Karis: autosid me loosima ei hakka
Olete juba nädalapäevad ametis, täpsemalt üle-eelmise nädala pühapäevast, aga Tartu ülikooli rektoraadis pole te eriti veel viibida saanudki. Kas rektoriamet ongi selline, kus oma kabinetis eriti viibima ei pea ja ei saa?
Ilmselt peaks, tõenäoliselt aga ei saa. Rektoriamet on jah selline, kus on väga palju tegemist ja sekeldamist väljaspool maja. Õnneks on igal rektoril abilised ja prorektorid, kes saavad rohkem kohapeal viibida. Selline see rektoriamet on.
Teisipäeval võtsite üle ka ülikooli asjaajamise ja piltlikult öeldes ülikooli võtmed. Ühest küljest võiks töö nagu alata, aga samas on juuli ülikoolis puhkustekuu. Palju uus rektor suvel üldse tööd saab teha või lähete ka puhkusele?
Päris kohe ma puhkusele ei lähe, aga paar nädalat ma veel sel suvel võtan puhkust. Viimane kuu on olnud minu jaoks väga keeruline, sest olen pidanud peas hoidma kahe ülikooli asju. Uue õppeaasta alguseks peaks ka rektor siiski värske olema. Arvestada tuleb ka seda, et nüüd on alanud need viis aastat, kus samuti eriti puhata ei saa. Seega võtan endale selle luksuse, et võtan puhkuse, mil ma tõeliselt puhkan.
Puhkuse võtate alles siis, kui uus meeskond on paigas, või kavatsete prorektoreid otsida puhkuse ajal?
Tegelen meeskonna komplekteerimisega juba pikemat aega ja kavatsen sellega tegeleda ka järgmistel nädalatel. Kuid ma ei kiirusta, sest soovin luua sellise meeskonna, millega ma oleks õnnelik ja ka ülikool oleks rahul.
Mis järgus prorektorite otsimine on? Kas teie jaoks on need nimed teada ja kokkulepped sõlmimisel ning ootate järgmist ülikooli nõukogu, kus need välja käite, või ka teie jaoks on kõik veel lahtine?
Läbirääkimised käivad paljude inimestega.
Kas Tartu ülikooli prorektori amet on siis tõesti nii vastutusrikas ja igav, et keegi ei taha seda ametit vastu võtta, või on teie nõudmised prorektoritele liiga kõrged?
Eks ta ole nii ja naa. Küsimus on pigem selles, et komplekteerida hea ja toimiv meeskond. Ülikooli eesmärgid on läinud nii laiaks, et nende täitmiseks on tarvis kolme prorektorit ning toimiva meeskonna loomine on märksa keerulisem kui isegi rektori valimine. Praegu oleme selles faasis, kus ma räägin inimestega, proovin neid laua taha kokku panna ja vaadata, kuidas nad tööle hakkaks.
Olete rääkinud kolmest prorektorist. Seni on hakkama saadud kahega. Miks on vaja rohkem prorektoreid?
Praegu on teadus- ja arendustegevus ühe prorektori õlul. Tulevikus võiks nii teaduse kui ka arendusega tegeleda erinevad prorektorid. Täpne vastutusala jaguneb muidugi alles siis, kui inimesed on leitud, aga arendustegevus ja välissuhtlus nõuavad üha rohkem aega ja ressurssi.
Kas kolmest prorektorist on teil mõni juba leitud ja kas praegused prorektorid teiega ei jätka?
Ma ei taha nimesid välja öelda. Kuid üks või kaks on mul tagataskus olemas, aga need ei pruugi olla need, kelle ma välja käin. Kuid nimed ütlen ma välja siis, kui kõik kolm on leitud. Mis puudutab olemasolevaid prorektoreid, siis ma ei lükkaks ühtegi ust praegu veel kinni.
Kuidas te oma ametiautoga rahul olete?
Auto on üheltpoolt tähtis, sest mul tuleb palju Tallinna vahet sõita, aga uus ametiauto on samasugune nagu minu eelmine. Värv on vaid must.
Tegemist on siis Volvoga?
Jah. See auto on vist kaks aastat vana ja tuleb välja vahetada alles siis, kui see väsima hakkab. Sama kehtib ka rektori puhul.
Maaülikoolis lõppes teie kabinetis just remont. Nüüd käivad remonditööd ülikooli peahoones. Lasete ka kabinetis ümberkorraldusi teha?
Ülikooli juubeliks on tarvis tõesti kõik korda teha. Mina pole seda tüüpi inimene, kes oma kabinetti kipub ümber korraldama. Rektorid tulevad ja lähevad. Kui igaüks hakkab põrandakatteid ja kardinaid vahetama, siis pole see mõistlik.
Kui palju üllatuslikke asju, lahendamata probleeme on endine rektor Jaak Aaviksoo ja rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar teile jätnud ning mille lahendamisest te peate nüüd alustama?
Tähtaegadega on jah nii, et need kukuvad nagu lutsukivi. Üleandmisaktiga sain kätte ka loetelu pooleliolevatest asjadest. Küsisin Tõnu Lehtsaare käest, kui pikk oli see akt, mille tema sai. Tookord oli see 15 lehekülge pikk. Mina kirjutasin alla 23 leheküljele, aga see pole mitte seepärast, et pooleliolevaid asju oleks nii palju juurde tekkinud.
Rektori ülesannetest oli seal kirjas kolm olulist asja: kõrgharidusstrateegia elluviimine, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia elluviimine ja struktuurifondide kasutamine. Ülejäänud ülesanded on siis juba prorektorite ja direktorite ülesanded. Kuid ülikoolis on alati midagi pooleli.
Millest teie rektori tööd alustate? Kolm mainitud teile püstitatud ülesannet on väga töömahukad.
Õnneks on praegu suveaeg ja saab tegeleda pakiliste probleemidega. Palju aega rektori tööpäevast kulub pisikeste asjadega tegelemisele ja nendega tuleb tegelema hakata. Ma püüan esialgu pildi ette saada, et otsuseid tehes oleks need arukad.
Kas ülevaate saamiseks kulub palju aega? Olete Tartu ülikooliga olnud tihedalt seotud, aga kas esimestel tööpäevadel tuli ka ebameeldivaid või meeldivaid üllatusi?
Ebameeldivaid asju pole. Rektorivalmisdebattides tulid need kitsaskohad juba välja. Nendega tulebki nüüd tegelema hakata. Näiteks kolledžid – Narva kolledž ja tema uue maja probleemid. Pärnu kolledži laienemine jne. Eemalseisvatega on alati rohkem probleeme, sest nad on keskusest kaugel. Lisaks tuleb tegeleda kaadriprobleemidega. Narva ja Türi kolledžil pole direktorit, haridusteaduskonnal pole dekaani.
Kaadriprobleem on seega ülikoolis tõsine. Tarvis on leida prorektorid, mitmed direktorid ja dekaan. Kuidas on professorite ja õppejõudude leidmisega?
Terve rida professoreid valitakse lähiajal. Konkursid on välja kuulutatud ja rida kandidaate ka laekunud, aga konkurents on väike. Eesti on paraku liiga väike. Hetkel valikut väga pole ja küsimus on pigem selles, kas kandidaat vastab nõuetele või mitte.
Sügisel-talvel peaks algama uue keemiahoone ehitus. Viimases nõukogus arutati samuti seda teemat. Kas ülikoolil ehitustöödeks raha on?
Keemiahoonet on väga pikka aega oodatud ja ilma selleta ei saa ülikool edasi areneda. Praegune keemiahoone peaks minema filosoofiateaduskonna käsutusse. Kõik asjad on ülikoolis seotud ja kui üks asi lahendatakse, saab hakata teisi probleeme lahendama.
Kuid raha on alati tarvis. Oma esimestel tööpäevadel kohtusin muinsuskaitse esindajatega ja arutasin, kuidas lahendada Tartu ülikooli ajaloolise hoonestuse küsimus. See on muidugi koostöös ministeeriumiga kolm aastat käiv protsess, et loodaks riiklik programm. Ülikool üksi ei suuda väga palju teha ning arendus- ja teadusrahadega ei suuda kõiki hooneid korras hoida.
Aga müüge osa hooneid maha. Kinnisvaraarendajad jookseks teie kabineti suunas lausa tormi.
Et müüme peahoone maha?
Ei. Pigem müüa vanad õppehooned, mille asemele saaks näiteks Veerikule uue keemiahoone naabrusesse uued ehitada.
Selles osas olen ma põhimõtteliselt vastu. Mis juhtub, kui ülikool kesklinnast ära koliks? Mujal maailmas on küllalt näiteid, mis saab kesklinnast, kui kõik arenevad äärelinna suunas. Tartu on nii või naa ülikoolilinn ja ülikool peab jääma keskusesse. Kui kõik peale peahoone Maarjamõisa väljale kolida, siis lähevad ka tudengid äärelinna ja sinna on tarvis ehitada uued pubid ja kohvikud, ühiselamud ja spordihallid. Tartu linn kistakse lõhki!
Eesti Rahva Muuseum ehitab Raadile uut peahoonet ja linn nihkub nii või naa sinnapoole. 100 000 elanikuga linnas ei saa linna lõhki kiskuda ja tuumik peab kesklinna jääma. Täna ütles mulle üks prantsuse külaline, et Tartu on linn, mis on ülikooli sees.
Ometi vajab Tartu ülikool raha. Kas te oskate öelda, kui palju oleks ülikoolil üldse raha vaja, et kõik teaduskonnad ja instituudid saaks oma ehitusplaanid ja muud unistused ellu viia?
Palju, miljardeid. Kõik ülikoolid loodavad, et tõukefondide kaudu on võimalik infrastruktuuri küsimused lahendada. See raha on päris suur – umbes neli miljardit krooni, millest Tartu ülikool peaks üle poole saama.
Ühesõnaga, kui saadakse euroraha, suunatakse kõik vabad vahendid vajaliku omaosaluse täitmiseks?
Nii ta on. Ülikooli eelarve on sel aastal umbes 1,3 miljardit krooni, mis pole väike summa. Küsimus pole raha hulgas, vaid selles, kuidas saaks raha otstarbekalt kasutada. Valimistel rõhutasin ka koostööd Tartu ülikooli ja maaülikooli vahel. Peamine on, et infrastruktuuri osas ei dubleeritaks. Raha tuleb kasutada mõistlikult – kunagi pole probleem raha hulgas, probleemid tekivad siis, kui raha hakatakse jagama.
Maaülikooliga tuleks seega sõlmida koostöökokkulepe. Kas pikemas perspektiivis, kui tekib võimalus, tuleks liituda?
Üks kord on koostööd katsetatud, aga see jooksis liiva. Kuid see koostöö puudutab nii õppekavasid, õppejõudude kasutamist, üliõpilaste liikumist kui ka infrastruktuuri mõistlikku kasutamist. Liitumine – siis tõesti, kui vajadus tekib, tuleb seda arutada. Aga ma ei näe praegu põhjust, et jõulisi samme astuda.
Mis on Tartu ülikool teie jaoks? Kas õppe-, teadus- või majandusasutus?
Definitsiooni järgi õppe-, haridus- ja kultuuriasutus. Ma ei kujuta õpet ilma teaduseta ette ja eks ülikoolis peab kõik tasakaalus olema. Me ei suuda tagada tippteadust kõigis suundades, kuid kõikjal peaks olema tase üle keskmise, mis võimaldaks ka tippudel kerkida.
Kas üliõpilane on ülikoolis teaduse teenistuses või on teadlased õppejõududena üliõpilase teenistuses?
Doktorant on teaduse teenistuses, sest ta on õppiv teadlane. Ülikool on siiski selleks, et noori õpetada ja õpetamine saab toimuda vaid teaduspõhiselt.
Tartu ülikoolis õpib teie kaks last. Kindlasti on nad jõudnud teile pärast rektoriks valimist kurta, mis on ülikoolis nende arvates valesti.
Õpivad jah. Ma ausalt öeldes ei ta, kas nad isegi nimekirjas veel on, aga ma loodan, et nad lõpetavad. Nad on elavad näited sellest, kuidas töötades kipub õppimine venima jääma. Mis kurtmisesse puutub, siis nad ei julge mulle väga kurta, sest ma küsin kohe, miks neil kool lõpetamata on. Kuid oma laste käest oleks sellist informatsiooni liiga subjektiivne saada.
Kas üliõpilasel on Tartu ülikoolis hea õppida? Vaadates seda, et ülikool armastab iga aasta-kahe järel kardinaalselt õppekorralduseeskirja muuta ning bürokraatia ja ametnike võim on ülikoolis paljude arvates üle pea kasvanud. Kas plaanite akadeemilise vabaduse ülikooli tagasi tuua?
Ka ülikoolis töötamine on liiga bürokraatlik. Aga akadeemiline vabadus pole kuhugi kadunud. Mingisugune raamistik peab olema. See on fakt. Kuid ülikoolid ei ela oma elu ja need probleemid tulevad elust endast. Õppekorralduseeskirja osas on ülikool läbinud tõesti erinevaid faase, aga ka seda tingib elu. Küll vahetuvad õppekavad jne. Kuid ma usun, et õppekorralduseeskiri pole väga paindlik. Mis ei tähenda, et reegleid ei peaks olema, aga reeglid ei saa pisiasju lahendada.
Kui üliõpilane tahab eksamile minna ja õppejõud tahab eksamit vastu võtta, aga seda ei luba mingisugune arvutisüsteem, siis on see ju jabur.
On. Kui noor tahab õppida, peab ta seda teha saama. Kui muidugi selgub, et ühel hetkel tahab 500 tudengit neile sobival ajal eksamile minna, siis ka see pole hea. Kuid kokkulepped peavad võimalikud olema. Kui aga mingisugune süsteem ei võimalda seda teha, siis tuleb seda süsteemi muuta. Riistad ei tohi inimeste üle võimust võtta!
Ülikoolis on praegu vastuvõtuperiood. Eelmisel nädalal oli lehest võimalik lugeda, et Audentese ülikool loosib sisseastujate vahel välja sõiduauto. Kas teil pole pingutada tarvis?
Probleem on selles, et noored ja andekad vaatavad laia maailma poole. Muretsema peab küll, aga tudengite arvu täissaamine pole probleem ning autosid ei pea me loosima. Tartu ülikool peab olema selline, kuhu tahetakse tulla. Kui üliõpilaste arv lähiaastatel langebki, siis on see ju positiivne, sest õppejõududel jääb üliõpilaste jaoks rohkem aega.
Aga aasta-aastalt tuleb üha enam pingutada, et Tartu ülikooli tuua ja meelitada jääma õppejõude ja häid teadlasi.
See on tõsine mure. Praegu loevad õppejõud mitmes ülikoolis ja see on ka mujal maailmas nii. Küsimus on muidugi selles, kas seda tehakse legaalselt ehk kas see on ülikoolide vahel kokku lepitud. Kuid lahkuvatest õppejõududest rääkides on mul suurim kahju, kui ära minnakse seetõttu, et töökeskkond ei sobi. Hea on, kui aeg-ajalt mujal käiakse, sest konnatiigistumine on hullem – tullakse bakalaureuse õppesse, siis tehakse teaduskraad, saadakse professoriks. Vahel tuleb ära käia.
Kas palk ei sunni Tartu ülikoolist lahkuma?
Taru ülikooli palgatase on teiste ülikoolidega võrreldes päris kõrge. Küsimus on pigem selles, kuidas noort õppejõudu Tartuga siduda. See keskkond on siin päris akadeemiline, aga noor doktorant või õppejõud tahab veidi elavamat ja lärmakamat elu. Neljakümneselt see suhtumine muutub, aga kas see õppejõud siis enam Tartu ülikooli tuleb, on omaette küsimus.
Kas ülikooli töötajate palka tõstetakse?
Iga aasta toimub palgatõus, aga see on seotud riikliku koolitustellimise baasmaksuga. Kui seda tõusu ei tule, on kõik ülikoolid kehvas seisus ja see pole vaid Tartu ülikooli, vaid Eesti riigi probleem.
Millal räägib uus rektor haridus-ja teadusministriga esimest korda Tartu ülikooli asjadest?
Juba oleme jõudnud rääkida, aga esimene ametlik kohtumine on lähiajal. Tartu ülikool on ju Eestis juhtiv ülikool ja paljud probleemid tuleb just meil lahendada.
Mis on need asjad, seadused, rahasoovid, kus riik saab ja peaks ülikooli aitama?
Tartu ülikooli seadus on juba üle aasta ministeeriumis seismas, aga seal on teatavad punktid sees, mis muudaks ülikooli juhtimisskeemi. Pigem ootab ministeerium uut kontseptsiooni, sest paljud ülikoolid soovivad oma seadust. Tekkinud on küsimus, mis asi on siis ülikooliseadus. Ilmselt oleks tarvis seadust, mis reguleeriks kogu kõrgharidusmaastikku, ja ülikooli kui institutsiooni reguleeriks ülikooliseadus. Ministeerium pole veel valmis kogu seda süsteemi läbi arutama. Kuid Tartu ülikoolil on oma seadus ja meil peaks olema kõige lihtsam, et muudatused läbi viia.
Teie vist jääte viimaseks Tartu ülikooli rektoriks, sest juttu on olnud sellest, et tulevikus juhib ülikooli direktor.
Juttu on olnud ka presidendiinstitutsioonist. Aga ükskõik, kuidas rektorit nimetatakse, olulisem on see, millist funktsiooni ta täidab. Mujal maailmas on ka asekantslerid täitmas ülikooli juhi rolli. Kuid ma usun, et tulevikus rektori roll igapäevaste asjade lahendamisel Tartu ülikoolis väheneb ning osa funktsioone saab anda tekkivatele suurtele teaduskondadele. Ülikooli juht ja nõukogu saaks seega tegeleda strateegiliste asjadega.
Teile see sobiks?
Muidugi. Ma olen loominguline inimene ja see oleks loominguline tegevus, millega mulle sobiks rohkem tegeleda. See oleks vähemasti huvitav.
Millist ametinimetust teie eelistaks? Oleksite meelsamini direktor, president või kantsler?
Nimetus ei oma tähtsust. Täna olen rektor, Ameerikas nimetatakse ametikaaslasi presidentideks. Tühja sest nimest.
Kuu aja eest võrdlesite ülikooli ja maaülikooli rektoriameti erinevust piltlikult kui Statoili Jõhvi tankla kohalt peamajja töölesiirdumisega. Kas see erinevus on siis tõesti nii suur?
Sellise sõnastusega esines üks minu konkurent, aga ega see erinevus pole siis nii hull. Vahe on vast selles, et kui enne läksin ma mäkke tööle, siis nüüd lähen orgu. Kuid toimemehhanism on sarnane. Ma küll ei mäleta, missuguse tundega ma läksin viie aasta eest maaülikooli tööle, aga siis oli see vahe suurem. Professorist juhikohale siirdumine on suurem muudatus kui rektori kohalt rektori kohale minek. Isegi inimesed Tartu ülikoolis pole mulle võõrad.
