Kas Eesti lipul peaksid olema triibud või rist?

“”Eestile ristilipp!” idee auto-riks on Kaarel Tarand ehk ka Eesti mainekujunduse konve-rentsil esinenud välismaised konsultandid, ” ütles dokumentalistina tuntuks saanud disainer Arbo Tammiksaar. Konve-rentsil tekitas varjamatut ele-vust üks tema kujundatud rah-vusvärvides ristilipp.

Ristilipu kavandite tegemine võttis Tammiksaarel aega ainult paarkümmend minutit, sest rahvusvärvidest tulenevate kombinatsioonide arv on piira-tud. Lihtsaim viis lippu kujun-dada on üht rahvusvärvidest ignoreerida. Tammiksaare arva-tes võiks põhiseaduse seitsmen-da paragrahvi muutmisel kõne alla tulla ka näiteks rohevalged lipud.

Võimsate värvide kombinatsioon. “Meie rahvusvärvide kombinatsioon on hästi võimas, palju tugevam kui soomlaste malbe sinivalge,” rääkis Tammiksaar. ”Enamikel skandinaavia lippudel on kasutatud kaht tooni, kolme värviga on üksnes Norra lipp. Mustaga kombineerimine loob nii võimsa mulje, nagu oleks ühe variandi puhul tegu piraadilipuga.”

Tammiksaarele pole laidudega rahvuslipp meeldinud, ristilipp ja selle variatsioonid on palju võimsamad, moodsamad, jõulisemad, kuivõrd risti puhul on tegu jõulise sümboliga. Uus ristiga riigilipp oleks tema arvates kõige lihtsam ja loogilisem võimalus demonstreerida oma kuuluvust Põhja-Euroopasse.

”Rahvusvärvide selline esitle-mine seob meid õhtumaaliku (kristliku) kultuuriga, teiseks Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Fääri saa-red) kultuuriruumiga,” sõnas disainer. ”Sõna põhjamaine iseloomustab epiteedina eest-laste ja ka minu enda suhtlemis-laadi, toimimis- ja mõttelaadi.”

Radikaalne mainekujundus. Teiste kavandite autor Marek Strandberg tegi ristilipu kavandid ajal, kui peaminister polnud veel mõelnudki Eesti maine kujundamise komisjonist.

“Mõistagi vastavad triibud rahvusmüüdile, kuid kunagi võttis Eesti Üliõpilaste Selts triibulipu kasutusele vastandina baltisaksa korporatsioonidele,” lausus Strandberg, kelle jaoks triipudega lipud seostuvad selgelt idaeuroopaliku maailmaga.

Strandbergi sõnul võiks rahvuslipu ja riigilipu lahus hoida. “Kindlasti oleks üleminekuperiood ja seletuskampaania, mil selguks, kui paljud eestlased uue lipu omaks võtaksid,” sõnas Strandberg.

Suurt majanduslikku kahju ta uue lipu tegemises ei näe, sest kõiki rahvussümboolikaga esemeid vahetatakse aeg-ajalt uuemate vastu välja. “Radikaalne mainekujundus oleks odav ja ökonoomne,” lisas ta. “Mõõdukal mainekujundusel pole minu arvates mõtet, mõtet on radikaalsel muutusel.”

Strandbergi arvates paneks lipuvahetus maailma küsimusi esitama ja Eestit vaatama. See oleks võimalus silma paista. Senine mainekujundus oleks liiga kulukas ja asi iseeneses, mille vastu keegi väljaspool Eestit huvi ei tunne.

“Ilma et oleksin kristlane, tunnistan ma, et rist on sümbolina väga tugev märk. Samas paigutaks rist meid ilma suurema seletamiseta Põhja-Euroopasse. Teisalt tunnistan ma, et ka teutooni ordu saabumine on eestlaste kujunemisel üheks oluliseks teguriks. Võibolla meil enne oli kirjakeel, aga väga ma sellesse ei usu,” ütles ta