Peidetud allee

Kui Suuremõisast Kassari poole sõita, jätab mulje vägev allee. Tammed, saared, hiljem sanglepad pole just oma esimeses nooruses. Siis allee kaob, jääb vaid üks puuderida vasakut kätt, justkui meenutamaks endisi aegu. Kuid ometi pakub siinne teeveer üllatuse. "Kui sõidad tagasi, põika tee kõrval olevale vanale alleele kah," soovitab Kassaris suvitav Ott Arder mulle hiljem. Põikan küll, ja tuleb välja, et tee ääres kulgeb vana allee edasi, endine teepõhigi all. Tõsi – siin rohtunud, seal metsamasinatega segi sõidetud. Kuid muistne allee kestab ometi Pühalepa kirkust oma kuus-seitse kilomeetrit, peaaegu Vaemlani välja. Küllap on see üks pikemaid Eesti säilinud alleesid, mida mööda oleks jalgrattal sõita hoopis mõnusam kui sirgel ja siledal asfaltteel autode kõrval vändata.

Kuid jõuab seegi tee Vaemalasse välja, kust vasakule lõunasse pöörates hakkab varsti paistma Kassarile suunduv Laisna tamm. Enne põikan läbi Vaemla villavabrikust, kus saja-aastased Poola masinad veel nüüdki villast lõnga ketravad. Meister pajatab, et talvel on tööd pea iga päev, suveti pannakse masinad hugama, kui mõni suurem turistide seltskond sisse põikab.

Kassarisse põikab turiste suvel küll suisa pidevalt. Tundub, et Hiiumaal käik pole Kassari looka läbimata justkui täie ette läinud. Kuid enamiku resijate jaoks sõit põikeks jääbki. "Tulevad, teevad korra tiiru kabeli ees, ja sõidavad minema, nii et autost välja ei astugi," ütleb Kassari kabeli ees pingil istuv Hilja Põllo. Ning mõõdab pilguga järjekordset seltskonda, kes oma auto siin käigu pealt ringi keerab ja mööda tolmavat kruusateed tagasi undab.

Hilja Põllo on surnuaiavaht, kabelivaht, hooldaja ja koristaja ühes isikus. Kassari kabel on ainulaadne, selle praegused müürid on laotud kahe sajandi eest, ent siinkohal seisis kabel ka neli sajandit tagasi.

Puudki kabeli ümber ja surnuaial on vanad ning kipuvad hoonet ja haudu varjutama. Põllo tahaks siin natuke lagedamaks teha, kuid looduskaitse ei laskvat. "Muinsuskaitse käis kohal, kurjustas, et miks me uksele oleme panud ristpeaga kruvid ja et kus vana uks on, aga see mädanes ära ja uus tuli ju panna," kurdab naine ja küsib, et kus need kurjustajad siis olid, kui abi vaja läks.

Kassari kabelivaim

Maailma muutub, inimesed koos sellega, kuid kabel seisab ikka edasi. Kuid iga muutuv komme ei pruugi siia sobida. Hoolas surnuaiavaht on mures, et jalgratastega sõidetakse üle haudade, koeraga minnakse kabelisse sisse ja tagatipuks käivad lähedase hobuturismitalu lehmad kalmistul lilli söömas.

Kabel ei näi argipäeva hooletusest eriti teadvat. Selle väike, ent intiimne ja omas lihtsuses võluv ruum võtab siseneja lahkelt vastu ja viib tema mõtted tavasahmerdusest mujale. Hakka või arvama, et Kassari kabel on väike ja hubane nagu see saar isegi. "Küll siin on ilus, kui õhtul kõik küünlad põlevad," ütleb Põllo mulle justkui teemoonaks kaasa. Lisab, et täna tulevad pulmad. Saksa peigmees ja Läti pruut pidid olema. Kassaris olevat tuttavaks saanud. Ja soovitab mina einestama Kassari sööklasse, kus ta oma vennanaine kodust toitu keetvat.

Eesti sõbra maja

Enne kui söögi peale mõtlen, keeran Taguküla teelt mere poole, kellegi hooletusest ja rumalusest tarbetuks vareks muudetud poemaja eest läbi. Sõidan mere poole, et näha Taguküla roovälju mere kaldal, kui äkki kostab mulle kõrvu tümpsumine justkui taoks keegi rusikaga vastu suurt tühja tõrt. Tümpsatused muutuvad üha tugevamaks ja nende rütm keerukamaks, kuni sõdan mööda majakesest suure muruväljaga selle ees.

Keset rohelist muru istub poiss trummikogu taga ja muudkui vihub rütmi õppida. Võta nüüd kinni, on see hevi või iisi, ent igatahes kraaksub üksik vares mu ees lendu tõustes trummimehele heatahtlikult kaasa.

Hiljem Aino Kalda maja ees Ott Arderile seda Taguküla trummimeest kirjeldades naerame mõlemad. Oti vend Jaan lisab meie naerule rütmi, kui parasjagu valmivat kemmergu istmelauda lihvimismasinaga silub. Laud on sile ja libe nagu ajupuit lähedal asuva Piibunina otsas.

Oti ja Jaani ema Veronika istub Aino Kalda maja toas ja on lahkelt nõus siinseid asju näitama. Viimasel ajal olevat märgata, et soomlaste huvi nende kirjaniku muuseumi vastu on tõusuteel. 1924. aastal musta hobusega reisides leitud majas elas Aino Kallas 14 suve. Siin kirjutas ta oma paremad teosed. "Kusagil mujal ei põle soome süda nii palavalt Eesti maa ja rahva poolt kui Aino Kallase raamatutes," kirjutas Arderite pereisa Árpád Arder oma mälestusteraamatus.

Jaan Poska tütar Xenia Poska, Ott Arderi vanatädi, oli ühtlasi ka Aino Kallase kauge sugulane, ja nii sattus kirjaniku maja tema, temalt aga Arderite kätte. Siin võib näha Kassari külapuusepa Kallastele tehtud mööblit, raamatuid Aino ja Oskari sulest ning nende kohta. Oskar Kallas, Eesti Rahva Muuseumi looja, viibib nüüd siin oma armsa Ainoga – kusagil toas kirjutuslaua sahtlite vahel, kusagi õueõhus, kusagil kadakate vahel.

Ja miks mitte ka Piibuninas, kus liivase põhjaga meri on soe isegi maatuulega. Või peaks ütlema – Kassari tuulega. Ott Arder sõidab rattal mu ees ja toriseb looduskaitsjate peale, kes Piibunina tee poole pealt autodele kinni panid ja nõnda autojuhte üha uusi poriseid teejuppe sisse sõitma meelitasid. Soe vesi siiski lepitab teda ja nõnda väntame edasi Kassari ühe suurema ime, Sääretirbu suunas.

Sääretirbu meelekindlus

Sääretirp on tõesti üks ilmaime, kuidas see ometi oma kolme kilomeetri pikkuses veepealsuses ja kilomeetrises veealususes pole aegade jooksul mitte tuulte ja merelainete poolt laiali kantud või ära pühitud. Ise nii õbluke ja klibune, aga oma paigast hoiab meelekindlalt kinni nagu Kassari Hiiu saarest.

Kunagi hoolitsesid sääre kadastiku barokse välimuse eest lambad, kes puuhakatiste võrseid nosisid. Nüüd on kadarik üle pea kasvanud nii nagu soovikivihunnik Sääretirbul. Istume korraks maha ja vaatame kord ette Emmaste poole, kord taha Hiiumaa laidude suunas. Ning istume rahumeeli ratastele ja sõtkume läbi kadakate küpresja metsa tagasi Kassari poole. Siin Kassari säärel tunneb rattur end tõelise kuningana, siin peab ometi kord autojuht käima jala, mil rattur tuulega võidu tuhisedes lennata saab.

Ei saa me kaua lennata, sest meie teele sõidab ette pulmavanker. Saksa peigmees ja Läti pruut istuvad vankrile ja sõit läheb Kassari kabeli poole. Pulmarahva tee viib mööda kaunist supelusrannast Sääre idakaldal ning kiigeplatsist selle vastas, kust kostab autoakendest parajat tümpsu – küllap selleks, et innustada kõrvalkrundil suviti elavat Jaan Krossi kaasaegsemate lugude kirjutamisele.

Laht nagu järv

Ühe koha pealt on Kassari küll terve Hiiu maakonna naba. Siin asub maakonnamuuseum. Selle ees lösutab kurvalt Estonialt pärit päästepaat, auk ninas ja peaaegu kogu teenistuskäik külje peal kirjas. Wasa King, Viking Sally, Mariehamn. Ei ühtegi silti, mis viitaks Estoniale.

Muuseumis ärgitab Kassari haridusseltsi tegelane Helgi Põllo Ott Arderit, et tuleb hakata Kassarist näidendit kirjutama. Eksponaatide seas hakkab kurioosumina silma punalipp Hiiumaa rajoonile kui parimale loomakasvatajale. Mitte et punalipp, selle koht ongi muuseumis, vaid et just Hiiumaad oma kehva põllumaaga on parimaks peetud.

"See oli ka viimane kord, mil punalipp välja anti, ja Hiiumaa polnud enne saanud," selgitab Põllo asja. Ning näitab vastukaaluks tükikest Kõpu tuletorni reflektorist, nelja hiire jaoks mõeldud lõksu ja pesukätt. Lõpuks veerime ühe peakatte hoidmise vaka kaane pealt välja, et "Ingli ea vakk 1838". Põllo on uhke Kassari Haridusseltsi üle, mis viis aastat tagasi taastatuna oma ajaloolist seltsimaja hooldab ja mitmesugust harivat tegevust arendab.

Õhtu hakkab vägisi kätte jõudma ja minu sõit võtab vältimatu suuna Orjaku poole, kus ronin otsemaid Eesti ühe toekama linnuvaatlustorni otsa, mis seisab siin kui kohalik vägilane Leiger, kes ühes inimlapsega pidi rahnu õlale võtma, et ikka koormat kanda oleks. Siit paistab kätte Käina veekogu, mida sõltuvalt vaatenurgast võib nimetada laheks või rannajärveks. Kuid viimasel juhul poleks Kassari enam saar, nii et olgu siis pealegi Käina laht.

See poole meetri sügavune ning suuresti roogu täis kasvanud mudakogu pakub ometi mugavat peavarju hulgalistele lindudele mitte ainult rände ajal, vaid ka nüüd, südasuvel. Siin pesitseb pea sada linnuliiki, kellest esimesena hakkavad silma luiged oma valgete kaeltega. Ja muidugi kormoranid. Need tiivatantsu harrastavad linnud on vallutanud Männaklaiu ning langetanud sealsete põõsaste lehed juba praegu.

Kassari ülestõus

Vikatiga varustatud tornivaht näitab mulle väljapanekut torni all olevas majas ning kirub ehitajaid, kes ehitisele nii pisikese räästa teinud, et vihm majaseina määndab.

Vihm on siin tavaline, kuid Käina lahe muda imeline. "Kujutage ette, nad müüvad seda muda poes, väike kotitäis 40 krooni," imestab mees, "võin seda siit alt kaevata nii palju kui tahan." Ning läheb niidab vähe torni ees heina.

Muda ravib inimesi, lahte ennast püütakse ravida sisse- ja väljavoolu reguleerimisega kõigis kolmes kraavis, mille kaudu lahe vesi veel merega ühenduses on. Orjaku tammtee kaks, Laisna üks kraav on varustatud vesiväravatega, mille läbi hädakorral saab Käina lahe vee vabast mereveest kõrgemal hoida.

Vastu parajat õhtutuult Käina poole sõtkudes püüan ära arvata, kui kaua inimene jaksab võidelda Hiiumaa ja Kassari ülestõusu vastu. See ülestõus, mis algas jääaja lõppedes 10 000 aasta eest, jätkus Kassari vee peale jõudmisega 3000 aasta eest ning kestab sellise tempoga, et sajandiga saab Käina lahest ühe mõsatiigi jagu vett. Ning Kassarist – mis saab Kassarist, seda tuleb vaadata kaardilt.

Jõuan Suuremõisa ärapeidetud alleeni ja õhtupäike venitab mu varju mööda teed nii pikaks välja, et kui pea on Heltermaal, väntavad jalad alles Pühalepa kirikust mööda.