Kanter ja Tammert tegid kahte medalit võites Eesti spordiajalugu
Laupäeval lehvisid kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis sinimustvalged lipud ja kaks vägilasekasvu kettaheitjat kaitsesid Eesti au väärikalt – vaid olümpiavõitja ja maailmameister Virgilijus Alekna Leedust suutis kahekilost ketast Kanterist ja Tammertist kaugemale lennutada.
Suusatajate eeskujul
“Üritame näidata suusatajatega sama taset,” viitas hõbeda teeninud Kanter 2002. aasta Salt Lake City taliolümpiale, kus Andrus Veerpalu sai 15 km klassikasõidus esimese ja Jaak Mae kolmanda koha. “Seekord teenisime hõbeda ja pronksi, seda enam näen enda ees suurt väljakutset. Kõige kõrgem poodiumikoht on ikka üle kõige,” lisas ta.
Esmakordselt tõid kaks kergejõustiklast ühelt alalt koju kaks medalit.
Sisepingega võidelnud Kanteri esimene katse 61.03 jäi tema hooaja parimale tulemusele ligi kaheksa meetrit alla. Kettaheitja isa Jaan Kanter jooksis teise katse järel treener Vesteinn Hafsteinssoni juurde ja küsis: “Miks Gerd heidab pikkades pükstes? Kas järgmine kord on talle kasukat vaja?”
Isa närvid tõmbusid pillikeelena pingule, sest poeg oli alles üheksandal kohal, mis ähvardas ta lõppvõistlusest eemale jätta. Treener Hafsteinsson soovitas tribüüni äärde nõu küsima tulnud hoolealusele, et heitku lõdvestunult ja rahulikult. “Hirm tuli naha vahele,” tunnistas hõbedamees.
Enne EM-i kaks korda üle 69 meetri heitnud kettamees lennutas kolmandal katsel 68.03 ja karjatas pingest vabanenult. Ta tõusis 68.67 heitnud Alekna järel teiseks.
Ullevi staadionil kaasmaalasi ergutanud poolehoidjad ulatasid pärast võistlust nii Kanterile kui ka Tammertile lipu. “Sass ütles, et võib-olla on lipuvarras liiga pikk. Aga kui seekord lehvis kõige kõrgemal meie lipp, siis loodame, et järgmisel korral on Eesti mehe päralt ka poodiumi kõrgeim aste,” lausus Kanter.
Auringi tehes kallistasid mõlemad mehed oma naist, Kanterile elasid tribüünil kaasa ka isa ja ema.
Kuigi Ateena olümpialt pronksmedali pälvinud Tammerti sõit Göteborgi seisis veel mõni päev enne EM-i valikvõistlust haiguse ja kerge vigastuse tõttu kahtluse all, valitses ta end medaliheitluses kindlalt.
Naine ravis Tammertit
“Alati tuleb võidelda lõpuni ja teha kõik endast olenev, et terveks saada,” ütles tulemusega 66.14 kolmanda koha saanud Tammert. “Tervis on vahel imelik, see võib hetkega halveneda, kuid vahel ka loodetust kiiremini taastuda.” Tammert ütles, et teda aitasid palju abikaasa Elizabeta küüslaugukokteilid ja kiropraktiku Allan Oolo ravi.
Nii Kanter kui ka Tammert ihkavad tõusta medalipoodiumile ka 2007. aasta MM-il Jaapanis Osakas ning jõuda 2008. aastal Pekingi olümpiale. “Päris rahule ei saa seekord jääda, sest tahtsin heita üle 70 meetri,” ütles Kanter, kes juba homme üritab Tallinnas Kadrioru staadionil Aleknalt revanši võtta.
Ka 33-aastane Tammert usub, et ta saab järgnevatel hooaegadel vaid paremaks minna. “Tänavu oli liiga palju väikesi vigastusi, arvan, et võistlesin siin 80-protsendilise jõuga,” rääkis mees, kes kevadel heitis Eesti rekordi 70.82. 1
Vaata pikemalt Spordilehest http://www.epl.ee/?lk_id=622
Hollandi treener ajas närvi
•• Gerd Kanter rääkis, et sõitis laupäeval hotellist Ullevi staadionile koos Hollandi kettaheitja Rutger Smithi treeneriga, kes püüdis teda endast välja viia.
•• “Istusin Volvo tagaistmel tema kõrvale, minuga oli kaasas massöör Indrek Tustit,” ütles Kanter. “Hollandlane küsis, kas ma ei karda, et ta võib hakata mind saboteerima. Mõtlesin, et ta teeb lihtsalt nalja. Siis torkas ta mind näpuga ja leidis, et olen pinges ja närviline. See tundus juba imelik.”
•• Kui Volvo möödus Kanteri treenerist Vesteinn Hafsteinssonist, kes jalutas parajasti tänaval, küsis hollandlane Tustitile osutades, kas tema on nüüd Gerdi uus juhendaja. “See hakkas mind närvi ajama ja keskendumist segama,” ütles Kanter. “Mine tea, võib-olla mõjutas see vahejuhtum minu esimesi heiteid,” arvas mees.
Kommentaar
Erich Teigamägi
Eesti kergejõustikuliidu president
Neil Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis sai eesmärk täidetud ja medal võidetud. Kahju muidugi, et Andrus Värnik ei saanud kaasa teha. Ka Gerd Kanter ütles otse välja, et ootas tegelikult kulda. Ent sellest hoolimata on mitmeid asju, mille üle rõõmustada.
Eestist oli nendel meistrivõistlustel väljas viimaste aegade suurim koondis. Mitmed võistlustel osalenud sportlased täitsid endale antud lubaduse, mis sellest, et igaüks omal tasemel. Näiteks Raigo Toompuu tegi kuulitõukes hooaja parima tulemuse, rahule võib jääda ka Anna Iljuštšenko esinemisega kõrgushüppes ja Märt Israeli omaga kettaheites.
Eriti väärib minu hinnangul esiletoomist Ksenija Balta, kes püstitas 100 meetri jooksus ajaga 11,47 Eesti rekordi.
Kui palju on meil sportlasi, kes suudavad teha tiitlivõistlusel kõigi põlvkondade parima tulemuse? Mitte just palju – Jaak Uudmäe kolmikhüppes, Erki Nool kümnevõistluses, teatejooksumeeskond, Egle Uljas 400 meetris, kui kiiresti peast öelda. Nii et Ksenija esitus oli tõepoolest suurepärane.
Liiga vähe kogemust
Kui probleemidest kõnelda, siis Eesti sportlaste suurim häda seisneb minu hinnangul väheses võistluskogemuses. Mitmevõistlejad peaksid enam tegema üksikalasid ja üksikalade tegijad osalema oma võistlustel. Stardiks peab valmis olema, tuleb kohale minna ja mitte lasta end segada publikust, vihmast või kõrvalrajal olevatest tuntud tegijatest. Ka selles mõttes on Ksenija Balta sportlane selle sõna kõige paremas tähenduses.
Sportlaste võistluskogemuse suurendamisel saab alaliit nii mõndagi ette võtta, näiteks siduda premeerimissüsteemi hooajal peetud võistluste arvuga.
Parimaks eeskujuks noortele on Eha Rünne – kui ta võistelda soovib, korjab ta kokku neli-viis naist, läheb korraldaja juurde ning palub oma ala kavva lülitada. Selliseid Ehasid, kes end eest seisavad, võiks Eestis palju rohkem olla.
