Kaubanduskoda: uus keeleseadus läheks Eesti ettevõtetele kalliks
„Kaubanduskoda ei pea võimalikuks toetada Eestis registreeritud kaubamärkide avalikult eksponeeritud võõrkeelsele sõnalisele osale tõlgete või mis tahes teabe lisamist ja selle nõudmist seadusega,“ teatas kaubandus-tööstuskoda haridusministeeriumile saadetud kirjas, millel on koja peadirektori kohuseid täitva finantsdirektori Ene Rammo allkiri.
Nõuded kaubamärkidele ning nende kujule ja vormile on kaubandus-tööstuskoja meelest juba kehtestatud Eesti kaubamärgiseaduse ja lisaks rahvusvaheliste konventsioonidega. Kui keeleseaduse see säte läbi läheb, siis see ohtu rahvusvaheliste lepetega võetud kohustuste täitmise ning „põhjustaks olulisi kulutusi nii Eestis tegutsevatele rahvusvahelistele ettevõtetele kui ka kohalikele ettevõtetele“.
Riik ei tohiks nõuda firmalt eestikeelseid kirjaplanke
Eestis registreeritud ettevõtete pitsatid, templid ja kirjaplangid peavad praegusegi seaduse järgi olema eestikeelsed. Kuid arvata on, et seadust võib praegugi rikkuda nii mõnigi ettevõte, millel on välismaiste partneritega suhtlemiseks eraldi kirjaplangid (näiteks inglise või vene keeles, ilma eestikeelse vasteta). Seaduseelnõu järgi „võib eestikeelsele tekstile lisada eesti keele piirkondliku erikuju või tõlke võõrkeelde“ – seega peab iga kirjaplank olema kindlasti eestikeelse tekstiga.
Kaubandus-tööstuskoja arvates tuleks selle nõude „otstarbekust ja vajadust siiski täiendavalt analüüsida,“ seisab kirjas. Arvestades ettevõtluse rahvusvahelistumist ning Eesti järjekindlaid püüdlusi meelitada siia rohkem välisinvestoreid ja rahvusvahelisi ettevõtteid, on koja arvates liigne nõue, et pitsatid-templid-kirjaplangid oleksid kindlasti eesti keeles.
Kas võõrkeelsed ajakirjandusväljaanded keelatakse?
Oma kirjas ei jäta kaubanduskoda puudutamata ka keeleseaduse eelnõu paragrahvi 19, mis nõuab ajakirjandusväljaannetelt „kirjakeele normile vastavat“ keelekasutust. Koja meelest tuleks „analüüsida täiendavalt, kuidas võib see mõjutada rahvusvahelise levikuga ajalehtede ja ajakirjade väljaandmist Eestis“.
Ka Eestis avaldatavaid võõrkeelseid väljaandeid võib mõista üleriigiliselt levivate väljaannetena, kirjutab organisatsioon. „Kaubanduskoja hinnangul ei tohiks keeleseadus kindlasti selliste väljaannete tegevust takistada või piirata nende toimetuste tegevust Eestis,“ kirjutas koda.
Kui mitte muud, siis on see paragrahv vähemasti sõnastuselt segane ja mitmeti tõlgendatav. Ametnikud räägivad ühtelugu, et seda pole mõeldud karmiks tõlgendamiseks, samas näevad võimalikke liialdusi § 19 rakendamisel peale kaubanduskoja mitmed organisatsioonid, kes on haridusministeeriumile selle kohta kirju saatnud. Liiga karmiks on ajakirjanduskeele järele valvamist lubava paragrahvi pidanud ka eesti kirjakeele normi kujundaja Emakeele Selts, Eesti Noorteühenduste Liit ja võru keele saatuse pärast muretsev Võru Instituut.
Keeleinspektsiooni nõunik Hele Pärn möönis möödunud kuul Eesti Päevaleht Online’ile antud intervjuus, et mõte ajakirjanduse keele normeerimist seadusse kirjutada tuli inspektsioonile peale ringkonnakohtu otsusest, mis lõpetas kohtuvaidluse Eesti Päevalehe ja inspektsiooni vahel. Otsuses oli nimelt kirjas, et praegune seadus ei anna keeleinspektsioonile õigust teha ettekirjutusi ajalehtedele.
Liiga range keeleseadus võib piirata Eesti ettevõtete konkurentsivõimet
Liiga karm keeleseadus võib kahandada Eesti atraktiivsust äritegevuse paigana, kuid lisaks võib see anda konkurentsieeliseid ettevõtetele, mis tegutsevad väljaspool Eestit.
„Kuivõrd eestikeelse veebilehe omamine puudutaks eelnõu kohaselt vaid Eestis registreeritud ettevõtteid, tekiks olukord, kus näiteks Lätis registreeritud ettevõte võib piiramatult müüa kaupu ja teenuseid ka Eestis (omades sisuliselt peamist tegevuskohta Eestis), ilma et temale vastavad nõuded kehtiksid,“ kirjutas Kaubandus-Tööstuskoda ministeeriumile. „Leiame, et kehtiva äriseadustiku nõuded informatsioonile, mida äriühing peab ka oma kodulehel avaldama, on piisavad ega vaja täiendamist keeleseadusega.“
Nõue kirjakeelt kasutada välistab kohaliku keelelise omapära
Uue seaduse sätted sisuliselt keelavad ka sildid, mis on „eesti keele piirkondlikes kujudes“ ehk näiteks võru- või mulgikeelsed või mõnes eesti keele murdes. Seegi võib võtta paljudelt Võrumaa ettevõtjatelt – näiteks turismitalu pidajatelt – võimaluse eristuda ja sellega oma äri edendada, ütles Võru Instituudi direktor Külli Eichenbaum väljendas Eesti Päevaleht Online’ile.
Eichenbaumi sõnul võib karm keeleseadus panna ettevõtja mõtlema, kas ikka maksab võrukeelset silti üles panna. „Kes siis ikka riskib,“ ütles Eichenbaum, viidates seaduses ette nähtud trahvidele.
Võru Instituut ja Setomaa Valdade Liit haridusministeeriumile saadetud keeleseaduse parandusettepanekutes ette, et kõik avalik teave võiks olla Võru- ja Setumaal olla võru ja setu keeles.
Lisaks leiab nende kirjast taotluse anda võru, setu, mulgi ja tartu keelele piirkondlike keelte staatus. Samuti võiksid ametnikud võiksid piirkondliku keele – näiteks võru või setu – ajaloolisel kasutusalal suhelda omavahel ja avalikkusega ka kohalikus keeles. Üsna mõistlik tundub instituudi ja omavalitsusliidu ettepanek, et murretes kirjutatud tekstid vabastataks kirjakeele normi järgimise kohustusest.
