Kaunid ja lõhnavad ebajasmiinid
Ebajasmiini perekonda kuulub 80 liiki põõsaid. Perekonna levila on põhjapoolkera parasvöötmes ja subtroopikas, kõige rohkem liike kasvab Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. Euroopa on vaid ühe liigi kodumaa. Süstemaatiliselt kuulub ebajasmiin hortensialiste (Hydrangeaceae) hulka, jasmiin on aga õlipuuline (Oleaceae), nagu ka sirel, forsüütia, õlipuu, saar jt.
Jasmiinid on eluvormilt igihaljad või harvem heitlehised sulgjate liitlehtedega liaanid ehk puitunud varrega ronitaimed, ebajasmiinid aga heitlehised, vastakute lihtlehtede ja nelja kroonlehega põõsad. Vaid mõned Mehhikos ja Guatemalas kasvavad ebajasmiinid on igihaljad.
Ebajasmiin peab meie talvedele üsna vapralt vastu, külmaõrn jasmiin Eestis avamaal enamasti ei talvitu. Küll aga saab jasmiine siseruumides kasvatada, nende istikuid on müüdud Eestis juba aastaid.
Mõlema taime ainus sarnasus on tugev meeldiv lõhn, kuid lõhnatööstus kasutab õli pressimiseks, tee või riisitoitude lõhnastamiseks peamiselt tõelise troopilise või subtroopilise jasmiini õisi. Ebajasmiini teevad omapäraseks värske kurgi lõhnalised lehed ja pungad, ka pungade maitse meenutab värsket kurki. Kõige tuntum ja varasem õitseja on Kesk- ja Lõuna-Euroopast ning Väike-Aasiast pärit harilik ebajasmiin (P. coronarius). Tema õied avanevad jaanipäeva aegu. Paar nädalat hiljem alustab õitsemist USA-st pärit laialehine ebajasmiin
(P. pubescens).
Nende eristamine on lihtne, kuigi algajale aiapidajale tunduvad kõik ebajasmiinid üsna sarnased. Hariliku ebajasmiini lehed on alt paljad ehk ilma karvadeta, laialehise ebajasmiini lehed aga tihedalt heledate karvadega kaetud. Väikeste lehtede ja tugeva huvitava lõhnaga on talvedele vastupidav värd-ebajasmiin (P. x lemoinei). See on saadud hariliku ja USA lääneosast pärit väikeselehise ebajasmiini (P. microphyllus) ristamisel. Eriti hea maasikalõhnaga õied on värd-ebajasmiini püstiste okstega sordil „Erectus”. Teistest hilisem õitseja on meil haruldane, kuid talvekindel Lewisi ebajasmiin (P. lewisii). Ameerikas on selle põõsa oksi kasutatud korvide punumiseks. Alles juuli teisel poolel või mõnel aastal augusti alguses õitseb Hiinast pärit hall ebajasmiin (P. incanus). Kahjuks kohtab seda liiki meil väga harva.
Uhke kollase värvilaigu aeda saab hariliku ebajasmiini kollaselehise sordiga „Aureus”. Mõnele võib küll tunduda, et tegu on haige või kuivava põõsaga, kuid ilus kuldkollane lehevärvus on taimel pungade puhkemisest kuni sügisel varisemiseni. Sügiseks pisut ere kuldkollane toon tuhmub ja väga eredas päikesepaistelises kohas võib otsene päikesekiirgus lehti kahjustada, seepärast sobib poolvarjuline kasvukoht hellikule paremini. Täiskasvanud põõsa kõrgus on 1–1,5 meetrit.
Lepib vähesega
Tuntumad täidisõielised sordid on kahe-kolme meetri kõrgused „Virginal” ja „Schneesturm” ning 1–1,5 meetri kõrgused „Snowball” ja „Bouquet Blanc”. Väga eriline on suurte valgete õite ja lillaka õieneeluga „Belle Etoile”. Uuematest sortidest on ka Eestisse jõudnud kirjulehine „Variegatus” ja kollakate lehtedega „Yellow Hill”. Kuni ühe meetri kõrguseks kasvab hariliku ebajasmiini sort „Compactus”.
Ebajasmiin on vähenõudlik kasvukoha suhtes. Ta lepib ka väheviljakama mulla ja poolvarjulise kasvukohaga. Põõsas on siiski ilusam ja õitseb rikkalikumalt, kui me pisut hoolt üles näitame – lisame võraalusele iga paari aasta tagant kõdusõnnikut või kompostmulda, kastame põuaga või ütleme mõne kiitva sõna. Neid võib kasvatada üksikpõõsana murus, rühmana parkides ja haljasaladel, pügatava või vabakujulise hekina. Pügatavas hekis jätke põõsaste vahekauguseks 50 sentimeetrit, vabakujulises hekis üks meeter ja rühmana istutades 1,5–2 meetrit.
Parim aeg ebajasmiini pügamiseks on kohe pärast õitsemist. Väga vanu põõsaid võib noorendada, lõigates jämedaid ja enam mitteõitsvaid oksi välja. See ergutab uute võrsete arengut. Vahel tehakse ebajasmiinile radikaalset lausnoorendamist, lõigates kevadel enne pungade puhkemist kõik vanad oksad peaaegu maapinnani. Nõnda toimides kulub taimel uue võra kasvatamiseks kaks-kolm aastat. Ebajasmiine paljundatakse seemnete, pistikute ja harvem pookimisega, sorte ainult vegetatiivselt pistokstega.
