Kindlasti on nii seadused kui ka inimeste teadlikkus võrreldes 1990. aastate algusega kasvanud. Mäletan, kuidas kinnisvaramaaklerid olid viis-kuus aastat tagasi jahmunud, et puumajad ei olegi enam odavamad kui kivimajad.

Viimaste aastate tagasiminek on aga hoopis muus. 1990. aastate alguse ja keskpaiga ametnikud olid entusiastlikud – loomulikult oli sulisid ka –, aga valdavalt ausad ja patriootilised ning tahtsid inimest aidata. Praegu on minu meelest Eesti ühiskonnas pealetungil passiivne, isikliku arvamuse esitamisest loobunud, nahkahoidev ja just omavalitsustes parteilistelt linnapeadelt ja abilinnapeadelt selgelt korrumpeerunud käske ootav ja neid truualamlikult täitev ametnikkond. Ja see on masendav!

•• Väga karm hinnang! See tähendab, et on ikkagi võimalik teha asju, mida muinsuskaitselise teadlikkuse kasvu taustal enam ei tehtaks?

1990. aastatel polnud kinnisvarafirmad nii mõjuvõimsad ja poliitilised parteid polnud oma sponsoritega nii korrumpeerunult seotud. Me näeme, kuidas suur osa Eesti linnaplaneerimist ei käi linna huvidest lähtuvalt, vaid hetkel linnas võimu saanud partei kinnisvarahaidest sponsorite suva järgi.

•• Kuivõrd tuleb muinsuskaitseekspertide komisjoni ja muinsuskaitsenõukogu arvestada? Seaduses sõna-sõnalt ju sellist nõuet kirjas pole, kuid mõte on, et ka kultuuriminister peab neid kuulama.

Siit jõuame tagasi Turisti poe juurde. Kui arhitektuurimälestiste eksperdinõukogu on leidnud, et üks asi tuleb kaitse alla võtta, ja seda on seal pikalt arutatud ja nii otsustatud, siis see on nii. Eksperdid on neis küsimustes kõige targemad. Seadus ütleb, et mälestiseks tunnistab minister, aga ministril, kes läheb vastuollu eksperdinõukoguga ja tema enda nõustamiseks moodustatud muinsuskaitsenõukoguga, peavad olema väga selged ja spetsiifilised argumendid. Turisti poe puhul ongi kogu probleem selles, et minister on keeldunud nii eksperdinõukogu kui ka muinsuskaitsenõukogu otsuse järgi toimimast. Ta ei ole kummagi oma valdkonna kõrgema erialaspetsialistide koguga nõustunud. Põhjus, miks me asja uues muinsuskaitsenõukogus – mitte minu kui nõukogu esimehe initsiatiivil – uuesti üles tõstsime, oli meie rahulolematus ministri isepäisusega. Kui minister ei põhjenda, miks ta keeldub Turisti poodi kaitse alla võtmast, siis kas saab olla paremat vett kuulujuttude veskile, et ta soosib mingit kinnisvaraärimeeste rüh-ma? Ta ju kaevab endale või oma parteile sellega auku!

•• Mis seis Turisti poega siis praegu on? Kas te kohtusite ministriga?

Kohtusime, kuid tõtt-öelda tahtis ta rääkida Sakala keskusest. Iseenesest oli sümpaatne, et meil oli kaunis usalduslik vestlus ja teda paistis huvitavat, mis ma Sakalast arvan ja kuidas see on minu meelest kujunenud. Kui me aga lõpuks Turisti poeni jõudsime, oli nagu jäine sein ees. Nii ei saa! Püüdsin talle väita, et institutsioon peab institutsioonile demokraatlikus ühiskonnas vastust andma, kuid minister lükkab juba teist korda muinsuskaitsenõukogu otsuse tagasi, seda sisuliselt argumenteerimata.

•• Mis edasi? Jäätegi vastastikku edasi-tagasi lükkama?

Muinsuskaitsenõukogu on nimetatud mitmeks aastaks. Tuleb uus minister ning me esitame selle taotluse uuesti. Loomulikult.

•• Kas mäletan Sakala keskuse asjus õigesti, et te ei ole olnud päris nende poolel, kes tahavad Sakalat alles hoida? Mida seal peaks teie meelest säilitama ja mida mitte?

Fakt on see, et see koht ei pea tühjaks jääma, vaid tuleb täis ehitada. Ja ehitada ansambliteadlikult. See koht on Tallinnas peaaegu ainuke, kus meil on tegemist akademistliku linnaruumiga. Kui venelased linna puruks pommitasid, siis stalinistlik linnaplaneerimiskava määras Lenini ja Estonia puiestee vahele piduliku T-tähe kujulise tänavate kuju. Meil on seal nüüd arhitektuuriline ansambel, mille üks dominant on Estonia, ja selle vastu pidi tulema kupliga teaduste akadeemia presiidiumi hoone, mis jäi ehitamata. Hiljem tehti vastu partei keskkomitee maja. Ansamblit arvestades on ühele poole ehitatud teaduste akadeemia uurimisinstituudid ja raamatukogu. Selle stalinistliku planeeringu teinud arhitekt on koha kavandanud natuke Pariisi Grand Opera esise väljaku moodi. Akadeemia majade vastu peab tulema sellega tasakaalus hoone, mis ei saa minna neist oluliselt kõrgemaks.

•• Küsimus on praegu ikkagi selles, kuivõrd hoone, mis seal on, peab alles jääma? Kas see läheb kaitsmist vajavate ehitiste hulka?

See ei ole lihtne küsimus. 2005. aastal oli Tallinna linnal komisjon, kus öeldi selgelt, et sinna tuleb teha uus detailplaneering ja võistlus. Minu meelest oli või-dutöö ja edasi töötatud variandid, mis toona saadi, igal juhul siiani parim sellele kohale mõeldud lahendus. Kusjuures seal ei olnud vanast midagi alles.

Muinsuskaitse on oma olemuselt kompromiss. Kui Uue Sakala poisid alustasid, ei arvatud, et see peaks kaitse all olema. Nüüdse allkirjade kogumise kampaania on põhjustanud Keskerakonna enda käitumine, JOKK-mentaliteet on ajanud rahva vihaseks ja tekitanud Sakala lammutamise vastase hoiaku.

Kümme aastat tagasi, kui need poisid seal alustasid, oli levinud seisukoht: eks see üks kole parteivärk ole! Mäletan, kui see maja valmis sai ja olin noor algaja arhitektuurikriitik, siis me leidsime kõik, et see maja on kole.

•• Aeg teeb vanad majad ilusamaks?

Seda küll. Ja vaadake, kuidas praegused arhitektuuritudengid on Sakala arhitekti Raine Karbi täiesti ümber hinnanud. Praeguses arhitektuuriajaloo moes on kümnest varem kiidetud arhitektist vaid üksikud “in” ning kõigi poolt siunatud Raine Karp on noore põlvkonna silmis ikoon, kultusarhitekt. Mul tuleb kohe kohtumine Ameerika arhitektiga, kes tuleb just Raine Karpi uurima!

•• Teie põlvkond on valmis seda maha võtma, aga olete valmis tunnustama ka teise poole seisukohta, mis nõuab hoone säilitamist?

Ma pooldan selle osalist säilitamist, kas kaitsealusena või mitte, sest see on vaieldamatult erakordselt huvitav küpse partei-   stiili näide. Seal on funktsionaalseid-arhitektuurseid puudujääke, kuid ENSV küps parteiarhitektuur on siin suurepäraselt ruumistunud ja see on suur väärtus, mida kaitsta.

Linn on seda parem ja rikkalikum, mida erinevamaid kihte seal leidub. Arhitektuuri eksperdikomisjon on oma kompromissiga suhteliselt mõistev, lubades saaliosa maha lammutada ja trollipeatuse alla parkla teha. Tulevikus saab Estoniasse minnes kingadega ja puhaste jalgadega parklast otse teatrisse jalutada. Sinna ei pea aga tegema 1800-kohalist muusikalisaali. Kui kultuur ja äri seostuvad, siis see ei ole patt. Väga hea, kui Tallinna tuleb näiteks ka teine kobarkino.

•• Kolmas suur muinsuskaitsega seotud teema puudutas mullu pronkssõdurit. Kas teie meelest on see kuju ilus?

Muinsuskaitsenõukogu on seda arutanud juba Jaan Tamme ajast ning minu seisukoht on olnud selles küsimuses muutumatu: pooldan ajaloo mitmekihilisust ega armasta ajalooraamatust lehekülgede väljarebimist. Mis-tõttu mul on hea meel, et kui Sakala säilib ENSV küpse parteistiili näitena, siis säilitaksin ma ka kõik monumendid nende omal kohal – niipalju kui võimalik. See on loogiline koht, ei jää linnaehituslikult kellelegi ette ja võiks seal rahulikult olla. Eelmisel aastal juhtus seal see, et mindi vastastikuste provokatsioonidega kaasa. Tuleb rahulikuks jääda ja edasi elada. Meie aeg loob oma monumendid. Ehitame uusi maju, uusi tänavaid ja Nõukogude-aegsed monumendid jäävad sinna vahele ühe ajalookihistusena.Uus aeg näitab neile nende koha kätte.

•• Ideoloogiline moment jääb ju sellega seotuks edaspidigi ja kaks korda aastas kogunevad järjest nooremad pronkssõduri juurde. See jääb võitlusväljaks.

Kas see meeldib meile või mitte, aga meil elavad siin venelased, kellel on teistsugune identiteet. Identiteedid lähenevad küll aja jooksul, kuid see on teistsugune. Neil peab olema õigus oma kultuuriidentiteedile ja neil peab olema ka koht, kuhu oma nelgikest viia ja kus viinuskit võtta. Mind isiklikult nad seal ei häiri, kuid nad ei tohi muidugi minna Eesti lipu kallale.