Kärbetest väsinud Kreeka ütles „ei”, sest ei oska praegusest hullemat karta

Viimne kui üks Kreeka regioon ütles kreeditoride pakkumisele „ei”, kokku keeldus abipaketist üle 60% hääletamas käinud kreeklasi.

Hommikul, veidi pärast kella üheksat seisab 44-aastane kreeklanna Christine Petsetaki Ateena kesklinnast paari kilomeetri kaugusel asuva koolimaja hämaras koridoris. Ta ootab algklassi ukse taga ja soovib anda häält tänasel referendumil, mis paljude arvates määrab Kreeka tuleviku. Ta jälgib mureliku pilguga ümberringi askeldavaid ajakirjanikke, ainuüksi selles koridoris on neid kümneid. Nähes kaelas rippumas pressikaarti, küsib ta, kust me siia sõitnud oleme. „Eestist? Oh, jumal…” Ta mõtleb hetke. „Te ei peaks siin olema,” sõnab ta kaastundliku ilmega ja osutab näpuga teistele ajakirjanikele. „Nemad ei peaks siin olema.” Mõtleb taas ja lisab: „Ka mina ei peaks siin olema.”

Petsetaki on üks neist kreeklastest, kellest räägivad viimastel päevadel maailma suuremate ajalehtede esileheküljed. Ta on hirmul ja teadmatuses. „Minu silmis on see valik kiire surma ja pikaleveninud surma vahel. Neist on raske üht valida, ausalt. Aga praegu eelistan ma pikka surma,” sõnab Petsetaki. Ta ütleb, et viimane nädal möödus pidevas stressis. Räägib, et kardab „ei” võitu, tühja pangakontot, rahatut elu, Kreeka lahkulöömist Euroopa Liidust. Ta arvab, et kui täna sai kontolt kätte 50 eurot, siis paari päeva pärast ei pruugi ta enam midagi saada. Ta langetab „jah” sedeli valimiskasti raske südamega. Mitte lootusest, et läheb paremaks, vaid mõeldes, kumb on vähem halb.