Keegi ei kontrolli lastega töötavate inimeste tausta
Ehkki pedofiiliaskandaali keskmesse sattunud Kaur Hanson töötas pikka aega otseselt lastega tegelevas lastevanemate liidus, pole liit kauaaegse kaastöötaja tegevuse kohta midagi öelnud ja seaduse järgi pole neil kohustustki seal töötavate inimeste tausta kontrollida.
Alaealisega seotud seksuaalkuriteo eest karistatud inimestele tekib seaduse järgi automaatselt eluaegne keeld töötada lastega seotud ametikohtadel, näiteks kooliõpetajana, treeningrühmades või huviringides. See peaks välistama võimaluse, et näiteks Kaur Hansoni tuttav, samuti laste kuritarvitamises süüdi mõistetud Toomas H. Liiv (praegu Toomas Meola) saab uuesti tööle asuda ühes oma endises ametis ehk poistekoori mänedžerina. Kontrolli eest vastutavad aga lasteasutused ja lapsevanemad ise.
„Eestis ei ole küll eraldi pedofiilide registrit, aga lapsevanemad võivad teha päringu karistusregistrisse, kui neil on õigustatud huvi, ning lastega töötavad asutused peavad selle päringu tegema, enne kui nad mõne inimese tööle võtavad,” selgitas justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Heili Sepp.
Seega on igal lapsevanemal võimalik esitada karistusregistrisse päring, kui palgatakse näiteks lapsehoidja, eraõpetaja või -treener. Kõigil lastega tegelevatel asutustel lasub aga alates 2007. aastast kohustus teha uute töötajate palkamisel kõigepealt järelepärimine politseiameti karistusregistrisse, et välistada pedofiilias süüdi mõistetud inimese tööle võtmine. See hõlmab koole, lasteaedasid, ametlikke lastelaagreid jms. Mittetulundusühingutel tekib selline kohustus juhul, kui nad peavad lastega tegelemiseks taotlema riigilt spetsiaalse tegevusloa. Seega näiteks lastevanemate liidul polegi mingit sundi seal töötavate inimeste tausta kontrollida.
Koolid uurivad kolleegidelt
Politseiameti statistika paljastab ootamatu tõe – lasteasutustest, kes peaksid kindlasti kandidaadi tausta uurima, vaevuvad seda tegelikult tegema vähesed. Politseiameti pressiesindaja Tuuli Härsoni sõnul on koolid, lasteaiad ja huviringid kokku esitanud alates 2007. aasta juulist umbes 800 päringut. Lapsevanematest pole oma õigust kasutanud mitte ükski.
Eesti Päevaleht vestles eile sel teemal mitme koolidirektoriga, kellest vaid üks oli sellisest kohustusest kuulnud ja temagi jättis selle uute õpetajate palkamisel täitmata.
„Karistusregistrist inimese tausta uurimine ei ole väga tavapärane. Ma ei ole nii väga tõsiselt selle peale varem mõelnudki,” lausus Viljandi maagümnaasiumi direktor Aavo Soopa ja lisas, et eelmisel nädalal leegina lõõmama löönud järjekordse pedofiiliaskandaali taustal peab seda kaaluma hakkama küll. „Seni oleme uute õpetajate tausta kontrollinud eelneva tööandja käest,” ütles Soopa.
Täpselt sama ütles Lasnamäe Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik. „Karistusregistrisse ei ole me selliseid päringuid küll teinud. Kui päris aus olla, siis ma ei teadnudki, et see kohustuslik on,” lausus Liblik. Tema sõnul on teistest koolidest ja teistelt õpetajatelt saadav tagasiside uute õpetajate kohta üldjuhul üsna õiglane. „Ja kui räägime meesterahvastest, siis ei tulegi neid just väga sageli tööle võtta,” märkis ta.
Samalaadset juttu rääkis veel mitu koolijuhti, ainsana teadis karistusregistrisse päringu esitamise kohustuslikkusest vaid Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi direktor Katrin Martinfeld, kes aga paraku seda kohustust samuti täitnud ei ole. „Ma olen viimati tööle võtnud sellised õpetajad, kes olid varem minu enda õpilased ja on nüüd värskelt kõrgkooli lõpetanud,” selgitas ta. Samal ajal Martinfeld nõustus, et korralik taustauuring on uute inimeste palkamisel hädavajalik.
Kolme lapse ema ja ühe Tallinna lasteaia juhataja Kätlin (nimi muudetud – toim) tõdes, et tal polnud aimugi, et tal on nii õigus kui ka kohustus karistusregistrisse järelepärimine esitada. „Sellest pole isegi räägitud,” ütles naine. Samal ajal leidis ta, et tänu pikaajalisele inimestega töötamise kogemusele suudab ta ise heal ja halval inimesel vahet teha. „Ma vestlen inimesega ja saan ju aru, kes või mis ta on,” hindas naine.
12-aastase tütre ja kuueaastase poja ema, samuti pedagoog Margit laste trennis käimist ja treenereid ei pelga. „Tütar käib tantsimas, aga pojaga olen alati ise trennis kaasas. Ja mul pole seda treenerit vaadates tekkinud mõtetki, et ta mu lapsele halba võiks teha,” ütles Margit. Pigem kardab naine enda sõnul seda, et keegi võõras lapse kaasa kutsub. „Kuigi oleme sellest rääkinud, on see hirm alati,” nentis ta.
Margiti hinnangul oleneb palju ka kodust ning vanemate ja lapse suhetest. „Kui ema-isaga on hea suhe, siis julgeks laps rääkida, kui midagi on trennis või koolis juhtunud. Kui see suhe on aga kehv, siis suure tõenäosusega laps koju rääkima ei tule, sest ta võib arvata, et juhtunu oli tema viga ning ta saab selle eest kodus nuhelda,” tõi Margit välja veel ühe aspekti. Seetõttu oleks Margiti hinnangul vaja koolis kehtestada lapsi julgustav programm, mille läbimise järel julgeksid nad probleemidest ehk vabamalt rääkida.
Registergi ei anna garantiid
Ka Margit polnud kuulnud, et lapsevanemana on tal õigus ise teha karistusregistrisse päring uurimaks, kas lapse õpetaja või treener on sinna kantud.
Üheksa-aastase poja ema Pille ütles, et temal pole viimaste meedias räägitud sündmuste taustal paanilist hirmu tekkinud, et kõik treenerid ja õpetajad on pedofiilid. „Aga selge on see, et lapsevanemad jälgivad toimuvat praegu tähelepanelikumalt. Samas ei tohiks siin ka hulluks minna, sest see lõppeks sellega, et kahtlustame kõik üksteist,” tõdes Pille.
„Leian, et lapsevanematel peab ikka mõistus peas olema. Ei tohi tekkida ülepaisutatud hirmu, et kui meesõpetaja koolis lapse pead paitab, on ta kohe pedofiil. Meesõpetajaid ei tohi hüsteeriaga koolist eemale peletada,” kaitses Pille õpetajaid.
Politseiameti pressiesindaja Tuuli Härson tõi veel välja, et karistusregistrist saab siiski andmeid vaid karistatud isikute kohta, seega ei saa paraku garanteerida, et uuritava isiku taust on tõepoolest laitmatu.
„Peamised viisid oma last kaitsta on ikkagi temaga rääkida, olla tähelepanelik lapse käitumise, tegemiste ja huvide suhtes ning suhelda aktiivselt täiskasvanutega, kes lapsega igapäevaselt kokku puutuvad,” ütles Härson.
Pedofiilide registrit ei ole ega tule
•• Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Heili Sepp kinnitas, et eraldi pedofiilide registri loomise plaani ei ole.
•• „Avalikku andmebaasi ei ole ka teistes EL-i liikmesriikides loodud, üheks põhjuseks on see, et avalik register võib pärssida kannatanute soovi pöörduda õiguskaitseorganite poole, kui kurjategija on sugulane või lähedane isik,” ütles Sepp ja lisas, et seksuaalkuritegude toimepanijad ongi enamasti peretuttavad, sugulased või lapsehoidjad.
•• Sepp tõi välja, et mitmed riigid on leidnud: selline andmebaas on vastuolus ka andmekaitse põhimõtetega ja nende riikide põhiseadusega.
•• Pedofiilide register eksisteerib Sepale teadaolevalt vaid Ameerika Ühendriikides ja selle kohta on palju kriitikat.
Karmid arvud
74 karistatud pedofiili
Enamikku karistati tingimisi
•• Äsja valminud justiitsministeeriumi raporti järgi on kahel viimasel aastal seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud 101 isikut, neist 74 pani seksuaalkuriteo toime laste vastu.
•• Kõik süüdimõistetud olid meessoost, keskmiselt 34-aastased ning veidi enam kui pooled olid varem kriminaalkorras karistamata.
•• Kolmveerand seksuaalkuritegudes süüdimõistetutest pani toime raskema ehk isikuvastaste kuritegude hulka kuuluva seksuaalkuriteo, millest ligi 60% moodustasid vägistamised. Ligi viiendik pani toime pornograafiaga seotud süüteo.
•• Pisut enam kui pooled seksuaalkuritegudes süüdimõistetud said karistuseks tingimisi vangistuse, veidi enam kui kolmandik reaalse vangistuse ning umbes kümnendik rahalise karistuse. Reaalse vangistuse osakaal oli suurim vägistamiste puhul, rahalist karistust määrati enim pornograafiaga seotud süütegude eest.
•• 2009. aasta alguse andmetel viibis vanglates veidi üle 100 ning aasta keskel oli kriminaalhoolduse all ligi 80 seksuaalkuritegudes süüdimõistetut.
