Selline lootus oli meil 2005.– 2006. aastal, aga märkasime üht üllatavat asja. Hakkas tulema kaebusi, eriti noorte teenindajate kohta, kes on lõpetanud Eesti Vabariigis venekeelse kooli ja sooritanud riigikeele eksami heade tulemustega. Aga suhtlemisoskust ei ole. Tõenäoliselt on midagi õppemetoodikas puudu olnud. Usun, et kõik need keelekümbluse ja eestikeelsele haridusele ülemineku projektid parandavad seda olukorda. Ma loodan, et see vähendab meie töö hulka, aga praegu seda veel tunda ei ole.

•• Samal ajal tegelete ka ettevõtetega ja kui vaadata asju, mida te sel suvel teinud olete – näiteks majutusasutustele ettekirjutusi nende veebilehtedel eestikeelse info puudumise kohta –, siis tekib küsimus: milleks keeleinspektsioon? Meil on ju tarbijakaitseamet, kes peaks tagama, et tarbija on informeeritud. Kas teil pole tekkinud dubleerimise tunnet?

Ei ole seda ette tulnud, sest meie funktsioonid ja tarbijakaitse funktsioonid on väga konkreetselt piiritletud. Ja tegevuspiirkond, kus tegutseme nii meie kui ka tarbijakaitse, on ikka meie tööst väga väike osa.

•• Jätame seaduse piirid korraks kõrvale. Kas korrektse keelekasutuse jälgimine ei peaks olema pigem kõigi riigiasutuste töö oma valdkonnas? Sest olgem ausad – on ju imelik, et keeleinspektsioon käib tänini kontrollimas kakskeelsete tänavasiltide väljavahetamist, kui meil on kohalikud omavalitsused, kelle üle teostavad riiklikku järelevalvet maavalitsused?!

Aga kohalik omavalitsus ütleb, et kui on tegemist eratee või -maaga, siis nende käed sinna ei ulatu. Oleme püüdnud omavalitsustega kokku leppida ja ka meie eesmärk on, et omavalitsus ise informeeriks ühistuid ja omanikke otse. Aga teil on 110% õigus. Ka mulle on täiesti arusaamatu, et 2009. aastal kohtame kakskeelseid tänavasilte.

•• Kui te näiteks kontrollite elektrirongijuhtide keeleoskust, siis miks peaksid nad keelt oskama? Loogiliselt on küsimus turvalisuses – et rongid turvaliselt sõidaksid, peaksid juhid saama keelest aru. Aga turvalisuse kontrollimise eest vastutav tehnilise järelevalve amet keeleoskust oma töö käigus ei vaata. Miks?

Mina seda ei oska öelda. Tegelikult vastutab tööandja selle eest. Aga millegipärast ei saa tööandja sellest aru. Ma saan veel natuke aru erasektorist, ent avalikus sektoris ei tohiks üldse kõne alla tulla, et ametnik ei oska riigikeelt. Aga millegipärast ei saa asutused ilma välise sunnita sellega hakkama. Asjad hakkavad tihti siis muutuma, kui riiklik järelevalve on sekkunud.

•• Uut keeleseaduse eelnõu lugedes tekib tunne, et keeleinspektsioonile tekitatakse kunstlikult tööd juurde?

Esiteks, seda võiks kutsuda eelnõu eelnõuks. Ja seda pole küll töörühmas arutuse all olnud, et mõnele asutusele rohkem tööd tekitada; meil on praegugi tööd täiesti piisavalt.  

Väga palju on pööratud tähelepanu sellele, et kõrgemad ametnikud suhtlevad avalikkusega mõnes teises keeles. Peetakse silmas näiteks seda, et venekeelses AK-s annab Eesti kõrge ametnik intervjuud vene keeles.

•• Aga miks ta ei võiks?

Et miks ta ei võiks? Ametnik esindab oma toimingutega riiki, riik toimib eesti keeles. Aga televaatajad on arvamusel, et riiki esindav riigiametnik peaks kasutama avalikkusega suhtlemisel riigikeelt. Ta ei peaks kasutama mõnda teist keelt. Selliseid märkusi on väga palju tulnud ja seetõttu leiti, et keeleseadusesse võiks kirjutada sisse sätte, et riigiametnikud suhtlevad avalikkusega eesti keeles.

•• Keeleseaduse eelnõu on siiski üsna palju ülereguleerimise pärast kritiseeritud.

Ma olen neid arvamusi lugenud. Seaduse sõnastus ei saagi olla väga logisev, ta peab olema piiritletud. Sellist asja ei näe see küll ette, et kellegi isikupärast sõnakasutust või murdekeelsust hakataks kuidagi parandama. Avaliku keelekasutuse normile vastavuse nõue puudutab seda, et vigaselt ei tohiks kirjutada.

•• Kust on tekkinud üldse selline arusaam, et ajakirjandus ei võta ilusat keelekasutust tõsiselt?

2007. aastal tuli meile üsna palju kaebusi, kus inimesed ütlesid, et nad on pöördunud vigade tõttu ajalehtede poole, aga need ei tee mitte midagi. Neid justkui ei huvita. Sellest algas ka üks kohtuasi. Aga kui ajakirjandus deklareerib, et ta teeb ka endast kõik sõltuva, siis ma arvan, et riiklikku järelevalvet või sekkumist siin vaja ei oleks.

Kas on vaja eraldi riigiasutust?

•• Päevaleht küsis keeleinspektsioonilt viimase paari kolme kuu jooksul tehtud ettekirjutusi, et saada aimu, milliseid küsimusi asutuses lahendatakse. Paljudel puhkudel võib küsida, kas küsimused on eraldi asutuse ülevalpidamiseks ikka piisavalt kaalukad.

•• Nii näiteks juhitakse mitme Harjumaa valla tähelepanu siiani majadel ja aedadel leiduvatele kakskeelsetele tänavanimesiltidele. Ometi saavad omavalitsuste üle riikliku järelevalve tegemise eest palka veel paljud ametnikud maavalitsustes.

•• Samamoodi jälgib keeleinspektsioon tähelepanelikult ettevõtete kodulehtedel oleva teabe õigekeelsust ja üldiselt eestikeelse info kättesaadavust. Nii näiteks on Pädaste mõisale ja Tallinnas asuvale Uniquestay hotelliketile tehtud ettekirjutus nende veebilehtedel eestikeelse info puudumise tõttu. Samal ajal kontrollib teise riikliku järelevalvajana tarbijate õiguste kaitsmist tarbijakaitseamet. On üsna imelik, et ta ei kontrolli riigikeelse teabe kättesaadavust, mis peaks ometi olema tarbija kaitsmise elementaarne alus. Samasse ritta võiks asetada valuutavahetusega tegelevatele AS-ile Tavid ja OÜ-le Amintor tehtud ettekirjutused, kuna mõnes valuutavahetuspunktis polnud eesti keeles esitatud teavet, et tegemist on „valuuta vahetamise kohaga”.

•• Ühe Tartu majaomaniku aia külge kinnitatud venekeelse sildi mahavõtmise vajaduse kohta edastas keeleinspektsiooni valv­sa kodaniku teate koguni kapo. Sildid võeti maha keeleinspektori juuresolekul.