Katri Raik: me ei kasuta ära väikese riigi võimalusi, et oma inimestega suhelda

Uus siseminister ütleb, et eestlaste mured on sarnased, aga ühisosa on diskussioonis kaduma on läinud.

Riigikogu ees peetud meeleavaldus läks vägivaldseks ja üle käte. Kas nii hakkabki nüüd olema?

Loodan, et [üle]eile oli väga erakordne päev. Olin seal ka ise kohal. Eks ta ikkagi selline ootamatu oli. Tundub, et miitingu korraldajate jaoks ka ootamatu. Minule jäid väga hinge peale need plakatid, kus näidati inimesi üles pooduna. Sellise plakati vastas seista on päris karm.

Või kui selja taga ruuporist karjutakse, et pane ennast põlema?

See on päris kindlasti liig. Ja see maaslamaja löömine on täiesti vastuvõetamatu asi. [Üle]eile väga selgelt astuti üle piiri, aga nüüd on see koht, kus peatuda ja järele mõelda. Seda enam, et tuleb valimiste-eelne aeg, kus miitingud ja rahvakogunemised on elu osa.

Inimesed ei tohi karta, oma inimesi peab usaldama. Sain sellise kogemuse, et kui naine läheb kahe mehe vahele, siis mehed astuvad sammu tagasi.

Tuleb võtta pahas tujus vanemal härrasmehel küünarnukist kinni ja öelda, et rahu, rahu, mis on mureks. Rääkisin kümnekonna inimesega ja mured olid ikkagi pension, eesti rahva elatustase ja massisisseränne, mida keegi loomulikult ei poolda. Kahju, et see ühisosa meil selles diskussioonis kaduma on läinud.