Karm elu: eestlaste uskumatud jamad Soomes
Kolmest järgnevast koleloost esimene algas ühes Helsingi-lähedases kaubanduskeskuses, kus sain kokku neiuga, kes rääkis oma loo. Niivõrd uskumatu, et kui poleks ise kuulnud, ei usuks tõesti. Aga neiu oli õnnelik ja õhevil, peab juhtunut tubliks õppetunniks eneseteostuse teel. Nüüdseks on ta kirjapandu üle lugenud ja avaldamisloa andnud.
Kolelood number kaks ja kolm jõudsid minuni mitme Soome eestlase suu läbi. Kordusid eri variatsioonides. Kordusid nii palju, et vajasid kirjapanemist.
Esimene lugu: barakk ja ahistamine
•• „Juba enne keskkooli lõppu otsustasin: Eestisse ma ei jää. Kuna üks endine vang väga soovitas, et Soome on tõeline paradiis, oli see minu ja mu poiss-sõbra esmane valik. Kui jõudsime Soome, oli esimene mulje: vau! Siin tahame elada!
Meespool sai koha autoremonditöökojas. Tööandja, ümmargune soomlane, oli tavaline ihnuskoist miljonär, kes pakkus teenuseid Soome rikkamatele firmadele. Ta ei olnud maailma normaalseim inimene, kuid ta oli siis me ainuke võimalus. Tööd tehti mustalt, aga maksti hästi. Öeldi otse: lepinguid pole vaja. Tööd oli, raha oli, olime kindlad, et varsti jõuame suurele rohelisele aasale.
Meie elukohaks sai ühetoaline korter, mida jagasime minu tädiga, kes töötas Soomes koristajana. Lootsime, et leiame kiiresti korteri, kuid paraku sai tädile lubatud kahest nädalast tema juures elamisest kaks kuud. Tekkisid probleemid.
Viimaks sain ka mina autoremonditöökojas tööd – pesin autosid, koristasin garaaži, juhtisin autosid. Soomlane andis mulle tunked ka! No mõelda, blond näkk tunkedes, keset autoremonditöökoda. Kõik vaatasid!
Tööpäevad kestsid hommikul kaheksast-üheksast kuni öösel ühe-kaheni seitse päeva nädalas. Raha maksti parajalt, isegi liialt, sest ausalt öeldes polnud selliste tööpäevade puhul võimalust raha raisata.
Soome keele omandamine oli siis mõeldamatu ja polnud vajadustki. Enamasti ümbritsesid meid eestlased.
Ühel päeval pakuti ametlikku töökohta. Sain koristajaks Tarjoustalos. See töö ei tasunud aga ära. Sinna sõitmiseks kulus bensiini peale peaaegu sama palju raha, mis kuu lõpuks pangakontole laekus.
Jäime öömajata
Kõik kohad tundusid eestlasi täis olevat. Sain tööle eesti ehitusfirmasse. Olin koristaja, kuid seekord ehitusel. Tassisin raskeid, kive täis kotte, tegin kuni üheksatunniseid tööpäevi. Kuid palgapäevad aina hilinesid. Lõpuks otsustasin sealt jalga lasta. Olin jälle töötu. Tegin taas mõnda aega tööd garaažis.
Probleemid tädiga lõppesid, kuid lõppes ka tema juures ööbimise võimalus. Tulid uued mured, sest kogu meie raha läks nüüd üüri maksmiseks. Olime samas punktis, kus kuid tagasi. Polnud raha, et korterit üürida, polnud raha, et süüa. Ning tagatipuks polnud piisavat soome keele oskust. Pöördusime eestlaste poole, laenasime paarikümne euro kaupa sõpradelt, et veidikenegi süüa saada.
Koduks sai meile autofirma soomlase vana matkabuss. Ruumiga hõisata ei saanud, kuid oli vähemalt katusealune. Rentisime bussile koha kämpingus, kus oli matkajaid, eluga nihu läinud inimesi, muid karvaseid ja sulelisi. WC-s ja pesemas käisime paarisaja meetri kaugusel pesumajas. Kohtusin seal somaallastega, kes laulsid duši all ning kuivatasid oma pesu samas, kus ma end pesin.
Kuu möödudes saime tuttavaks ukrainlastega ühest teisest garaažist. Üks neist pakkus elamiseks oma karavani, mis oli märksa suurem kui soomlase matkabuss. Pehme mööbel ka sees.
Elu üheksa mehega
Nüüd elasime garaaži ees bussis. Kuna Soomes sellisel viisil elada ei tohi, pidime pidevalt jälgima, et keegi meid ei näeks. See oli raske, sest WC-s käimine ja pesemine toimus 50 meetri kaugusel garaažis.
Viimaks leidis see eesti naine, kes mulle koristamise eest palka ei maksnud, meile ühe päris korteri. See oli ehitusmeeste korter, kus elasid üheksa meest ja mina. Eks neid joominguid oli seal küll!
Kevade poole hakkasid mehed imelikuks muutuma, muudkui rääkisid: võidame loteriiga raha ja läheme koos minema. Näis, nagu oleks nad kõik korraga minusse armunud. Ilge ahistamine!
Lõpuks sain ühe päristöökoha. Ikka veel koristajana, kuid tõelises Soome firmas. Kaheksa kuud töötasin. Lahkusin ebaõigluse tõttu. Mul oli omanikuga jutt, et neil on veel töötajaid vaja. Rääkisin sõbrannale kohast. Tema jättis Eestis vana töö, tuli Soome. Aga soomlased valetasid! Kui sõbranna kohale saabus, selgus, et mingit tööd polnud. No ilge huijamine! Lahkusin päevapealt.
Ühel päeval tuli aga kõne me korteri omanikult, sellelt eesti naiselt: „Õhtul kolige välja, meil on ruume vaja uute ehitajate jaoks.” Šokk oli suur, kuid õn-neks tuli see soome garaažiomanik meile vastu. Pärast paari tundi meie asju täis autoga ringi sõitmist seadsime end hilisööl sisse ta garaaži kõrvale barakki. Voodit seal ei olnud, aga saime magada vahtplasti tükkide peal. See polnudki tähtis. Olime koos ja meil oli katus pea kohal.
Olime seal elanud nädala, kui mu meespool tuli kurva uudisega – ta vanaema on surnud. Käisime Eestis matustel. Kui naasime, olid me asjad välja tõstetud. Meie jaoks ei olnud seal enam kohta.
Perverdist autovärvija
Meie õnn oli otsa lõppenud. Ei olnud söögiraha ega elukohta. Tuli improviseerida. Tõstsime maise vara auto pakiruumi ja ööbisime siis minu iidses autos. Tuli usinalt korteriotsinguile asuda, raha koguda.
Õnneks oli mul juba soome keel parajalt suus, ma ei tarvitsenud enam teistele loota. Täitsa lõpp, käisin 31 korteriesitlusel, tegin paarkümmend taotlust. Ei midagi! Ikka parkisime õhtul auto kuhugi majade vahele, olime seal. Issand, kui külm võib autos olla!
Vahepeal sain koha kolmandas garaažis, värvimistöökojas. Kuid tööandja ei sobinud. Ta oli naisest lahutatud rikas vanamees, kes oli eluaeg autosid värvinud ja teinud seda ühe käega. Tal oligi ainult vasak käsi. Oli intelligentne ja huvitav jutukaaslane, kuid samas Pervert suure algustähega!
Peagi tulid abielupakkumised stiilis „ma täidan kõik su soovid ja unistused, kui oled minu”. Halloo! Ma olen 21, tema on 56. Ei!
Ta nautis mu seltskonda, viis mind töö ajal baaridesse, tutvustas oma joomakaaslastele. Oli täielik salajoodik, kuigi ise seda ei tunnistanud. Avatum oli siis, kui oli purjus. Rääkis: „Kindlasti oled märganud, kuidas ma iga päev su kaunist tagumikku vahin” või „Ma olen kõiges parim. Ma olen maailma parim seksija…”
Nii ma pidingi tasuvale töökohale hüvasti ütlema. Tööandja arvas endast liiga palju.
Lööme ikka läbi
Aga kujutage ette – 4. novembril saime viimaks korteri. Kuigi veel kümme minutit enne võtmete kättesaamist otsisime mööda ilma paarisadat eurot, lõppes kõik hästi. Olime nii õnnelikud. Super! Kodu!
Meil ei olnud midagi, mida sinna viia. Polnud nõusid. Oli vaid üks vana, prügikastide juurest igaks juhuks ära toodud madrats. Te ei või ette kujutadagi, kui korralikke asju soomlased prügikastide juurde jätavad! Oma uues korteris olime õnnelikud. Ja koos, kuigi kodu saamiseks läks aasta ja kõvasti muretsemist.
Nüüd elame hästi. Mu poiss töötab sellessamas autofirmas, saab soomlase käest väga head palka. Mina võtsin ennast koristusfirmast lahti. Esiteks sain sealt oma sotsiaalkindlustuse kaardi kätte, mida vaja oligi. Ja teiseks on viimaks aeg eneseteostuseks. Lähen õppima, oma firmat looma!
Jah, mida kõike tuli selle pooleteise aasta jooksul näha, aga hakkama saime tänu headele inimestele. Kunagi lugesime kokku, 17 head inimest on meid abistanud, nüüd on neid ilmselt rohkemgi. Nii et kui ikka väga püüad, saad hakkama ja lööd läbi igal pool. Ma ei kahetse, et Soome tulin.”
Teine lugu: töötu ja tüssamine
•• Heliseb Lõuna-Eestis töötu mehe telefon. On õhtu. Sõber toru otsas on suures ärevuses. Helistab Soomest. „Pane padavai asjad kokku ja tule homme esimese laevaga üle! Põtradel on kaheks nädalaks tööd! Kindlasti on sind vaja! Tuled ju? Pappi saab nii, et tolmab!” paristab sõber.
Ja lõunaeestlasest töötu ei saa sõba silmale, loobib asjad kotti, sõidab Tallinna, et hommikul esimese laevaga Soome tööle jõuda. Jõuabki. Teeb kaks päeva palehigis tööd. Mustalt, ilma dokumentideta. Siis on töö otsas. Pidi ju kaheks nädalaks jätkuma? Ja pappi pole hoopiski nii palju kui lubatud.
Sõbrad laiutavad käsi: kuradi põdrad, valetasid. Lõunaeestlane tahaks või soome tööandjalt järele küsida, et kuidas nii, aga ei oska. Soome keelt pole suus. Tegelikult ta ei tea ega tunnegi tööandjat. Eestlased on kogu aeg kõike vahendanud. Soomlasest tööandja aga ei tea eestlaste sahkermahkrist midagi. Tema vaatab tulemust, mitte seda, kuidas see saavutatakse.
Läheb siis lõunaeestlane lönts-lönts Lõuna-Eestisse tagasi. Jääb uut paljulubavat telefonikõnet ootama…
Kolmas lugu: kaksikelu ja joomahimu
•• Teeb tubli mees Soomes tööd. Käib igal nädalavahetusel kodus armsa naise, kenade laste juures. Viib raha, teeb kalli-kalli, on õnnelik. Hea töö Soomes!
Mingi aja pärast ei viitsi ta enam igal nädalavahetusel koju minna. Pealegi kulub raha sõitmiseks palju. Jääb mõnel nädalavahetusel Soome. Natuke üksildane tunne on, aga mis siis ikka. Ja mis Soomes vabal nädalavahetuse ajal ikka teha. Pisut pidu panna! Koduigatsust ravida. Panebki pidu.
Saab ühes kõrtsis ühe soome naisega kokku. Too on ka pisut õnnetu ja õllene. Nad mõistavad teineteist täielikult. Igas mõttes. Nii nad ühte heidavadki. Esimest, teist ja kolmandat kordagi. Hilisemast rääkimata.
Tühja kah, mõtleb tubli töömees. Kõigil ju välismaal juhtub. Oleme ju inimesed oma puuduste ja voorustega. Ja ega ta siis püsisuhtest mõtle. Lihtsalt niisama juhtub. Ja meeldib ka.
Koju kallile kaasale viidavat raha jääb soome naise tõttu vähemaks. Tubli töömees ajab kõik raske aja ja kurja töövõtja süüks. Eesti naine usub. Tubli töömees elab nüüd kaht elu. Üht Eestis ja teist Soomes.
Korraga lops missugune! Soome naine ütleb, et on rase. Aborti ei tee. Kurat võtaks! Näis, äkki annab aeg arutust. Aga aeg ei anna. Annab hoopis ühe lapse lisaks. Ja soome naise nõude ka, et olgu alimendid olla. Kurat võtaks! Vägisi kisub jooma.
Tubli töömees ei ole enam nii väga tubli töömees. On pigem tubli napsumees. Silme eest läheb vägisi mustaks. Ning Eesti koduga ei laabu kõik ka nii hästi kui varem. Raha, mida sinna viia, jääb aina vähemaks. Kurrat!
Aga nii palju eneseuhkust on mul küll, mõtleb endine tubli töömees, et asjast välja tulen. Ükski õige mees ei lähe oma pärisnaise juurde andeks paluma ja üles tunnistama. Meestel ikka juhtub. Kurat võtaks, elame üle! Näeme kas või näguripäevi, aga elame üle. Ja selle peale teeme ühe õlle. Ju elame…
Kas elame?
Kommentaar
Tuuli Raamat, Alppila eesti koguduse diakon
Selliseid lugusid olen varemgi kuulnud. Kui kimbatuses inimesed leiavad viimaks üles kiriku, peab probleeme ikka kõvasti olema.
Olen kogenud, et Soomes on eestlastele kõige julmemaks tööandjaks teine eestlane. Soomlane pigem ei tunnista musta tööjõudu, sest pettuse ilmsikstulekuga kaasnevad suured jamad. Eestlasel on aga veel sees Nõukogude aja mõttelaad, et vassime nii palju, et ise ka enam aru ei saa...
Olen hädasolijailt küsinud, mis sunnib Soome tööle tulema töölepingu ja kindla elukohata – kui palk on 2,5 eurot tunnis! Vastus on, et Eestis pole ju üldse tööd. Kui aga küsin, kas ausalt ja lepinguga ei oleks parem, saan vastuseks, et loll peab olema see, kes nii väikese palga pealt maksab nii suuri makse.
Kui see Lõuna-Eesti mees ummisjalu Soome tormab ja laseb endal naha üle kõrvade tõmmata, siis küsin: kas sa ikka mõtlesid ka veidike? Tark oleks ikka enne teada firma ja tööandja nime. Ma ei soovi kedagi süüdistada, pigem on mul kahju, et inimeste elu on kujunenud nii raskeks, mistõttu tehaksegi arutuid otsuseid.
Niisiis, on dilemma: väike palk, töölepingut pole, makse ei maksa ja kindlustust ei ole. Vastukaaluks normaalne palk, kindlustus, tööleping, kõik riigi pakutavad hüved, ametiühing
ja puhas südametunnistus. Kumb valida? Ausa valiku eelduseks on soome keele selgeks õppimine.
Kommentaar
Rasmus Lumi, välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor
Kirjeldatud juhtumid on äärmiselt kahetsusväärsed, kuid suuresti kinni inimeste endi hoiakutes. Kindlasti ei tohiks välismaale tööle siirduda suuliste kokkulepe alusel, üheotsapiletiga.
Kogu asjaajamise vundamendiks on kirjaliku töölepingu olemasolu. Selle puudumine toob kaasa enamiku probleemidest: elamisõiguse taotlemisele võib tulla negatiivne vastus, ületundide eest saamata jäänud palka või kompensatsiooni pole võimalik vaidlustada, puudub ametiühingu tugi.
Mustalt töötamine ei võimalda Soomes pensionistaaži koguda, suured rahalised probleemid ootavad ees haiguse või tööõnnetuse puhul. Ühesõnaga – töö-võtjal puuduvad igasugused õigused. Harvad pole juhtumid, kui suuliselt kokkulepitud tööots osutub olematuks ja Helsingi sadamasse saabunule ei tule keegi vastugi.
Kommentaar
Tarmo Punnik, Helsingi Eesti saatkonna konsulaartalituse direktor
Tavaliselt käib mustade tööotsade ohvrite käsi palju kehvemini kui artiklis kirjeldatud juhtudel. Kui asjad on juba nihu läinud, siis rahatuna välismaal viibides kehtib eelkõige põhimõte: oska end ise aidata.
Konsul saab hättasattunul aidata võtta ühendust lähedastega ja nõustada rahaülekannete tegemisel.
Konsul annab raha hättasattunule niipea, kui vastav summa on lähedastel kantud välisministeeriumi kontole.
Tagatiseta rahalist abi ehk laenu on võimalik taotleda inimestel, kellel on Eestis püsiv sissetulek ning kelle hädaolukord ei ole tekkinud nende enda käitumise tõttu.
Abi korras saadud laen tuleb tagastada välisministeeriumile 90 päeva jooksul.
Loe Siku rännaku esimest osa 9. veebruari Eesti Päevalehe topeltküljelt.
