Kas tänavaid remonditakse parimal võimalikul moel?

Pärast lume sulamist algab igal aastal linnas auklikuks kulunud tänavate remont, mis kestab tavaliselt kuni uue lume tulekuni. Tänavu on teedel tavalisest rohkem näha autojuhte häirivat lahtist killustikku. Uurisime, kas see on parim võimalik meetod aukude lappimiseks.

Johannes Pirita, liiklusekspert: Vähem killustikku ja rohkem teerulle!

Alati, kui killustikupuru täis puistatud tänavale satun, püüan ära arvata, miks ja kellele see hea peab olema.

Loomulikult pole ma sugugi selle vastu, et teid-tänavaid putitatakse. Kuid miks seda nii tehakse, et terve ilm on killupuru täis ning viimasedki siledad kohad muhklikeks muudetakse?

Mulle küll näib, et kui nendest kühmudest kasvõi ühe korra rulliga üle sõita, saaks tee tüki siledam. Miks seda ei tehta, ma ei tea.

Kord juhtusin koduaknast sellist tänavalappimist jälgima: ühest voolikust pihustati vedelat bituumenit, teisest – peenikest killustikku. Ja kogu lugu. Ei mingit rullimist ega tasandamist.

Panin tähele, et bituumenit pritsiti asfaldipragudesse (mis ongi ehk selle operatsiooni mõte), aga ka väikestesse lohkudesse. Kuigi oli ilmselge, et auke sel viisil täita ei õnnestu. Ja pealegi – kui kitsasse teeprakku asfalti valada, siis miks peab selleks pool tänavat täis lödistama?

Killustik vedeles meie tänaval kaua ja krabises autorataste all seni, kuni tuul, vihm ja autod selle lõpuks rentslisse uhtusid. Alles siis tuli kollane masin ja korjas lahtise killustiku kokku. Kuid see, mis autoratastega kõrvaltänavatele tassiti, jäigi sinna. Nüüd, paar aastat hiljem, pole sellest bituumenist ja killustikust minu kodutänaval alles enam muud kui mälestus. Nüüd on Faehlmanni tänav taas praguline ja taas auklik. Ning mitte ainult – nüüdseks on pragudest saanud vaod ning naastrehvid on uuristanud teekattesse pikirööpad. Kaevukaaned on teepinnast tüki maad kõrgemale kerkinud.

Meie teede-tänavate peahäda on ju asfaltkatte kulumine. Paar pragu asfaldis ei ole juhile põrmugi ohtlik, paar sügavat pikivagu aga küll.

Tõnu Tuppits, linna heakorraosakonna juhataja: Tänavad on kallima remondi jaoks liiga lagunenud Arvestades Tallinna tänavakatete tegelikku olukorda ja linna rahastamisvõimalusi, on meie kasutatav immutusmeetod ainus reaalne tee, kuidas me suudame tänavaid täielikust lagunemisest hoida.

Immutusmeetodiga remontimisel puhastatakse teekattesse tekkinud auk kõigepealt suruõhu või -veega ning krunditakse seejärel emulsiooniga, mida rahvas bituumeniks nimetab. Seejärel täidetakse auk emulsiooniga kaetud mustkillustikuga ning lõpuks pinnatakse kuiva, peene killustikuga ja rullitakse.

Et emulsioon saaks täielikult laguneda ja killustikuterad sideainega nakkuda, tuleb pindamiskillustikku panna nii palju, et autod killustikuterasid remonditud pinnast välja ei kisuks. Seetõttu on killustikuga kaetud tänavad kahjuks paratamatus. Kolme päeva möödudes, kui aurumine on lõppenud, korjatakse liigne killustik kokku ja puhastatakse.

Immutusmeetodit kasutame juhul, kui tänavakatte kahjustused ei ole väga tõsised või on tegu kõrvaltänavaga, kus liikluskoormus on väike. Seal võib sellisel viisil parandatud lõik vastu pidada neli kuni kuus aastat.

Aukude väljafreesimine ning asfaldiga parandamine on immutusmeetodist mitu korda kallim ning tihtipeale ei ole lihtsalt otstarbekas. Uus parandusmaterjal kulub aeglasemalt kui seda ümbritsev vana kate ning sinna, kus enne oli lohk, tekib nüüd muhk ja vastupidi.

Kokkuvõttes võimaldab immutusmeetodi kasutamine võrreldes teiste meetoditega oluliselt väiksemate vahenditega ennetada katete lagunemist, tagada sõidetavuse ning taastada katte kulumiskihi.