Kantsler Jaan Kallas seab hariduses esikohale õpilased

 (195)
Kantsler Jaan Kallas seab hariduses esikohale õpilased
Marko Mumm

Uus kantsler loodab tuua uudsust äriloogilise mõtlemisega Jaan Kallas mõne erakonna liikmeks astuda ei kavatse
Haridus- ja teadusministeeriumi uus kantsler Jaan Kallas lubab oma värskele tööpostile võtta kaasa õpilasekeskse ja äriloogilise mõtlemise ning pöörata eritähelepanu ametiharidusele, mis on üks Eesti edu võtmeid.

Olete pikka aega juhtinud ettevõtteid ja olnud tihedalt seotud äriga. Millise kogemuse võtate sellest maailmast kaasa kõrgesse riigiametisse?

Tahaksin loota, et enim läheb selles töös vaja ratsionaalset mõtlemist, mis on äris fundamentaalne oskus. Ehk iga kroon, mis kulub, peab kuluma kindla eesmärgi nimel ja olema sealjuures varustatud mõõdikuga. Täna ei tea veel, kui võimalik on see riigiametis ja hariduses. Aga usun, et äriloogiline mõtlemine on see, millega saan ministeeriumi aidata.

Mida peate Eesti hariduse suurimaks probleemiks?

Erakordselt raske vastata, kuivõrd olen praegu veel selles vallas pinnapealsete teadmistega. Kindlasti oskan rohkem vastata pärast seda, kui olen sada päeva töötanud. Täna tean, et haridusminister teeb otsuseid, mida teha. Kantsleri puhul on oluline, kuidas teha, kuidas ministri otsuseid ratsionaalselt ellu viia.

Minister Toivo Maimets juba kiitis teie vaateid kutseharidusele. Mida tuleks siin muuta või reformida?

On selge, et Eesti edu või ebaedu püsib tulevikus tervikuna sellel, kui palju on meil inimesi, kes oskavad teha asju, ja kui palju on meil insenerimõtlemise ja insenerioskusega töötegijaid. Võtmeküsimus siin on ametiharidus, mis on mulle keelepärasem.

See ei tähenda, et meil ei läheks vaja akadeemilist haridust. Eelkõige peaks fookus olema sellel, et meil oleks piisavalt õigeid ameteid oskavaid inimesi. Siin on palju ära teha ja õnneks on viimase paari aasta jooksul ka palju tehtud. Kodulinn Tartu võiks olla lausa eeskujuks. Tähtis on just valikute küsimus, et noortele õpetataks õigeid ameteid.

Lähete haridust juhtima ajal, kui selle ümber keeb palju pingeid ja äsja lõppes õpetajate eestvõttel võimas streik. Kas see ei tee murelikuks?

Kui jumal ja valitsus nelja- päeval annavad, ei ole minu amet muretsemise amet.

Minu roll on pakkuda ja töötada välja lahendusi. Haridustöötajate tänavaletulekust on selgelt näha vajadust lahenduste järele.

Pigem olen rõõmus selle üle, et tööd on silmini. Loodan, et suudan pakkuda valupunktidele mõistlikke ja ratsionaalseid lahendusi. Ma ei muretse, kuid kindlasti ei rõõmusta streikimise üle.

Ei streigitud mitte ainult palga, vaid ka ebakindluse ja tähtajaliste töölepingute pärast. Paljusid õpetajaid ja lasteaednikke solvas emapalgaga kaasnev retoorika, kus poliitikute sõnum oli, et hüvitise suurus sõltub naiste enda tublidusest.

Pole nende asjadega nii hästi kursis, et tahaks sõna võtta. Selge on, et hariduse valdkond on sotsiaalne ja tundlik, mis mõjutab tegelikult tulevikus kõige enam Eesti majandust ja sealtkaudu üldist heaolu või põrumist.

Selles mõttes on see fundamentaalne tegevusvaldkond, kuhu ühel hetkel valulised nähtused kokku jooksevad. See ei tähenda, et probleeme oleks võimatu lahendada.

Jälgisin terava tähelepanuga streigiga seotud sündmuste ahelat. Äriloogika seisukohalt tegi muret, et erakordselt vähe räägiti õpilastest. Olen äris harjunud mõtlema kliendikeskselt.

Haridussüsteemi kliendid on õpilased; ministeerium, selle osakonnad ja õpetajad on kõik teenindajad.

Õpilaste arvamust esindas vaid 10. detsembri Postimehes Maria Hääl, kes võrdles Eesti ja Suurbritannia koolisüsteeme. See oli kõige tõsisem ja lahendusi pakkuvam artikkel nende kümne päeva jooksul. Ütlen veel kord, et see on minu esmane reaktsioon neile asjadele.

Ega teil pole kavas mõnda erakonda astuda?

100 protsenti kindlasti mitte. Kui mul oleks see soov, oleksin seda ammu teinud. Minus puudub täielikult soov parteistuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare