Kartongkaart tagasi, ID-pilet kaob
Tallinnas on bussi-, trolli- või trammipiletit soetada väga lihtne: seda saab osta nii mobiiltelefoniga kui ka internetist ja kui kumbki neist võimalustest ei sobi, saab paberpileti osta kioskitest või viimase võimalusena ka bussijuhi käest. ID-pileti süsteem toimib Tallinnas väga hästi, sest ligi 95 protsenti Tallinna kuukaarte on just ID-piletid. Ülejäänud sõitjad kasutavad kas paberist üksikpiletit või sõidavad tasuta (näiteks eakad või raske puudega inimesed). „Elektroonsete kanalite (mobiil, internet) suure osakaalu poolest ei ole maailmas Tallinnale võrdset. 21 protsenti ID-pileteid ostetakse mobiiliga, 46 protsenti internetist ja vaid 33 protsenti kioskitest,” ütles Tallinna ja Tartu ID-pileti süsteemi korraldava firma Ühendatud Piletid juhatuse esimees Ain Järv.
Kuigi praegune süsteem toimib hästi, tahab Tallinn rajada uue piletisüsteemi, mis toimiks kontaktivaba kiipkaardiga. Möödunud aastal korraldati hange pealinna ja Harjumaa kiippiletisüsteemi rajaja leidmiseks. Selle aasta aprilli lõpus kuulutas hankekomisjon võitjaks Business IT Partneri ja Türgi firma Kentkarti ühispakkumise, kes lubasid piletisüsteemi valmis teha 8,7 miljoni euroga. See vihastas kaht ülejäänud pakkujat, kelle mõlema pakkumised olid märgatavalt soodsamad. ID-pileti rajaja ja haldaja Ühendatud Piletid lubas sama töö valmis teha 4,5 miljoni euro eest ja WebMedia küll veidi suurema summa, kuid siiski vähema eest kui Business IT Partner ja Kentkart. Mõlemad hanke kaotajad vaidlustasid hanke ja selle tulemus peaks selguma 2. juunil.
Kiipkaardisüsteem ise tähendab põhimõtteliselt kas plastist või kartongist kaarti, kuhu laaditakse teatav rahasumma. Ühissõidukisse sisenedes näitab inimene seda kaarti aparaadile, mis arvestab kaardilt sõidu eest tasutava summa maha. Selle süsteemi suurimaks plussiks on Tallinna transpordiamet nimetanud võimalust jälgida inimeste liikumist ja planeerida selle järgi ühissõidukiliiklust. Majandusministeeriumi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa sõnul on see tõsine argument. „ID-kaardi puhul toimib asi nii, et inimene ostab mingi piletitoote ja kontrollimisel tuvastatakse ID-kaardi abil, et see pilet on antud isikul olemas. Mingit lisainfot ID-kaardile ei kanta,” selgitas Püüa. Kiipkaart annaks aga kontrollivale aparaadile infot inimese liikumise kohta, ilma et reedaks tema isikuandmeid.
Muid suuri plusse kiipkaardil pole ja mõnes mõttes on tegemist tagasisammuga ID-pileti juurest, sest taas pandaks inimesed ostma kartongist või plastist uusi kaarte, samal ajal kui juba praegu on võimalik pilet soetada täiendavat kaarti hankimata. Kuna kiipkaardisüsteemi loomine maksab väga suure summa, tekib paratamatult küsimus: kas sõitjate liikumist ei oleks võimalik kaardistada veidi odavamalt? Ühendatud Piletite juhatuse esimees Ain Järv tõstatas ka küsimuse, mis saab kogutud teabest edasi.
Mis saab andmetest?
„Reisijate arvu eri liinidel jälgitakse ka praegu ja selleks on kasutusel erinevad moodused – sõitjaid loendatakse nii käsitsi kui ka automaatsete loendurite abil,” ütles Järv. „Selge on aga see, et iga sõidu registreerimine annaks inimeste liikumisest parema ülevaate ning selleks sobivad vaid kontaktivabad kaardid. Ent omaette küsimus on see, kui palju seda infot jõutakse läbi analüüsida ja kui palju tegelikke liinide optimeerimisotsuseid selle järgi tehakse. See ei eelda mitte ainult andmeid koguvaid süsteeme, vaid ka neid andmeid analüüsivaid isikuid. Tean näiteks kaupluste kliendikaartidest, et kaartide enda väljastus ja andmete kogumine ei olegi nii suur kulu kui analüüsiosakonna olemasolu, kes nende andmete põhjal suudaks paremaid järeldusi teha,” ütles Järv. Mida Tallinn kogutud infoga peale hakkaks, on muidugi iseküsimus.
Teine küsimus kiippileti puhul on see, kuidas veenda inimesi seda kasutama. Kindlat plaani linnal selleks veel pole ja on avaldatud lootust, et ID-pileti süsteem sureb ise välja. „Iseenesest ei sure piletisüsteemis midagi välja. Kõik sõltub piletimäärusest, kehtestatud piletitest ja nende hindadest,” ei jaga Ain Järv linna lootusi.
Seega on tõenäoline, et kui uue kiippileti ostmist ei tehta ID-pileti hankimisest soodsamaks, ei ilmuta virtuaalset piletit ostma harjunud inimesed vähimatki soovi minna kioskist kartongkaarti soetama. Nõnda võib uue süsteemi rakendamine takerduda, kui just ID-pileti süsteemi raudse käega ei likvideerita. Kui aga kiippiletit kasutab vähe inimesi, ei õigusta ta oma ainsat märkimisväärset eelist: anda adekvaatset infot inimeste liikumisest.
Kuidas süsteem toimib?
•• Möödunud aastal välja käidud plaani kohaselt võetaks kiippileti projekti esimeses etapis kasutusele kaks eri piletitüüpi: odavam kartongkaart, millele on juba ostes laaditud näiteks kümne korra sõiduõigus ja mis ei ole uuesti laaditav, ning kallim plastkaart, mis toimib praeguse ID-pileti põhimõttel: omanik saab ise valida, millise pileti ta oma kontole laadib.
•• Kaardile saab laadida erinevaid pileteid, nii korra- kui ka perioodipõhiseid, ja seda saab teha kaardiomanik ka ise interneti või mobiiltelefoni kaudu.
•• Kartong- ja plastkaarte hakatakse müüma R-kioskites, Viru keskuse bussiterminalis ja linnavalitsuse teenindussaalis. Ainsate paberpiletitena on kavas säilitada tunnipiletid, mida saab osta bussijuhilt.
