8. mai, 2010, Tallinn, Lindakivi kultuurikeskuse saal.

Vene suursaatkonna tellimusel näidatakse Lasnamäe rahvale veebruaris Moskvas esilinastunud mängufilmi „Me oleme tulevikust – 2“. Süžee on ängistav: kaks vene patriooti Putini sünnilinnast Peterburist ja kaks karikatuurset ukraina neonatsi Kiievist satuvad imekombel aastasse 1944, kus Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) sõdib punastega. UPA tegevus koosneb linateoses vaid tsiviilelanike massitapmisest ja viinajoomisest. Tugeva vene aktsendiga rääkivad Ukraina natsid vihkavad kõiki venelasi nii tänapäeval, kui minevikus, püüavad neid peksta ja saavad ka ise rusikaid tunda. Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaise Vira Konõki tähelepanekul viib paranemise tee noori selleni, et filmi lõppus nad hakkavad ometi rääkima omavahel vene keeles. Suur Kremli unistus!

Filmis „Me oleme tulevikus – 2“ mängib uus koosseis, kuna esimeses osas rolle täitnud näitlejad loobusid pea konsensuslikult Kremli tellimustöös osalemisest. . Piiteri näitleja Danila Kozlovski, kes mängis esimeses osas meespeaosa, paljastas ajakirjale „The New Times“ kuidas teda ähvardustega sunniti järjes mängima, vihjates, et teist osa tellivad need, kellele „ei tohi ei öelda“. Noormees siiski keeldus poliitilises mängus osalemast, põhjendades seda järgnevalt: „Mulle saadetud stsenaariumi tekst oli labane, maitsetu ning lisaks loogikavabalt areneva süžeega ja ksenofoobne“.

Ukraina kultuuriministeerium keelas nimetatud filmi linastumise riigis, kuna leidis, et film õhutab rahvustevahelist vaenu. Samal arvamusel on ka siinseid ukrainlasi ühendav Eesti Ukrainlaste Kongress. Kõnekas on, et Tallinna linn eraldab samas aga Lindakivi kultuurikeskuses lausa ruume, et Vene suursaatkond saaks oma labast Ukraina-vastast propagandat inimestele näidata. Sissepääs oli prii ja eestikeelsed subtiitrid täiesti olemas. Muide, filmi meeskond käis selle aasta aprillis ka kurikuulsa meediaklubi Impressum kutsel Tallinnas.

Vene saatkond Tallinnas sülitab näkku mitte ainult Ukraina vabadusvõitlejatele ja Stalini režiimi ohvritele, vaid ta ei peenutse ka asukohariigi rahva tunnetega. Äramärkimist väärib kõnekas fakt, et suursaadik Nikolai Uspenski alustas 9. mai hommikut pärja asetamisega 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel ja läbiviimisel süüdistatud Arnold Meri hauale. Uspenski nimetas küüditajat „tõeliseks kangelaseks“. Ilmselt oli ta sel hetkel vägagi siiras. Huvitav, kas ta peab kangelaseks ka Raudristi kavaleri doktor Josef Mengelet, kes nagu Merigi ei olnud oma elu jooksul kohtu poolt karistatud?

Millisest soojenemisest me selle kõige taustal üldse rääkida võime? Ega saatkonna provokatiivne tegevus ole ju tingitud sellest, et diplomaatiline post lihtsalt käib harva või justkui oleks Moskva signaalid segased. Vastupidi, Uspenski ja tema poolt juhitud diplomaatiline esindus täidab täpselt neid juhtnööre, mida Moskva on kenasti ette kirjutanud.

Pärast Moskva visiiti kiitis president Ilves Venemaa kolleeg Dmitri Medvedevi intervjuud ajalehele „Izvestija“, kus Medvedev mõistis Stalini kuriteod hukka. Eesti riigipea arvates oli see väga euroopalik lähenemine. Kahju, et Ilves pole tsiteerinud kogu Medvedevi intervjuud, näiteks seda osa, kus Eestit, Lätit, Leedut, Ukrainat ja Georgiat olid mainitud kui riike, kus heroiseeritakse natsikurjategijaid. Medvedev ütles muuhulgas välja, et sakslased käitusid sõjas palju korrektsemalt kui „mõned Balti riikide esindajad“.

Ka kaasaegsete aadressil väljendas Kremli valitseja end väga selgelt ja ühetähenduslikult: „Need, kes asetavad samale pulgale Punaarmee ja fašistlike vallutajate rolli, panevad toime moraalse kuriteo“. Ei ole vist keeruline ära arvata, kuidas ta hindab Ilvese avaldust, et tuleb meenutada kõiki selle sõja ohvreid vaatamata nende mundritele.

Tähelepanelik lugeja märkas, et hiljem täiendas Dmitri Medvedev oma positsiooni Stalini osas: „See, et paljud veteranid, võitjate põlvkonna esindajad, suhtuvad Stalinisse hästi, ei ole üllatav. Ma arvan, et neil on selleks õigus. Igal inimesel on õigus oma hinnangule“.

Huvitav, kas Wermahti veteranidel on ka õigus vabalt levitada oma hinnanguid Hitleri kohta? Kas te suudate ette kujutada, et Angela Merkel oleks lubanud siin arvamuste paljusust või kaunistanud Berliini busse Hitleri portreega?

Niinimetatud Medvedevi sula näib olevat vaid dekoratsioon Lääne jaoks. Võrreldes kroonumühaka Putiniga paistab diplomaat Medvedev lihtsalt natuke ilusam ja kombekam välja. Välisele lihvile vaatamata on ametliku Moskva programm suures osas jäänud ikkagi samaks.

Seega kujundlikult rääkides - meie laiuskraadidel ei maksa esimest kevadsooja kohe kevadeks pidada, nii võib vaid lihtsasti nohu ja köha saada. Ida poolt esimesi kiiri heitnud päike võib olla vägagi petlik.