Karuhirmus Ruhnu õpib vilistamist

Esiti vaid saare põhja-osas tatsanud loom tegi ööl vastu eilset käigu Ruhnu keskele.

Karuhirmus harjutavad Ruhnu lapsed vilistamist ja hõikumist ning emad ei jää enne magama, kui kogu pere õhtul kodus, kuigi oma silmaga pole veel keegi otti kohanud.

Ruhnu muuseumi teadur ja kooliõpetaja Märt Kapsta kuulatas ööl vastu eilset hirmunult, kui kuulis õues ägedat krabistamist. Ta on kindel, et siiani saare põhjapoolsetesse metsadesse ja mererannale hoidunud karu tegi ööl vastu teisipäeva esimese tuuri ka saare keskel asuvasse külasse.

Turismitalupidaja Kaarel Lauk seda juttu ei usu. “Karu on väga ettevaatlik ja hea haistmisega loom – tema hoiab inimestest eemale,” ütles endine vallavanem Lauk, kes ise kunagi Soomaal kaugelt karu näinud.

Karu-uurija rääkis hirmujutte

Jälgede järgi teati eile kindlalt ikka vaid seda, et loom on kõndinud mererannal ning natuke eemal metsa all sipelgapesi rappinud. Kui alles jutud liikuma hakkasid, et karu on vist Ruhnu tulnud, kihutasid lapsed ratastel mööda saart ringi – äkki trehvab karu. Kui esmaspäeval karu-uurija saarel käis ja karust hirmujutte kõneles, läks mõni kaugema talu laps küla keskele sõbra juurde ööbima.

“Mees (loomauurija Enn Vilbaste – toim) rääkis hästi jubedalt, et hirmutada,” ütles Ruhnu kooli 9. klassi õpilane Pauliine Terehhov.

Eile oli Ruhnu koolis tavapärasest lärmakam, sest kõik harjutasid vilistamist ning hõikumist. “Ei tea, kas ainult karu pärast oli rohkem lärmi, sest ilm oli ka ilus kevadine,” ütles emakeeleõpetaja ja vallavolikogu esimees Maarja Suigusaar. “Las harjutavad,” lubas õpetaja lahkelt.

Kõige suurem hirm on ruhnlastel ehk isegi oma mesilaste ja suuremate pudulojuste pärast. Saarel on nelikümmend mesilastaru, 50–60 lehma ning 30–40 lammast. Varasema kevade puhul oleks loomad juba karjamaal, aga praegu on nad alles laudas varju all.

Selle kohta, kust karu tuli ja milline ta on, arvati Ruhnus eile, et ju ta ikka Lätist, Kuramaalt tuli, ju ta viieaastane isakaru on, kes paarsada kilo kaalub. “Las olla selge legend – ega täpsemalt enne teada saa, kui karu käes,” ütles Lauk.

“Eriti ei ole elu teist moodi. Lähme eluga edasi ja ongi kõik. Pisut ettevaatlik tuleb olla,” ütles Pauliine kokkuvõttes.

Mida karuga pihta hakata?

•• Mida karuga edasi teha, kas püüda kinni ning mandrile viia või lasta loomal seal olla ning lõpuks kohapeal karujaht korraldada, arutavad ruhnlased.

•• “Ma ei tahaks, et karu maha lastaks. Tahan, et ta ikka mandrile viidaks, suuremale territooriumile,” ütles 15-aastane kooliõpilane Pauliine Terehhov.

•• “Mina mõtlen küll, et asjasse tuleks rahulikumalt suhtuda ja vaadata, mis edasi saab,” ütles turismitalupidaja Kaarel Lauk. “Mulle meeldib, et ta siin on. Ootame ära, mis ta edasi teeb – süüa peaks siin ju jaguma karulegi, kui kitsedele ja rebastele jagub,” lisas ta arutledes, kuidas karu saarel turistide soovi saarele tulla võiks mõjutada. “Kartma karu küll ei pea.”

•• Kui mesikäpp mesitarude või koduloomade kallale hakkab minema või muidu tüli tegema, siis võiks Laugu arvates mõelda karujahile saarel. “Mandril on sadu karusid ja neile antakse kümneid karulaskmislube – seda karu siin uinutama ja mandrile vedama hakata ei ole küll hea plaan,” lausus Lauk.

Kommentaar

Mati Kaal,

Tallinna loomaaia direktor

Karud on suured rännumehed

See, et karu Ruhnu sattus, oli juba ette näha. Kui arvestada karu eelnevat olukorda, kus ta oli jääpangal hädas, siis võib öelda, et ta on ilmsel väga õnnelik, et lõpuks kuivale jõudis.

Karud on väga head ujujad ja seetõttu pole sugugi välistatud, et ta viimast teejuppi saarele lausa ujudes ei teinud.

Tundes natuke Ruhnu saart, võib öelda, et ega tal äraelamiseks erilist toidubaasi pole ning seepärast mida kiiremini õnnestub ta mandrile ära tuua, seda vähem ta probleeme tekitab. Praegu on ta küll esialgu õnnelik, aga kui kere läheb heledaks, siis ei jää tal midagi muud üle kui hakata lambaid murdma. Toidupuudus on tal igal juhul.

Metskitsi Ruhnul on, kuid neid ei pruugi ta kätte saada. Vaid talvel hinge heitnud kitsede korjuseid võib ta süüa.

Kui Ruhnu karu juba jää peale läks, siis pidid tal uue elukoha otsimise püüdlused olema. Karud on suured rännumehed ning nad on korduvalt Hiiumaale ujunud. Hiiumaa kaugus pole neile ujudes üldse mingi probleem. Kusjuures ujuma hakates ei ole neil silmaga maad näha, vaid nad tunnevad seda kuidagi teisel viisil.

Küllap tabas ta selle Ruhnu ka mingil hetkel jää peal olles ära ning seepärast arvangi, et ühel hetkel ta lihtsalt võttis kätte ja ujus saarele.