Kommentaar
Heiki Lindpere
Akadeemia Nord õigusprofessor
Meil, Eesti Vabariigi kodanikel ja ka Eesti riigil, pole põhjust lugeda Tartu rahulepingut, mida on kutsutud ka Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, mitte kehtivaks.
Kuid pragmaatilise õigusteadlasena pean möönma, et Eestil puuduvad võimalused tagada lepingu praktiline kehtivus, sest Vene Föderatsioon ei soovi selleteemalist diskussiooni pidada.
Iseseisvuse taastamise ajal olin välisministeeriumi juriidilise osakonna juhataja ja mäletan, et Venemaa keeldus diplomaatiliste suhete lepingu sõlmimisel kasutamast terminit „taastamine”, millega olid nõus teised riigid ja mis selgelt oleks viidanud Eesti Vabariigi kontinuiteedi tunnustamisele. Venemaa nõudis ühemõtteliselt sõna „vvesti” ehk „sisse viia” kirjapanekut. Juba allkirjastatud Venemaa ja Eesti vahelistelt piirilepingutelt võttis ju Venemaa ka allkirjad tagasi Eesti viite tõttu Tartu rahulepingule.
Viimast korda viidatakse Tartu rahulepingule minu teada 28. septembril 1939. aastal NSV Liiduga sõlmitud baasidelepingu preambulis, sealtpeale sellest keeldutakse ja meie jaoks ebameeldiva ja vastuvõetamatu argumendi alusel, et 1940. aastal astus Eesti vabatahtlikult NSV Liidu rahvaste sõbralikku perre. Sealjuures ei püüa Venemaa ka praegu kasutada rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini 1969. aasta konventsiooni artiklis 62 sätestatud doktriini rebus sic stantibus ehk asjaolude põhjalikku muutumist, mis annab lepingupoolele erandliku õiguse loobuda võetud kohustuste täitmisest. Rajades oma väited sellele doktriinile, tunnistataks tegelikult lepingu kehtimist kuni praeguse ajani.
Juriidiliselt siduva vastuse Tartu rahulepingu kehtimisele saaksime vaid siis, kui annaksime asja arutamiseks kas Rahvusvahelises Kohtus või Alalises Vahekohtus. Kuid rahvusvahelise õiguse omapära seisneb selles, et printsiibi kohaselt peab kohtualluvuseks olema kõigi vaidluses osalevate riikide nõusolek. See viimane teebki juriidilise lahenduse saamise sama hästi kui võimatuks.
Ei saa mööda minna arvamusest, mis on saadud ühelt Euroopa suurriigilt Eesti välisministri Jüri Luigega 1994. aastal peetud kirjavahetuses. Nimelt vastab selle riigi välisminister järgmist: „Suur tänu Teie kirja eest 21. juulist 1994. aastal, milles pöördusite minu poole Tartu rahulepingu kehtivuse küsimuses. … 1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” said Eesti ja Venemaa õiguslikud suhted uue aluse. Kuivõrd on puudutatud sama reguleerimisvaldkonda, on määrav hilisem kokkulepe (suhete aluste leping, 1991) varasemast mööda minnes (Tartu rahuleping, 1920).” Seda suhete aluste lepingut Venemaaga oli Eestile 1991. aasta jaanuaris vaja, et saada endale liitlane iseseisvuse taastamiseks NSV Liidu tingimustes. Me ei saa kahelda Ülemnõukogu pädevuses sõlmida selline leping ilma, et me seaks kahtluse alla ka kõiki Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise nimel tehtud otsuseid.
Kommentaar
Lauri Mälksoo
TÜ rahvusvahelise õiguse professor
Kahe poolsete lepingutega on nii, et kui üks riik varasemast kokku leppest enam kinni pidada ei taha siis teise osapoole jaoks jääb põhimõtteliselt kolm võimalust.
Esiteks, jätta asi laagerdama ja sobivamaid aegu ootama. Jaapan on valinud Kuriili saarte kuuluvuse küsimuses selle tee. Teiseks, üritada õigust rahvusvahelises kohtus välja nõuda. Serbia katsetab seda võimalust, olles viinud ÜRO Peaassamblee niikaugele, et viimane küsis ÜRO Rahvusvaheliselt Kohtult nõuandvat arvamust Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta. Kolmandaks, loobuda oma varasemast õigusest, tulla vastaspoole uutele positsioonidele vastu ja sõlmida uus kokkulepe, nagu seda tegi Läti. Märgid näitavad, et Eesti on kaldumas kolmanda tee suunas.
Üks põhjuseid, miks kolmas tee 2005. aasta piirilepingute ratifitseerimisel veel ei õnnestunud, oli see, et Eesti valitsus ei söandanud selles asjas oma rahvale riigi käes olevaid viletsaid kaarte lõpuni avada. Uusi piirilepinguid üritati läbi suruda, rahustades rahvuslasi väitega, et Tartu rahuleping (miinus piirid) jääb taustana ikkagi kehtima. Paraku selle seisukoha „rääkimiseks Moskvas ka” (milles oligi lisatud preambuli mõte) oli tarvis riigikogu sekkumist. Venemaa reaktsioon riigikogu piirilepingu ratifitseerimisseaduse sõnastusele, mis ikkagi üritas Tartu rahulepingut (miinus piirid) Eesti jaoks kuidagi päästa, sai Eesti jaoks omamoodi tõehetkeks. Selgus, et Tartu rahu küsimus pole Vene Föderatsiooni jaoks kosmeetiline küsimus, vaid ta ei taha sellest midagi kuulda. Vähemalt Eesti demokraatia tervise seisukohast ei saa 2005. aasta preambulit aga kindlasti lugeda veaks, sest pikas perspektiivis on riigile ikkagi parem valus tõde kui magus poolvale.
Kas minna Jaapani, Serbia või Läti teed? Tartu rahulepingust loobumise peaks tegema lihtsamaks see, et oleme juba tegelikult loobunud territooriumidest, mida lepingu järgi saaks põhimõtteliselt tagasi küsida. Tartu rahuleping ei tohiks muutuda dogmaks, kui rahvuslikud huvid viivad meid teistele radadele. Samal ajal Läti tee minemise vastu räägivad kaks argumenti. Esiteks, kui ka lepingust kinnihoidmine meile midagi konkreetset enam ei anna, siis kas temast loobumine annaks? Kas uus piirileping lahendaks probleemid? Kuigi enne 1939. aastat oli meil maailma kõige eesrindlikum lepinguline baas Nõukogude Liiduga, ei takistanud see agressiooni. Teiseks, Tartu rahulepingust formaalne loobumine nõrgestab mingil määral meie riikliku järjepidevuse teesi kui sellist ja võib kahjustada tulevikus meie enese-määramisõigust kodakondsus- ja keelepoliitika küsimustes.
Kuni Eesti pole lepingust kinnihoidmisest ametlikult loobunud, kehtib ta edasi vähemalt selles võtmes, kuidas Eesti rahvusvahelist õigust mõistab. Kuid surve „lasta ajalool minna” kasvab, sest „tugevamad teevad seda, mida võivad, ja nõrgad teevad seda, mida peavad” (Thucydides).
