„Eelnõu on veel toores,“ kommenteeris Eesti Päevaleht Online’ile haridus- ja teadusministeeriumi õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa. „See on majasisesel kooskõlastamisel, kogume eri osakondade arvamusi ja märkusi.“ Ministeeriumist ei liigu eelnõu edasi, enne kui haridusministeeriumi majasisesed eriarvamused on lahendatud.

Aedmaa sõnul on eelnõuga tutvunud ka Emakeele Seltsi keeletoimkond, mis määrab ja muudab kirjakeele norme ning Eesti Keele Instituut, millele valitsuse määrus paneb kohustuse kirjakeele normi alal nõu anda (praktiliselt teevad keelenõustajad seda kodulehe http://www.eki.ee/keeleabi/ ja telefoni 631 3731 vahendusel).

„Kui oleme saanud tagasisidet maja seest ja ka avalikkuselt, siis võib selle saata kooskõlastusele,“ ütle Aedmaa, viidates, et ka siis saavad sõna sekka öelda lisaks ministeeriumidele kodanikeühendused ja eraisikud.

Inspektsioon: säte manitseb korralikumalt kirjutama

Keeleinspektsioon kinnitab, et nende eesmärk ei ole ajalehti (ega kedagi muud) tingimata trahvima hakata, seaduse eesmärk on pigem tuletada ajakirjanikele meelde, et nad ikka korralikult kirjutaksid.

„Saime Eesti Päevalehele võrguväljaande keelekasutuse kohta kaebusi, me kontrollisime neid ja leidsime, et seal oli tõepoolest vigu,“ selgitas Päevaleht Online’ile keeleinspektsiooni nõunik Hele Pärn selle protsessi algust, mis viis seaduseelnõusse selge sätte ajakirjanduskeele järelevalve kohta. „Korjasime need vead kokku, tegime nendest pika loetelu ja tegime Eesti Päevalehele ettekirjutuse hoiduda vigadest keelekasutuses. Päevaleht vaidlustas selle ettekirjutuse halduskohtus.“ Halduskohtus jäeti Eesti Päevalehe hagi rahuldamata, ettevõte kaebas selle edasi ringkonnakohtusse, mis tegi otsuse Eesti Päevalehe kasuks.

„Kohtuotsuses oli siis öeldud, et kui tahetakse, et ajalehed kasutaksid kirjakeele normile vastavat keelt, peaks see seaduses otsesõnu kirjas olema,“ selgitas Pärn. Kohtuvaidlus Eesti Päevalehega käis selle üle, kas ajakirjandusväljaande keelekasutus mahub selle ametliku keelekasutuse alla. Inspektsioon oli seisukohal, et ka praeguse seaduse järgi võiks ajalehtede keele järele valvata, kuid ringkonnakohus sellega ei nõustunud.

Siiski tuleb mitteametlikku järelevalvet ette ka praegu. „Kui tuleb kaebus lehes või võrguväljaandes ilmunud vea kohta või kui ise midagi märkame, siis me üsna tihti teatame sellest e-posti teel toimetusele,“ kirjeldas Pärn.

Viga parandavast õiendusest piisab

Juhul kui praegu toores eelnõu seaduseks saab, siis jätkatakse sama praktikat. „Kui viga kohe ära parandatakse, siis asi on sellega korras. Kui me näeme, kui me peaksime nägema, et pidevalt ja palju on vigu on seal, siis me peame sellele tähelepanu juhtima,“ selgitas Pärn.

Kui paberlehes ilmunud vea kohta tehtud ettekirjutuse järel ilmub ajalehe järgmises numbris parandus või õiendus, peaks inspektsioon Pärna sõnul sellega rahulduma.

„Me ei kavatse hakata ajalehti trahvima,“ rääkis Pärn. „Meie oleme alati olnud seda meelt, et ajakirjandusväljaande hea keelekasutuse eest peaks vastutama ajalehetoimetus ise. Et nii palju negatiivset vastukaja tekib, see on isegi natuke imelik. Tegelikult ajakirjanduskeelel midagi nii väga viga ei ole, kohutavalt hullu ei ole. Lihtsalt tendents on sinnapoole, et ta kipub võib-olla rohkem käest ära minema võrreldes eelmiste aegadega, varem oli parem ajakirjanduskeel.“ Siiski möönis Pärn, et 1990ndate alguses oli olukord ajakirjanduskeeles halvem.

Säte ajakirjanduskeele vastamisest kirjakeele normile on seaduses Pärna sõnul eelkõige selle jaoks, et korrale kutsuda, meelde tuletada ja panna ajakirjanikke oma töösse tähelepanelikumalt suhtuma. „Aga kui ikkagi peaks midagi väga hullusti olema, siis esialgu – ma loodan – aitab ka ettekirjutuse tegemisest,“ ütles Pärn. „Trahvimine on üldse äärmuslik abinõu, keeleasjade eest tegelikult trahvitakse tunduvalt vähem, kui sellest praegu räägitakse.“

Pole vaja kirjutada kuiva kroonukeelt

Kohtuasjani viinud kaebustes Eesti Päevalehe võrguväljaande keele kohta pidasid inimesed vigadeks elementaarsete kirjavigade kõrval ka näpuvigu ja trükivigu. „Oli kirjavahemärgivigu, mis lause mõtet muutsid, oli kokku-lahkukirjutamise vigu,“ kommenteeris Pärn.

„Need kõik olid meie hinnangul lihtsalt kiirustamisest ja võib-olla ebapiisavast tähelepanust tingitud vead, nendest hoidumisel ei oleks pidanud Eesti Päevaleht endale mingit lisajõudu palkama, täiesti ilmsed vead, mille vastu ka keegi ei vaielnud. Ega keegi praegu ka ei tahaks selle vastu vaielda, et ajalehes peaks olema kirjakeele normile vastav keelekasutus, seda ei saa taandada mingisugusele kuivale kroonukeelele.“

Ka seaduseelnõu seletuskiri märgib, et seaduse mõte pole loominguvabadust piirata – kunstilise taotlusega tekste, mis nii normist hälbivad, lubatakse ajalehtedeski avaldada, samuti antakse roheline tuli murretele kohalikes lehtedes.

Avalikus sektoris, mille keelekasutuse järele inspektsioon praegugi valvab, on ettekirjutusi tehtud kohaliku omavalitsuse ametnikele. „Olid kohalike omavalitsuse ametnikele tehtud ettekirjutused, mõistmist takistavalt vigased. Meile on omavalitsus mõistlikult reageerinud, mööndes, et on tõesti vigu olnud, ja lubades need parandada.“ Trahv on Pärna sõnul äärmuslik sunnivahend, mida inspektsioon eelistab tarvitamata jätta.

Jurist: kas kommentaatorite keel on toimetuse vastutada?

Kuid uue seaduse jõustumine praegusel kujul kätkeb ka ohte. „Riigikohus otsustas, et nüüdsest peetakse ka kommentaatorite teksti puhul avaldajaks ka ajalehte ja nad vastutavad sisu eest autoriga solidaarselt. Keeleinspektsiooni taotlusel varsti ka grammatika eest,“ kommenteeris tänases Päevalehes ilmunud arvamusartiklis Ekspress Grupi õigusnõunik Ülar Maapalu, osutades valmiva seaduse ning Delfi ja Vjatšeslav Leedo vaidluse tulemi koosmõju.

„Peaksime arvestama, et selline radikaalsus, kui sind võidakse trahvida selle eest, et sa ei suuda oma muidu ehk asjalikku mõtet korrektselt väljendada, võib liigagi kergesti saada ohuks sõnavabadusele,“ kirjutas Maapalu. Tema arvates ei maksa avada karistuste arsenali, kui selle kontrollimine käib üle jõu ning tulemuseks on vaid palju tüli ja trotsi.

„Kui ajaleht ei suuda oma tarbijatele keeleliselt kvaliteetset teksti pakkuda, siis kaotab ta lugejad ja uudistesaade vaatajad,“ asus Maapalu turu isereguleerimise poolele. „Peaks ju olema piisav stiimul, nähes, kui radikaalselt ja üksmeelselt meie kommentaatorid asjasse suhtuvad.“

Seega võib veidi paranoiliselt järeldada, et kui seadus on karm, ei välista see järelevalve heatahtliku suhtumise karmistumist. See võib juhtuda, juhul kui praegused keeleinspektsiooni ametnikud vahetuvad selliste vastu, kes soovivad keele järele karmimalt valvata või isegi juhul, kui praeguste inspektorite seisukohad muutuvad mingil põhjusel karmimaks.

Praegu töötab keeleinspektsioonis 18 inimest, neist on 13 järelevalvajat, kellest omakorda Ida-Virumaa asjadega tegeleb neli ja Lõuna-Eestiga üks. Võrdluseks: Eesti Päevalehel on palgal neli keeletoimetajat, Eesti Ekspressil ja Maalehel kaks keeletoimetajat-korrektorit, Äripäeval viis lehte ka keeleliselt toimetavat küljetoimetajat, Õhtulehel neli ja Postimehel kuus keeletoimetajat-korrektorit. See teeb kokku 23 inimest, kes valvavad ilusa ja puhta keele järele suuremates ajalehtedes.