Seda arvamust mina ei jaga. Põhiprobleem on selles, et inimesed ei pääse arsti juurde. Suhtlemisprobleeme muidugi on, ega kõik ei ole ideaalne. Kui inimene inimesega suhtleb, siis on loogiline, et aeg-ajalt konflikte tekib. Aga põhjus on pigem arstide-õdede koormatuses, nende ajapuuduses ja üleväsimuses – sealt tulevad konfliktid. Ja võib-olla veidi sellest ka, et kuna igasugune meditsiiniline info on netis hästi kättesaadav, siis on inimeste ootused veidi ebarealistlikud. Tekib ettekujutus, et tänapäeva meditsiin on kõikvõimas. Üks ja sama haigus võib inimestel kulgeda erinevalt. See on üks põhjus, miks võib tunduda, et arsti-patsiendi suhted on teravaks läinud. Paraku ajakirjandus sageli võimendab konflikte.
Kui palju puutute kokku selle probleemiga, et arstid lähevad ära?
Iga päev! 2009., 2010. ja 2011. aastal on minejate arv ainult suurenenud. 2011. aasta oli rekord, kui 141 arsti võtsid välja selle kuulsa tõendi, ja loomulikult see annab tunda. Poliitikud püüavad väita, et kõik need ju ei lähe, sest võetakse tõend ka niisama välja ja võib-olla ollakse pool aega siin. Aga teine pool ollakse ju ikka ära! Ja loomulikult see annab tunda siin, sest töökoormus ju jagatakse jääjate peale laiali. Kahjuks on nii, et arstide ja õdede koormus ei ole kuidagi reguleeritud. Kui meil on eriarsti esmase vastuvõtu pikkus 15–30 min, siis näiteks Rootsis on see ligi kaks korda pikem. Statsionaaris on suur vahe ka selles, kas sa tegeled korraga kümne või viie patsiendiga. Ja mida vähemaks arste siin jääb, seda suuremaks läheb nende koormus.
Mis eriala arste meilt kõige rohkem ära läheb?
Läheb kõigi erialade arste, aga arvan, et kõige rohkem läheb ülikooli lõpetanud üldarste, kes ei pääse siin residentuuri, sest pole riiklikku tellimust. Suured probleemid on psühhiaatritega, neid on palju ära läinud. Palju on läinud ka anestesiolooge. Probleem on väikeste erialadega – näiteks nina-kõrva-kurguarstid, eriti lastespetsialistid. Seal on lausa tühi auk. Ka perearste on palju läinud.