Karu ja eurolaul
Tervisi metsast, puu otsast! Meil on siin viimasel ajal jalad ja tiivad kibedat tööd täis olnud, ning ega nokad ja hambadki pole saanud puhata. Talveaeg, igal viimasel kui hiirel on kondid nii külmunud, et nakitse tükk aega, enne kui oma pisikese sõbra pooleks saad.
Aga kõige suurem askeldamine oli meil siin metsas karuga. Sellest ma kohe jutustan!
Asi oli selles, et va mesikäpp on meil ju päris hull selle Eurovisiooni järele. Väikese karupojana sattus ta jahimeeste küüsi, need viisid ta koju ja sidusid jämeda ketiga radiaatori külge, aga ise hakkasid telekast Eurovisiooni lauluvõistlust vaatama. Seal esines parajasti ansambel ABBA, kes laulis laulu “Waterloo”. See meeldis karule nii meeletult, et ta läks päris pööraseks, rebis radiaatori seina küljest lahti, pures mehi ja ründas ka telekat, püüdes seda valge peaga ABBA eite ära süüa. Telekas läks ümber, karu sai särtsu, hüppas aknast välja ja punus metsa. Aga sellest ajast peale on ta Eurovisiooni järgi nagu haige ega jäta ühtegi võistlust vahele. Käib igal aastal Eurovisiooni ülekande ajal külas, vallutab ühe maja, tapab nii täiskasvanud kui ka lapsed ja vaatab siis rahulikult vaibal külitades ning oma ohvrite konte närides lauluvõistlust. Lõpuks üritab alati ka telekast lauljaid kätte saada, kougib käpaga, aga siiamaani pole veel ükski küünte otsa jäänud, ehkki karu ise kinnitab, et Eda-Ines Etti oli tal juba peos olnud, alles viimasel hetkel libises maitsev suutäis teleka sisse tagasi. Väga ablas ja tige on see karu, vastiku iseloomuga loom.
Sel aastal oli tema verejanu nii suureks kasvanud, et ta otsustas vaadata ka Eesti eelvooru. Aga sellega oli see häda, et eelvoor peetakse ju talvel, siis kui karu magab, mitte kevadel nagu lõppvõistlus. Kevadeks on karu alati juba üleval, näljane ning kuri, aga jaanuaris ta alles põõnab. Noh, karu mõtles, et mida teha ja palus lõpuks, et meie, loomad ja linnud, ta õigel päeval üles ajaksime.
Jõudiski siis see tähtis päev kätte. Läksime kohe hommikul karu koopa juurde, kaevasime selle lume alt välja ja kuulasime esiotsa ukse taga, kuidas karu oma urus läbi une ähkis ning norskas. Keegi ei tahtnud esimesena sisse minna, sest jumal teab, mida see vana päts unisena teha võib – virutab äratajale veel käpaga ja lööb su laiaks!
Seepärast on selge, et pärast väikest nõupidamist otsustati jänes koopasse saata. Las tema äratab karu!
Jänes oli muidugi vastu, ütles, et temal on nõrk hääl ja tema ei jaksa piisavalt valjusti karjuda.
“Kui sa just tahad, punnsilm, siis ma võin sinuga kaasa tulla!” ütles rebane. “Ma närin su jalga, see aitab sul kõvemini röökida!”
Seepeale ütles jänes, et ta avastas endas siiski teatud jõuvarud ning et ta läheb ikkagi parema meelega üksi. Hüppas koopasse ja peagi kuulsime, kuidas jänes seal sees täiest kõrist lõugab. Ikka et: “Eurolaul! Eurolaul! Eurolaul hakkab!”
Karjus niimoodi mõnda aega, siis tuli välja tagasi.
“Karu ei tee teist nägugi,” ütles ta.
“Sina, jänes, oled ikka loll loom!” põlastas hunt. “Ei saa isegi karu üles aetud! Vaata, kuidas meistrid töötavad!”
Ta kahmas siili pihku, jooksis koopasse ja surus okkamehe mesikäpale otse näkku, ise hüüdis:
“Häire! Äratus! Eurovisioon algab!”
Aga karu magas edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Nüüd tulid juba kõik teised loomad ka koopasse, ja minagi lendasin platsi, istusin karule pähe ja hakkasin teda nokaga peksma. Teised tegid ka, mida oskasid – kes kisendas, kes pures, aga abi polnud sellest midagi. Karu muudkui magas, ise juba üleni verine.
“Minul on üks plaan!” ütles uss. “Ma lähen tal suust sisse, löön sisikonnas lamenti ja tulen tagumikust välja! See peaks aitama!”
Uss võttis kaasa väikese lepakoorest tehtud vile, metskits lõi jalaga karul esihambad välja, et sealt sisse mahuks ning uss roomaski karusse. Peagi kuulsime, kuidas ta karu soolikates möllas – puhus vilet ja kiljus ja hüüdis: “Uhhuu! Uhhuu!” Lõpuks jõudis ta tagumikku ja pistis oma pea august välja.
“Noh, kas hakkab ärkama?” küsis ta üsna vaevatult.
“Pole seda moodigi!” ütlesime meie. “Magab nagu mauk.”
“See on ikka ennekuulmatu lugu!” arvas seepeale mäger. “Kui õige lohistaks ta koopast välja? Ehk päikese käes on lihtsam teda jalule lüüa?”
Noh, otsustati proovida. Karule pandi köied külge ja põdrad vedasid ta päevavalgele. Seal ta nüüd vedeles, keset lund, ja magas magusasti.
“Proovi jalaga lüüa!” soovitas mäger põdrale. Põder andiski ühe tubli toa. Midagi raksatas, vist ribi, aga karu ei ärganud.
“Kurat, see jama tuleb ära lõpetada!” vihastas nüüd hunt, kargas ligi ja hammustas karu küljest paraja lõuatäie. Suur auk jäi järele, oli näha, kuidas kopsud töötavad, aga ott muudkui norskas edasi.
Arutati, et oleks hea, kui keegi oskaks tuld teha, siis võiks karu põlema panna, küllap leegid ta ärkvele ajaksid, aga seda kunsti ükski ei tundnud. Lootus hakkas kaduma. Hammustati veel siit-sealt, või virutati jalaga, aga üsna loiult ning ilma erilise usuta. Nirk sõi karu kõrvad ära, hunt tegi veel viimase meeleheitliku ponnistuse ja rebis otil mõlemad jalad küljest. Ei aidanud seegi.
Lõpuks leiti, et karu on juba nii katkutud ja auke täis, et isegi kui ta peaks üles ärkama, siis elulooma temast nagunii ei tule. Lõime käega ja hakkasime teda lihtsalt üheskoos sööma. Oli päris hea kõhutäis ning andis külmal talveajal tublisti jõudu juurde.
Küll oli see tore õhtu! Kui taevas süttisid tähed, siis võttis rebane laulu üles ja meie teised lõime kaasa. Südames oli nii soe tunne, kõht oli täis ja elu tundus hirmus ilus.
