“Ta ei räägi ise veel. Ainult maama ja paapa,” kehitab Julia, nüüd juba 19, õlgu.

Kaheaastane Maksim jäi üksi koju

“Olin ainult tund aega ära, läksin mehele lõunasööki töö juurde viima,” seletab Julia ja neelatab kuuldavalt. “Olen talle alati rääkinud, et akna peale ei tohi ronida. Sada korda olen rääkinud. Aga ta on tihti ikka seal,” ohkab ema ja näitab lapse käejälgedest määrdunud akent.

“Vaadake, sellised aknad tuleks ringi teha. See käib ainult vat-niimoodi kinni,” näitab Julia kapiriivi, mis suurt kahe poolega akent kinni hoiab.

Haigla lubab väikelaste emadel haiglas lapse kõrval olla, ent noor ema Julia öid poja juures ei veeda. “Ma ei saa. Meil on ka koerakutsikas kodus,” viitab Julia süsimustale ühekuusele Parunile.

Möödunud reedel sai Maksim kaheaastaseks ning kingituseks koera. Oma olemas-olu kinnituseks löristab kutsikas kolme minutiga vaibale kolm loiku.

Seda, et pojaraas haiglas hakkama ei saa, ema Julia ei pelga. “Poiss ei seisa pudeliski paigal,” ütleb lapse õnneliku kukkumise tõttu töölt vaba päeva saanud isa Slava, 23. “Läheme haiglasse, vaatame ta üle.”

Naabrid leidsid ja kutsusid kiirabi

Esmaspäevaõhtune õnnetus on naabrid üles kütnud. Kõrvalkorteris elav daam Maksimi emale Juliale armu ei anna. “Mis ta teile ütles? Et oli tund aega ära? No kusõ! Poiss oli kolm-neli tundi üksi. Ja nii on ta alati. Viskab patju aknast alla, kõõlub kogu aeg aknal,” kinnitab naaber.

Maksimi ema kuulab juttu pealt ja sõimab naabritädi läbi. “Aga, Julia, mis tähendab - pole minu asi? Lapsest on kahju. Ta pole ju kass. Ta oleks sinna akna alla jäänudki, kui minu lapselaps poleks teda märganud,” on naabritädi kuri, murelik ja vihane korraga.

Kui kiirabi esmaspäeval Amburi tänavale jõudis ja Maksimi haiglasse toimetas, ei leitud lapse ema mitte kusagilt. Poisi vanemad kuulsid õnnetusest alles paar tundi hiljem. “Jumal-jumal, Julia värises ja nuttis, kui teda õhtul nägin. Tal oli kohutav šokk,” kinnitab Julia sõbranna. “Nad olid mõlemad ikka täiesti läbi.”

Õhtul käis politsei kaks korda Julia ukse taga koputamas. Esimest korda ei avatud, teisel korral saadi jutule nii Maksimi isa kui ka emaga. “Kahtlustasid, et äkki poiss hoopis lükati aknast alla? Jube mõeldagi,” on isa Slava tõsine.

Pole nii armast poissi näinudki

Kaheaastane Maksim lebab neljandal korrusel intensiivravipalatis aknaaluses voodis, üks jalg teibivenituse all. Valge peaga poisiklutt närib mänguautot ja naeratab võõrastele.

Söögitädi kiidab Maksimi taevani. “Armas poiss, tõepoolest! Pole sellist head last näinudki. Ei nuta ega virise. Näha, et üksindusega harjunud,” on rahuliku olemisega Maksim haiglatädide poolehoiu võitnud.

“Tore laps, õnnelik lend oli,” arvab ka Maksimi raviarst traumatoloog Silvia Nittim ja patsutab oma väikest patsienti õrnalt.

Õnneliku “õhulennu” tagajärjel murdus poisil vasak reieluu. Ta sai ka ajuvapustuse ning ohtralt kriimustusi. Kahe ja poole nädala pärast pannakse Maksim kuni rinnuni kipsi, milles ta peab olema kuus nädalat.

“Õnnelik õnnetus oli. Meie nimetame selliseid lapsi kevadekuulutajateks,” ütleb Nittim aknast allakukkujate kohta. “Selge on, et nii väikest last ei tohiks üksi koju jättagi.”


Mõni laps kukub mitu korda

“Laste aknast väljakukkumistel on palju erinevaid põhjuseid,” teab Maksimi raviarst traumatoloog Silvia Nittim. “Lapsed turnivad aknalaudadel igavusest ja uudishimust. Üks ronib aknale, teine kõditab teda ja ongi õnnetus käes. On ka juhuseid, mil tuppa kinni pandud laps sellega ei lepi ja püüab akna kaudu vabadusse pääseda,” räägib Nittim. Ta toob näite oma sõbranna lapsega juhtunust: “See oli “Arabella” filmivõtete aegu, kui tüdruk tahtis filmi, ent ema-isa ei lubanud. Tüdruk hakkas siis kolmandalt korruselt linadega alla ronima. Õnneks ei saanud ta kukkumisel eluohtlikke vigastusi.” Doktor Nittim teab ka poissi, kes juba kaks korda aknast alla kukkunud: “Esimest korda kukkus seitsmendalt korruselt 2-3aastaselt - ainult küünarliigese murd. Teist korda prantsatas 10aastaselt trepikoja katuselt ja sai väga raske sääreluumurru.” Nittim mäletab ka kurioosset juhtumit, mil ema jättis lapsega hüvasti, pani seitsmendal korrusel korteriukse lukku ning kui liftiga alla jõudis, tuli laps juba välisuksel vastu. Ta oli seitsmenda korruse rõdult alla kukkunud, ja pääses ainsagi kriimuta.

Kirsti VAINKÜLA