Kassid tulid meie koju Aasiast
Linnamüüdid seostavad kodukassi egiptlastega. Kass kui jumaluse pale! Kuid uusimad geneetilised uuringud näi-tavad, et kass kodustati seal, kus kodustati oder, nisu, kits ja vein – Viljakaks Poolkuuks nimetatud alal Väike-Aasias.
Kassi sugulaskonna reis meie diivanitele on olnud pikk. See algas kaslaste viimase ühise eellasega, kes elas 10,8 miljoni aasta eest kusagil Aasia südames. Ja jõudis otsaga Vahemere aladele, kus elab praegugi meie kodukassi lähemaid sugulasi, näiteks Ida-Aasia dĻunglikass, Kesk-Aasia liivakass ja Aafrika mustajalgne kass. Ühest neist metsiku kassi alamliikidest sai alguse ka kassi üks edukamaid eksperimente, mille tulemusena laskis see loom end kodustada, ent jäi ühtlasi ka sõltumatuks.
Kodukassi lõi kodurott
Oxfordi ülikooli teadlane Carlos Driscoll on teinud kindlaks, et kõik kodukassid kannavad eneses geneetilisi mustreid, mis sobivad kokku Iisraeli ja Lähis-Ida metskasside omadega.
Praegu arvatakse, et kass kodustati mitmel erineval puhul, ent kõik see toimus 8000 kuni
10 000 aasta eest Viljaka Poolkuu aladel. Kui senimaani nomaadidena tegutsenud inimseltskonnad kogunesid pisikestesse küladesse ja hakkasid kasvatama nisu ja otra, võis juhtuda, et ümbruskonna metskassid kogunesid viljaladude juurde, kus leidus ohtralt vilja nosivaid närilisi, sealhulgas kodurotte. Ja samm-poolsammult sidusid kassid oma saatuse inimesega.
Kogu maailmas arvatakse praegu elavat 600 miljonit kodukassi. Kaslased aga on omavahel nii lähedased sugulased, et fossiilide põhjal on isegi parimatel asjatundjatel raske öelda, kas on tegu näiteks lõvi või tiigri koljuga. Ainsad kaslased, kes suudavad möirata, on tiigrid, jaaguarid, leopardid ja lumeleopardid. Seda võimaldab neil üks kurgus asuv hüoidiks nimetatud luu.
Kaslased teeb maailmas omalaadseks imetajaks ka nurrumine. Nurrumise mehhanismi kohta oli siiani palju võistlevaid teooriaid. Selliseid nagu kassi võltshäälepaelte sisse- ja väljahingamisest tekkinud võn-kumine, verehääl aordis, keeleluu võnkumine, kopsudes tekkiv resonants.
Nüüd arvatakse siiski, et nurrumine tuleb kassi häälepaela-aparaadi või häälekarbi rütmilistest impulssidest. Kassi ajus on justkui kell, mis saadab hääle-aparaadi lihastele korrapäraseid närvisignaale, mispeale need lihased sulgevad ja avavad mitu korda sekundis hääleläbikäiku. Nõnda võib kass näuguda ja nurruda samal ajal, mis on eriti müstiline. Suured kaslased möirgavad, tiiger võib nii nurruda kui ka möirata, puumad ja gepardid aga ainult nurruvad.
Kaheksa sugupuud
Asjatundjad on üldiselt nõus, et maailmas elab 37 kaslaste liiki. Kuid klassifikatsiooniskeeme on pakutud palju. Nüüd, mil abiks on võetud pärilikkusaine järjestus, on pilt kindlamalt selgumas.
USA riikliku vähiinstituudi geneetilise mitmekesisuse labori teadlased Stephen O’Brien ja Warren E. Johnson on oma kolleegidega uurinud kassiliikide
30 geeni DNA-järjestusi ja ehitanud üles kaslaste põlvnemispuu. Et leida, millal üks või teine liik lahknes, kasutati molekulaarse kella analüüse, mis põhinevad teadmisel, kui sageli pärilikkusaines mutatsioonid tekivad. Teadlased märkasid, et kaslased jagunevad kaheksaks sugupuuks. Üks sugupuu koosneb näiteks möirgavatest kaslastest.
Vaadates kasside maailma nii geneetiku kui ka geoloogi silmade läbi, taastati kaslaste põlvnemise ja leviku pilt – otsiti nende fossiilseid jäänuseid ning arvestati, millised olud valitsesid muistsel Maal ning kas nad said oma ränneteks kasutada näiteks Beringi väina kohal olnud maasilda.
Erinevalt senisest arvamusest, et kaslaste viimased ühised esivanemad elasid Euroopas 20 miljoni aasta eest, on jõutud järeldusele, et nad elasid Aasias umbes 11 miljoni aasta eest. Nemad olidki nüüdsete kaslaste Aadam ja Eeva.
Esimene rühm, kes sellest lahknes, oli pantrite sugupuu. See sisaldab möirgavaid kaslasi ja kaht leopardiliiki. Järgmine lahknemine toimus 1,4 miljoni aasta pärast ja samuti Aasias ning viis nüüd Kagu-Aasias elava kolme väikese ja vähetuntud kaslase liigini. Siis lahknes karakali sugupuu, mida esindavad keskmise suurusega kaslased, kelle esivanemad rändasid
8 miljoni aasta eest Aafrikasse. Tol ajal oli merepind tunduvalt madalam ja seetõttu said kassid liikuda Aasiast Aafrikasse.
Naasmatud turistid
Miks aga kaslased üldse rändavad? Nende käitumismall on omandatud iga põlvkonna reisist järgmistele maadele. Kasvavad kassipõlvkonnad on hõlvanud üha uusi ja uusi alasid. Seepärast reisivadki kaslased laialt ja kaugele. Ses mõttes on nad nagu sellised inimturistid, kes küll ehk kavatsevad naasta, kuid ei naase tavaliselt kunagi. Kaslased on ka osavad kiskjad ja kohanevad uute saakloomade püüdmisega kergesti.
Nõnda rändas kaslaste otseloti sugupuu Põhja-Ameerikasse, ilvese sugupuu aga esmalt Põhja-Ameerikasse, misjärel rändas Euraasiasse. 7 miljoni aasta eest eraldus puuma sugupuu. Ning kui uue jääaja tõttu oli võimalik rännata Panama maakitsuse kaudu Lõuna-Ameerikasse, siis liikusid sinna ka kaslased, kes avastasid eest piiramatu tegevusvälja. Seal ei olnud enne neid ühtegi imetajast lihasööjat. Selleks ajaks olid kaslased arenenud tippkiskjateks – kiireteks, suurteks, nupukateks, surmavateks.
Leopardi ja kodukassi sugupuu eraldus teistest kaslastest, kes olid Põhja-Ameerikast taga-si Aasiasse rännanud, umbes
3 miljoni aasta eest. Meie vaatevinklist tundub, et kodukassi sugulased eristusid samal ajal, mil meie esivanemad, australopiteegid ehk lõunaahvid hakkasid Aafrikas tegutsema.
Kuigi teame nüüd kassi DNA-järjestust – ja esimene kass, kelle DNA järjestati, on Cinnamoni-nimeline abessiinia kass – ei tea me siiski seda, miks kass nurrub. Kass nurrub, kui ta on õnnelik. Või on hoopis stressis. Nurrumine tundub kassi maha rahustavat. Võib-olla isegi vaigistab kassi valu. “Ma ei ohusta sind,” ütleb ta selle häälitsusega teisalt. Emakass nurrub ka siis, kui kohtab oma poegi. Kuid olgu DNA-ga kuis on, nurrumise sügavamat põhjust teab vaid kass ise.
