Kaunis kevadilm meelitab Kadriorgu
Veidi pärast keskpäeva jõuavad Luigetiigi äärde viis lõbusat ja taaruvat noormeest. Päike paistab, meeleolu on silmanähtavalt hea ja nii võetakse alustuseks ette väike linnujaht. Toitu noolival tuvil koordinatsiooniga probleeme ei ole ja lind tõuseb ilma erilise vaevata tema poole küünitava noormehe nina eest lendu.
Noormeeste järgmiseks sihtmärgiks on tiigi ääres parte toitvad tüdrukud. Kui linnujahtija oleks andnud ühele natuke tugevama müksu, oleks tüdruk saanud ka selleaastase esimese supluse.
Kogu see lärm ja sebimine ei sega põrmugi päikesepaistel mõnulevaid prouasid, kes pärast hetkelist silmade avamist jätkavad uneleval ilmel päikese nautimist. Üks noormees läheb seina äärde oma loomulikke vajadusi rahuldama.
Lapselaps Kirke ja sõbranna Üllega jalutav 59-aastane Urve arvab, et Kadriorus võiks ikka mõni välitualett ka olla. Kui täiskasvanud saavad häda kuidagi ära kannatatud või veidi kaugemale tualetti minna, siis just väikeste laste jaoks on see väga oluline. Kuna kahe ja poole aastane Kirke ise veel eriti jutukas ei ole, lisab vanaema tema eest: “Mina ei taha käia põõsa taga, vaid tahan minna korralikku vetsu, kus saab pärast käsi pesta.”
Noormeestest maha jäänud suure õllelaigu kõrvale jõuab peatselt koos oma järjekordse saatjaskonnaga tumepruun poni Fuks. Ega pidev 400-meetrine tiigiring ole naljaasi, eriti kui sul on neli lühikest jalga ja parajalt matsakas keha.
Tiigi kõrval olevate lindude toitmist ja koertega jalutamist keelavate siltide kõrval ei ole midagi öeldud ponide toitmise kohta. Kui Fuks oma järjekordse ringi päikesekella kõrval lõpetab, on teda ootamas kari väikseid toitjaid ja paitajaid. Fuksil endal on kodus samuti väike järeltulija, kes alles eelmisel nädalal ilmavalgust nägi.
Kui palju kliente Fuks nädalavahetusel väikse punase kaarikuga ringi veab, ei osanud poni omanik Margit Bahtin öelda, aga igatahes kaua ei saa Fuks kella kõrval seista ja nii ta alustabki jälle uut teekonda.
Kudrutavad tuvid
Samal ajal on tiigi vastasküljel koha sisse võtnud aukartust äratava saiapuru ja sihvkade kogusega 30-aastane Dmitri. Tavaliselt käib mees koos perega küll kodusel Õismäel jalutamas, aga ilus ilm on temagi sel aastal esimest korda Kadriorgu meelitanud. Esimest korda proovib Dmitri tuvisid ka otse käe pealt sööta. Kevadine ilm on linnud väga julgeks muutnud ja kaua ei tule tal oodata.
Kuigi suurem osa tuvisid tegeleb rohkem toidu otsimisega, kudrutavad kaks tükki vastukaaluks rahulikult keset teed ja nokitsevad teineteise kaela kallal, laskmata end inimestest segada.
“Vaata, musitavad,” ütleb ema oma vankris istuvale pojale, mille peale too nii kõva häälega naerma pahvatab, et linnud kõnnivad solvunult minema. Väikemees naerab selle peale veel valjemini, lehvitab viimast korda lindudele ja lahkub samuti.
