Kas USA hakkab tänavu lõpuks vägesid Afganistanist välja viima?
Sõdivas Afganistanis seisavad lähikuudel ees olulised muutused, ka Eesti sõdurite tuleviku seisukohast. Praegu on Afganistanis ligi 165 kaitseväelast. Alates 2003. aastast, kui Eesti rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF töös osaleb, on hukkunud kaheksa meest. Ka eile sai jälle kaks Eesti kaitseväelast Afganistanis haavata (loe lähemalt lk 4).
Nüüd, kümme aastat pärast sissetungi plaanib USA esimest korda vähendada, mitte suurendada oma vägesid ning lisaks võtab Afganistani armee liitlasvägedelt üle korrapidamise seitsmes suhteliselt rahulikumas provintsis ja linnas, kus kokku elab veerand riigi rahvastikust.
Poolteist kuud tagasi tapsid ameeriklased oma surmavaenlase, ülemaailmse terrorivõrgustiku al-Qaida juhiks peetud Osama bin Ladeni, keda nad 2001. aasta sügisel Afganistani jahtima tulid. USA suurima luureasutuse CIA andmetel on al-Qaida liikmeid praegu Afganistanis vähem kui Pakistanis, Jeemenis või Somaalias. „Töö on tehtud ja tuleb lahkuda,” arvavad nüüd paljud Ameerikas.
USA vägede väljaviimisega alustamine tundub selle valguses pealtnäha loogiline. Pealegi kui USA president Barack Obama lubas juba ette 2009. aasta lõpus Afganistani täiendavalt 30 000 meest saates, et nad hakkavad koju tulema poolteise aasta pärast. Nüüd on see aeg käes. Ja esimesed kojutulijad peaksid omakorda teed näitama ülejäänud USA, NATO ja nende liitlaste vägedele, et nad kõik oleksid kodus hiljemalt kolme ja poole aasta pärast, kaasa arvatud Eesti sõdurid.
Praegu on Afganistanis veidi üle 140 000 liitlasvägede sõduri, neist 100 000 on ameeriklased. (Võrdluseks: Nõukogude vägesid oli 1980-ndatel parimatel aegadel Afganistanis 115 000 meest.) Valitsusvastase Talibani ja selle liitlaste (Haqqani-võrgustik, Usbekistani islamiliikumine jt) võitlejate arvukuseks hindasid BBC eksperdid hiljuti suurusjärgus 20 000 meest. Kümne aastaga on Afganistanis hukkunud 2500 liitlasvägede sõdurit, neist kaks kolmandikku on olnud ameeriklased.
Otsus juuni lõpuks
Afganistani sõda läheb USA maksumaksjatele tänavu maksma 110 miljardit dollarit ehk iga nädal kaks miljardit dollarit (1,4 miljardit eurot). Eesti tänavusest riigieelarvest jätkuks sõjaks kuuks ajaks.
Toetus sõjale on USA elanike seas langenud pidevalt, mais toetas uuringute järgi vägede väljaviimist juba 70 protsenti küsitletutest.
Väga oluline asjaolu on, et 2012. aasta sügisel toimuvad USA-s presidendivalimised. Ja Obama tahab jääda edasi presidendiks. Kõige selle taustal oodatakse Obamalt hiljemalt juuni lõpuks otsust, kui palju ta käsib esimeses järjekorras vägesid koju tuua.
Maksimaalselt on räägitud 15 000 sõduri kojutoomisest aasta lõpuks, minimaalselt 3000–5000 sõdurist. Esimene arv näitaks tõsist kavatsust otsi koomale tõmmata, samal ajal kui viimane arv on oluline lihtsalt markeerimaks seda, et Obama on täitnud oma lubadust.
USA-s käib nende kahe arvu üle tõsine sisepoliitiline võitlus. Vägede minimaalse väljaviimise – aga veel parem oleks seda alustada alles järgmisel aastal – poolt on eelkõige kõigi liitlasvägede juht Afganistanis, kuulus USA kindral David Petraeus. Suvel CIA peadirektoriks saava Petraeusi meelest torpedeeriks ulatuslikum vägede vähendamine kindlasti viimasel ajal saavutatud edu. Teiste seas toetab Petraeusi seisukohta ametist lahkuv kaitseminister Robert Gates ja USA välispoliitika dinosaurus Henry Kissinger.
Ühes oma hiljutises artiklis ennustas Kissinger, et kui nüüd tegutseda tormakalt, siis võib halbade asjaolude kokkulangemisel Afganistan muutuda veel hullemaks probleemide allikaks, kui see oli Talibani võimu all 1990-ndate lõpust kuni 2001. aastani. Afganistan võib sel juhul regioonis mängida Balkani maade rolli enne I maailmasõda, nentis Kissinger.
Vastupidist, „mida rohkem, seda parem” plaani toetavad ajakirjanduse andmetel USA asepresident Joe Biden, suvest kaitseministriks saav praegune CIA juht Leon Panetta ja presidendi uus rahvusliku julgeoleku nõunik – ametikoht, mis on USA-s traditsiooniliselt väga mõjukas välispoliitilistes asjades – Thomas Donillon.
USA ajakirjanduse andmetel tuleb Valgest Majast signaale, et Obama kaldub selles suunas, et vähendada vägesid Afganistanis rohkem kui mõned tuhanded ehk teha seda kiiremini, kui soovib Pentagon.
Üks võtmeküsimusi on, et kas alustades USA vägede kojutoomisega, suudavad NATO väed säilitada viimase poolteise aasta jooksul haaratud initsiatiivi Talibani vastu. Eri analüütikute hinnanguid kokku võttes võib seda edu nimetada „õrnaks ja kergesti pöörduvaks”. Al-Qaida laialdasem tagasipöörduminegi Afganistani pole veel välistatud.
Teine oluline küsimus on, et kuidas saavad Afganistani armee ja rahvuspolitsei omapäi hakkama nende vastutusele antavate seitsme piirkonna julgeoleku tagamisega. Kui öelda, et need on rahulikud kohad Afganistanis, siis see „rahulik” on Afganistanis väga suhteline.
Näiteks läheb täielikult Afganistani jõudude kontrolli alla juulist riigi suuruselt kolmas linn Herat Iraani piiri ääres. Alles mais lõpus sai seal Talibani topeltrünnakus hukka neli inimest ja 50 vigastada. Afgaanid ise hakkavad vastutama ka Afganistani põhja- ja kirdeprovintside üle, kust väidetavalt löödi eelmisel talvel valitsusvastased jõud minema. Viimaste teadete järgi on Taliban ja Co. sinna aga tagasi pöördunud ning korraldanud juba mitmeid rünnakuid.
Ameeriklased on Afganistani armee ja politsei treenimisele seni kulutanud vähemalt 19 miljardit dollarit ja Obama plaanib selleks küsida USA kongressilt veel 12 miljardit dollarit. Kindlasti on kohaliku armee ja politsei võimekus kahe-kolme viimase aastaga oluliselt tõusnud, kuid endiselt on suureks probleemiks suur kaadrivoolavus, deserteerumine, kirjaoskamatus ja korruptsioon.
Sellel hooajal on lisandunud veel Talibani toetajate infiltreerumine Afganistani armee ja politsei ridadesse. Teine võimalus on, et Taliban on suutnud edukalt värvata kohalikke sõjaväelasi ja politseinike. Sellised isikud, keda on väga keeruline ette tuvastada, on tänavu kevadel korduvalt avanud ootamatult tule või korraldanud enesetapurünnakuid liitlaste vastu n-ö selja tagant. Selliste rünnakute regulaarsus on olnud liitlastele väga ebameeldiv üllatus ning külvanud paanikat Afganistani valitsustegelaste seas, sest reeturid tapsid ainuüksi mais kaks kõrget politseiülemat.
Ilmselgelt omad mehed vangivalvurite seas aitasid aprillis Kandahari vanglast põgenema 500 Talibani liiget. Võib vaid ette kujutada, kuidas selline võimas põgenemine võis tõsta Talibani võitlejate moraali.
USA mõjukamaid ajalehti Washington Post arvas nädala alguses juhtkirjas, et arvestades kõiki neid asjaolusid pole praegu mingil juhul loogiline aeg mis tahes mahus USA vägede kojutoomiseks.
Venemaa laitis mõtte maha
Huvitav, et USA vägede väljaviimisega alustamist laitis hiljuti Venemaa presidendi erisaadik Afganistani küsimustes, endine Vene suursaadik Kabulis Zamir Kabulov. Tema sõnul suurendaks see ainult pingeid Afganistanis. Eriti kritiseeris ta Afganistani armeele ja politseile vastutuse üleandmist osades regioonides. Tema väitel on NATO optimism afgaanide armee ja politsei võitlusvalmiduse üle enesepettus, sest vaid viiendik neist jõududest olevat selleks reaalselt valmis.
Õnneks ei ole esialgu märki sellest, et aktiivne sõjahooaeg Afganistanis, mis on maist kuni novembrini, tuleks tänavu liitlasvägedele kümne sõja-aasta veriseim, nagu ennustasid kevadel mitmed eksperdid.
Õnnetuseks on aga märke, et Afganistani tsiviilelanikke võib Talibani ja liitlasvägede süül hukkuda aga veelgi rohkem kui mullu, seni kõige mustemal aastal pärast Talibani võimult kukutamist 2001. aastal. Möödunud aastal hukkus Afganistanis ÜRO andmetel ligi 2800 tsiviilelanikku. See on neli korda rohkem, kui sai surma liitlasvägede sõdureid.
Tänavu mais hukkus vähemalt 368 tsiviilelanikku, mis on suurim hukkunute arv ühes kuus alates 2007. aastast, kui ÜRO vastavaid kaotusi lugema hakkas. Seejuures on suvekuud, kui lahingutegevus on alati kõige aktiivsem, alles ees.
Nelja viiendiku mais hukkunud tsiviilisikute surmas olid süüdi valitsusvastased jõud, nagu ÜRO Talibani nimetab. Liitlasvägede ja Afganistani armee süül hukkus ühe kuuga 45 rahulikku elanikku, mis on ikkagi hirmuäratavalt suur arv. Kuigi nagu statistikastki näha, põhjustab Taliban rohkem tsiviilelanike hukkumist, tekitavad liitlaste ekslikud rünnakud järjest rohkem afgaanide seas avalikku meelepaha.
Kõige hullem juhtum leidis aset mai lõpus, kus NATO õhurünnakus Helmandi provintsis hukkusid Talibani võitlejate asemel 14 Afgaani naist ja last.
Afganistani vihane president Hamid Karzai teatas seejärel, et teeb NATO-le viimase hoiatuse sääraste traagiliste eksituste eest, mida on viimaste aastat jooksul olnud juba mitukümmend. „Kui nad ei lõpetab õhulöökide andmist afgaanide kodudele, loetakse nende kohalolek kui okupatsioonijõududeks, kes on siin vastu afgaani rahva tahtmist,” teatas Karzai, ütlemata siiski konkreetselt, mida ta ette võtab, kui selline traagiline lugu kordub.
Kuigi tsiviilelanike hukkumist ei õigusta miski, tuleb arvesse võtta, et valitsusvastased kasutavad meelega taktikat, kus nad varjuvad oma rünnakutel tavainimeste kodudesse või mošeedesse. Lühidalt öeldes kasutavad nad inimkilbi taktikat. NATO peab omakorda täpseid õhulööke kõige efektiivsemaks vahendiks sellise taktika vastu.
Väike lohutus, aga NATO on ennast parandanud. Eelmisel aastal vähenes NATO õhulöökides surma saanud tsiviilelanikest afgaanide arv ÜRO andmetel poole võrra.
Afganistani sõjas juhtub üldse kummalisi asju. Briti väljaanne Guardian kirjutas hiljuti kuidas 27 protsenti Briti vägede helikopterilendudest igas mõttes kuumas Helmandi provintsis, kus teenivad ka eestlased, pole kuidagi seotud lahingutegevusega, vaid on sõidutatud hoopis eriti tähtsaid persoone (VIP-id), peamiselt inspekteerimisel viibinud armee-VIP-sid.
USA pakub ka al-Qaida uue juhi eest 25 miljonit
•• USA eriüksuse poolt tapetud terrorirühmituse al-Qaida juhile Osama bin Ladenile on leitud mantlipärija – rühmituse teatel on selleks Osama endine egiptlasest asetäitja Ayman al-Zawahiri, kes kuni al-Qaida loomiseni juhtis Egiptuse grupeeringut Islami Džihaad.
•• USA lubab al-Zawahiri tabamisele viiva informatsiooni eest kuni 25 miljoni dollari suurust preemiat. Ta on olnud juba aastaid USA föderaalse juurdlusbüroo (FBI) tagaotsitumate kurjategijate nimekirjas, kuigi mitte esikümnes. FBI andmetel on ta seotud 1998. aastal 200 ohvrit nõudnud USA saatkondade plahvatustega Kenyas ja Tansaanias.
•• Ka Osama tabamiseni viiva info eest lubati kuni 25 miljonit dollarit preemiat. Pärast Osama tapmist teatas USA, et seda ei maksta välja, sest tabamiseni viis riigi luureteenistuse töö, mitte koputajad.
Erik Männik: USA otsus lahkuda Eesti üksusi ei mõjuta
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse vanemteaduri Erik Männiku sõnul määrab Eesti üksuste tagasitoomise eelkõige olukord sõjatandril.
•• Kui suur osa USA sõdureid Afganistanist tõesti ära tuuakse, siis kuidas mõjutab see teiste liitlaste, sealhulgas Eesti üksuste tööd?
Praeguseks hetkeks ei ole veel selge, kui palju ja milliseid üksusi Afganistanist välja viiakse.
Võttes arvesse, et juulis algav vägede väljaviimine ei tohiks kohe puudutada lahinguüksusi ning et meie üksused paiknevad Lõuna-Afganistanis, saab küllaltki kindlalt väita, et meie üksuste tööd ei tohiks juulis algav protsess sel aastal eriti mõjutada.
Teisest küljest ei tohi aga päris tähelepanuta jätta nende vaatlejate arvamusi, kes väidavad, et USA administratsiooni otsused Afganistani suhtes tuginevad väga suurel määral finantskaalutlustele, mistõttu vägede väljaviimine võib kujuneda oodatust mõnevõrra erinevaks.
•• Eestis sisuliselt puudub diskussioon meie Afganistani-missiooni otstarbekuse ja pikkuse üle. Miks see nii on?
Eesti ühines Afganistani operatsiooniga 2003. aastal, kui riik pürgis NATO liikmestaatuse poole. Meile oli äärmiselt tähtis näidata oma valmisolekut ning ka sisuliselt panustada kollektiivsesse julgeolekusse. Lisaks eeltoodule on Afganistanis toimuv olnud Eesti jaoks kõige raskem operatsioon, mis toimub väga kaugel ja keerulisel sõjateatril.
Osaledes värske liikmena niisuguses pretsedenditus NATO operatsioonis, on Eesti poliitika keskendunud eelkõige oma liitlaskohustuse täitmisele ning püüdele oma vastavate sammude ja tegudega toetada NATO ühtsust ning valmisolekut täita oma kohust.
•• Kas peaksime hakkama arutama selle üle, millal Eesti jalaväekompanii koju tuua?
Kindlasti on poliitika planeerimise seisukohast vajalik pidevalt analüüsida sündmuste võimalikke arenguid Afganistanis ning neist tulenevalt hinnata, millal on otstarbekas oma kontingent Afganistanist ära tuua. „Millal” ei tähenda siinkohal kindlat aega, vaid pigem olukorda sõjatandril ja tingimusi, mille puhul meie kontingendi jätkuv viibimine riigis pole enam otstarbekas.
•• Kuidas te Afganistanis valitsevat olukorda praegu hindate?
Sel aastal on vägivalla tase Afganistanis olnud väga kõrge ja ka mässulised intensiivistavad oma tegevust Põhja-Afganistanis, mida varem peeti suhteliselt stabiilseks ja rahulikuks piirkonnaks. Need arengud annavad põhjust pessimismiks, sest ka Pakistani-USA vastasseis on viimasel ajal teravnenud.
Teisest küljest on USA ja liitlaste luureteenistused ja eriväed viinud läbi ridamisi edukaid operatsioone mässuliste juhtide vastu, mis on oluliselt vähendanud mässuliste sõjalist efektiivsust.
Seega on olukord Afganistanis saamas järjest selgemaks, sest erinevate poolte huvid tulevad järjest selgemini ja avalikult esile. Määrava tähtsusega teguriks on Pakistan – kui teda õnnestub veenda aktsepteerima mõõdukamat islamivalitsust Kabulis, on praegu konflikti õhutav vastasseis arvestataval määral kõrvaldatud.
Sakslased vahendavad ameeriklaste kõnelusi Talibaniga
•• Saksamaa vahendusel peavad ameeriklased läbirääkimisi Talibani esindajatega, et luua Afganistanis mingigi konsensus ja stabiilsus riigi valitsemiseks pärast liitlasvägede plaanitavat lahkumist 2014. aastal.
•• Saksa mõjuka väljaande Der Spiegel teatel on viimase poole aasta jooksul toimunud vähemalt kaks mitteametlikku kohtumist. Ameeriklaste poolt on laua taga istunud välisministeeriumi ja CIA esindajad, Talibani on esindanud nende juhtfiguuri ühesilmse mulla Omari väidetav sugulane Taheb Aga. Kõneluste vahendajaks on Saksamaa üks kogenumaid diplomaate Michael Steiner, kes peab Spiegeli andmetel poliitilist kokkulepet kaugemas perspektiivis reaalseks.
•• Ameeriklased tahaksid, et Taliban loobuks vägivallast, tunnustaks Afganistani põhiseadust ja raiuks läbi kontaktid ülemaailmse terrorivõrgustikuga al-Qaida.
•• Oma kontakte Talibani-inimestega on üritanud rajada ka Afganistani president Hamid Karzai, aga nende kohta puuduvad usaldusväärsed andmed.
•• On selge, et ükskõik kelle kõnelustel Talibaniga kulub mingigi kokkuleppeni jõudmiseni kõvasti higi, aega ja pisaraid. Kui üldse mingid kokkulepped on võimalikud, sest analüütikute hinnangud läbirääkimiste edu kohta on üldiselt skeptilised.
•• Nii ameeriklastel kui ka Karzail tuleb arvestada sellega, et osa Afganistani ühiskonnast on tugevalt vastu mis tahes vormis Talibanile mingigi ametliku võimu andmisele või nendega diili tegemisele. Talibani kaasamine Afganistani valitsemisesse võib tekitada tugeva lõhe skaala teisest otsast. Eelkõige on Talibani mis tahes vormis naasmise vastu Afganistani vähemusrahvused usbekid, tadžikid ja teised, sest Taliban oli selgelt Afganistani suurima rahvuse puštude liikumine, noorem põlvkond ning naised, kes kannatasid Talibani valitsemise ajal kõige enam.
•• Väga huvitav on, kuidas ÜRO komisjon hääletab sel nädalal Afganistani valitsuse ettepaneku peale kaotada rahvusvahelised sanktsioonid 18 Talibani endise mõjuka liikme vastu. Afganistani võimud võtavad seda ettepanekut kui üht osa lepituspoliitikast ning märki võimalikeks rahukõnelusteks Talibaniga.
•• Kõige huvipakkuvam persoon nimekirjas on Talibani-aegse
religioonipolitsei juht Mohammed Qalamuddin, kes muu hulgas keelas naistel kontsade kandmise ja make up’i tegemise ning kõigil inimestel televisiooni vaatamise. Nüüd on Karzai nimetanud ta rahvusliku kõrgema rahunõukogu liikmeks ning loodab tema kaudu saavutada kontakti Talibani praeguste juhtidega.
