Nii nagu keskkonnaliikumiste võidukäik 25 aastat tagasi sai alguse USA-st, nii on sealtsamast algamas ka "Aruka kasutamise liikumine" (The Wise Use Movement). See hästi organiseerunud suund esindab tööstuse, põllumajanduse ja konservatiivsete poliitikute ühishuvisid, püüdes igati pehmendada olemasolevat looduskaitseseadustikku "vaba ettevõtluse soodustamiseks ja eraomandi igasuguste kasutuspiirangute mahavõtmiseks". Samu suundumusi võib näha paljudes maailma riikides, ka Eestis.

Kas põhjuseks on asjade loomulik kulg või inimeste väsimus keskkonnaprobleemide veerandsada aastat kestnud käsitlemisest? Kas vajatakse uut helgesse tulevikku viivat valget ratsut "Rooma Klubi" pakutu asemel? 70.- 80. aastatel tekkisid maailmas rohelised parteid, mis kogusid valijate hääli, kutsudes konkreetsetele tegudele. Nende peamisteks toetajateks olid protestimeelne noorsugu, töölisklass ja osa intelligentsist, kellele osaliselt baseeruvad vasakpoolsed ja kommunistlikud liikumised. Rohelisi parteisid kasutati hüppelauana parlamentidesse, sinna jõudes roheline energia rauges.

Parempoolsed looduskaitse vastu

"Aruka kasutamise liikumine" sai USA-s tuule tiibadesse ühiskonna nihkumisest paremale. Clinton on olnud sunnitud loobuma pea kõigist oma keskkonna-initsiatiividest. Nõutakse, et kõik valitsuse poolt kehtestatud piirangud, kaasaarvatud looduskaitselised, tuleb omanikule täies mahus kompenseerida. See teeb keskkonnaabinõud niivõrd kalliks, et nende rakendamine muutub võimatuks.

Keskkonnakaitsjad olid pikki aastaid harjunud olema keskkonna-nõunikeks, nüüd on selleks "Aruka kasutamise liikumise" aktivistid. Keskkonnakaitse eesmärkide ähmastumisele aitas suuresti kaasa keskkonnakaitse sattumine poliitilisse paari arenguga. üle kümne aasta tagasi moodustas üRO Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjoni ehk nn Brundtlandi Komisjon. Sündis kontseptsioonilapsuke, kellele rahvusvahelised vaderid panid mitmetimõistetava ja raskestitõlgitava ingliskeelse nime sustainable development.

Selle nime oma keelde ümberpanemisega jäi kimpu enamik maailma rahvaid. Nii ka eestlased. Pakuti kestvat, pidevat, säästlikku, säästvat, alalhoidlikku, jätkusuutlikku, tasakaalustatud, püsiarengut. Riigikogus anti seadusele "Säästva arengu seaduse" nimi. Kas aga säästev areng on sama mis keskkonnakaitse? Eestis vastu võetud seadust lugedes võib küll selline mulje jääda. Mujal on enamasti pearõhk pandud sõnale "areng". Keskkonda nähakse vaid arengu poliitilise viljastajana.

Maailmas tulid "säästliku arengu" sündi kummardama eelkõige teiste elualade esindajad, lahkudes vastsündinu juurest rikkamana kui tulles, rikkamana eesliite võrra "säästlik": säästlik põllumajandus, säästlik tööstus, säästlik= kaevandamine, säästlik transport, säästlik metsamajandus. Marxi parafraseerides võib öelda, et üks tont on maailma (vähemalt läänemaailma) mööda ringi käimas, see on säästliku arengu tont.

Minu arvates on säästlik areng keskkonnakaitse väljundiks muudesse valdkondadesse, kuid mitte mingil juhul keskkonnakaitse ise. Säästliku arengu erilises huviorbiidis on vaesusest, hariduslikust mahajäämusest, naiste allasurutusest, maakera ülerahvastatusest, liigsest urbaniseerumisest jagusaamine. Kas on keskkonnakaitsel jõudu maailma kõigi sotsiaalprobleemidega võitlemiseks?

Kas säästliku arengu samastamine keskkonnakaitsega ei tähenda viimase lõppu? Kõik muutuvad sõnades justkui keskkonnakaitsjateks. Kui vaesus on peamine keskkonnahädade põhjustaja, siis on kõik ettevõetu vaesusega võitlemiseks ka keskkonna kaitsmine. Olgu selleks siis maavarade kiire ja odav kaevandamine, metsade maharaiumine ja äramüümine, pestitsiidide ja kemikaalide tootmine suurte põllusaakide saamiseks või midagi muud sarnast.

Keskkonnakaitse võõrandub rahvast

Abstraktsete maailmaparanduslike eesmärkide püstitamine teeb keskkonnakaitse justkui elitaarseks tegevuseks, see on kaotamas ühte oma tugevamatest külgedest - massilisust ja rahva toetust. Liialt globaalne mõtlemine ei motiveeri enam lokaalset tegutsemist. Eestis oli kõrghetk 80. aastate lõpus, mil nagu üks mees seisti fosforiidikaevanduste rajamise vastu, sidumata neid globaalsete probleemide või säästliku arenguga. Läänemaailmas toimus taoline organiseerumine paarkümmend aastat varem. Meil vaibus keskkonnakaitseline aktiivsus uute prioriteetide tulekul, Läänes seetõttu, et suurte rahade mängupanemisega suudeti ohuolukorrad likvideerida.

Eestis pole keegi näinud keskkonnakaitse ülesandena võitlust naiste õiguste eest või vaesuse vastu. Kui Euroopa Liidus on keskkonnakaitse piirjooned ähmastunud killustuse tõttu erinevate valdkondade alalõikude vahel, siis Eestis on ähmastumine toimunud uute tegevusvaldkondade lisandumisega keskkonnakaitse vihmavarju alla.

Nõukogude Liidus teenis keskkonnakaitse võimupiiride laienemine looduskasutusele nii keskkonnakaitselisi kui ka rahvuslikke eesmärke. Nüüd on olukord muutunud. Näiteks maareformi kiirel ja õiglasel läbiviimisel on keskkonnakaitsega vähe pistmist. Juba maareformi olemusse on vastuolu looduskaitsega sisse kodeeritud, nii et ühise ametkonna juht on lausa sunnitud üritama korraga kahel toolil istuda.

Kogu maailmas on looduskaitsega leppimatus vastasseisus metsamajanduse, maa ostu-müügiga ja kalandusega tegelevad organisatsioonid, kes kõik on Eesti riigis keskkonnakaitse vihmavarju all. Metsakasvatuse ja looduskaitse liit on tuttav ka muudest Euroopa riikidest. Ka Eestis on metsakasvatus ja looduskaitse arenenud pikka aega koos ja hoolimata vahel tekkivatest probleemidest ilma suuremate vastuoludeta omavahel toime tulnud.

Liit muude valdkondadega on aga üsna küsitav. Huvid on lihtsalt niivõrd vastandlikud ja kaua naasklit kotis ei peida. Ei saa olla korraga vastutav maade kiire ja täieliku reprivatiseerimise ja looduskaitsealade maksimaalse säilimise eest. Selle kooselu hind on pidevad sunnitud kompromissid ja looduskaitselised järeleadmised.

Samal ajal jäävad tähelepanuta lausa keskkonnavaenulikud tendentsid riigi arengus: kasvõi raudteetranspordi ja linnasisese ühistranspordi faktiline taandarenemine autoliikluse ees, millele suure erandina Eesti ajakirjanduses juhtis oma toimetuseartiklis tähelepanu ka Eesti Päevaleht, võrdse aktsiisimaksu kehtestamine nii ökoloogiliselt puhtale kui pliid sisaldavale autokütusele jne. Midagi oleks selles suunas saanud hea tahtmise korral ära teha isegi Eesti piiratud võimaluste juures, kas või selleks meie loodetavasti ikka veel keskkonnasõbralikku rahvast appi kutsudes.

TõNIS KAASIK

Tõnis Kaasik on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor, keskkonnaminister aastatel 1991-1992.