Karupoegi hoitakse kui oma lapsi

Kui karupojad ellu jäävad, võivad nad juba poole aasta pärast metsa tagasi pöörduda.

Kui kolme karupoja ema laupäeval Peipsi lähedal jahimeeste püssi ees surma sai, käivitati poegade elu päästmiseks automootorid Eesti kahes otsas.

Kolga-Jaanis said kokku Ida-Virumaalt Iisakust teele asunud jahimehed, põuesoojas kolm umbes kahekilost karupoega, ja Nigula metsloomade turvakodu töötajad, kes karupojad oma hoole alla võtsid. Sellest päevast elab pruunkaru pojad – kaks tüdrukut ja ühe poisi – oma majja võtnud keskuse perenaine Kaja Kübar taas samal režiimil kui pärast oma lapse sündi.

“Ärkad, toidad, siis jupp aega magad ja varsti jälle – mõttetu oleks kuskile läbi öö jooksma hakata, toit läheks külmaks ja öö raisku,” rääkis Kübar.

Siiski on tema sõnul karupoegadega rohkem tegemist kui oma lastega, sest iga kolme tunni tagant ootavad kolm karu mitte ainult piimasegu, vaid ka massaaži.

“Üks asi on söötmine, teine see, et nad ikka oma väljaheiteid teeksid – karuema masseerib ja lakub koopas keelega ning sööb väljaheite veel ära ka, aga meie päris seda siin ei tee,” lausus Kübar.

Nii peabki ta iga söögikorra järel karusid silitama, et söök ikka lõpuks välja tuleks, kuni nende oma lihased on veel nõrgad.

Jaanuaritormi ajal sündinud karupoegadest kahel on silmad juba avanenud, kuid suurema osa ajast nad magavad ning oma liigutusi veel õieti ei kontrolli. Kogukust nagu juba oleks, aga lihastes jõudu pole, rääkis Kübar.

Lutipudeli ja piimatoidu aeg kestab kindlasti veel paar-kolm nädalat, siis hakkavad karupojad ka muud toitu saama. “Eks see on ikka beebitoit – igasugused purgis olevad homogeniseeritud juurviljapüreed, need sobivad karutitadele hästi,” rääkis Kübar. “Mulle ka meeldib, vanasti oli hirmus mannapudru keetmine.”

Tervise üle vara otsustada

Kuna karud on väiksed ja metsloomade loomulik suremus on suur ning pole kindel, et nad ei ole külma saanud, siis on loomade kohanemise kohta veel vara hinnangut anda. Varem on olnud juhtumeid, kus just Ida-Virumaalt pärit karupoegadel on olnud maksakahjustusi. Karupoegi on surnud ka neerupuudulikkuse ja kopsupõletiku tõttu. “Ega me ka imeinimesed ole,” ohkas Kübar.

Igatahes praegu veel ei saa metsloomade turvakodu perenaine rahulikult magada, alles paari nädala pärast võib muret vähemaks jääda.

Karude eest hoolitseb turvakodu perenaine üksinda, et vähendada nende kokkupuudet inimestega. Karupoegade juures ei tohi rääkida ning nimesidki Kübar neile panema ei hakka – metsas neid niikuinii keegi nimepidi ei kutsu.

Loodusesse tagasi ei pääse karud kindlasti enne kuue kuu vanuseks saamist, kõik sõltub nende arengust. Seni jäävad nad Nigulasse, kuhu on talvituma jäänud üks sookurg, toonekurg, paar siili, üks kodukakk ja vares.

Karusid on Nigulas üles kasvatatud alates 1999. aastast, enamik mesikäppi on olnud pärit Kirde- ja Kagu-Eestist. Mullu juhtus nii, et keegi karupoegi Nigulasse ei toonud. Enamasti jäävad pojad emata inimeste tegevuse tõttu – nad ärkavad kas raietööde või jahi tõttu. Ka varem on jahi ajal emakarusid maha lastud.

Keskkonnainspektsioon alustas kriminaalmenetlust, uurimaks, kas nädalavahetusel Iisakus metsseajahti pidanud jahimehed lasid karu enesekaitseks.

Karudele tuleb kohe appi minna

•• Üksi pesas olevate karupoegade kisa kuuldes peab neid kiiresti aitama, sest karuema poegade juurde pesasse tagasi ei tule.

•• “Esimeseks asjaks tuleb karupojad põue sooja panna, ja ruttu minema, sest soojus on sel hetkel kõige tähtsam,” ütles Kübar.

•• Hiljem tuleks kindlasti helistada ja teatada loomast kas päästeametile, keskkonnainspektsioonile või otse Nigulasse, sest karupoega ise kasvatades on tõenäoline, et ta ellu ei jää.

•• Teiste loomade puhul, kes paistavad metsas tavainimese jaoks ootamatult üksinda olevat, tuleks esmalt helistada näiteks Nigulasse telefonil 50 45 891 ja enne aitamist nõu pidada. S.L.