Keelenõukogu soovib õpetajatele täiendamiseks töövabasid perioode
Praegu kehtivas emakeele arengukavas seisab punkt, mille järgi peaks eesti keele õpetajatele andma iga viie aasta järel kohustusliku õppetöövaba enesetäienduse aasta või poolaasta. Eelmisel nädalal esitas Eesti keelenõukogu hulga ettepanekuid, kuidas üha nõrgemaks muutuvat keeleõppe taset parandada, ja just see mõte on üks võimalikke abinõusid.
„Kinnitan, et see [idee] ei ole jalgratta leiutamine, kavandatud mahus ei ole see möödapääsmatult kallis ning õpetajakohti arvestades vähendaks see ka sotsiaalseid pingeid,” leidis haridusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge. „Selle all ei peeta silmas aastast puhkust, vaid eesti keele alase enesetäiendamisega seotud õppematerjaliarendust,” lisas ta.
Seni on enesetäiendamiseks antava töövaba aja üks peamisi vastuargumente olnud teiste õpetajate ees saadav eelis, kuid keelenõukogu juhi Birute Klaas-Langi sõnul võiks põhimõte kehtida kõigile õpetajatele hoolimata erialast. „Akadeemiline enesetäiendamine ehk siis vaba semester on kõrgkoolides üks võimalusi aidata õppejõududel end teadustöös tasemel hoida, ka õpetajad vajaksid seda,” sõnas Klaas-Lang. „Analoogiline vaba semester või aasta ehk siis sabbatical-enesetäiendus on ka mujal maades tuntud nähtus. On maid, näiteks Soome, kus õppejõul ja õpetajal on õigus õppe- ja administratiivtööst vabale aastale, kuid seda ei maksa kinni konkreetne tööandja, vaid on loodud grantide-toetuste taotlemise süsteem,” lisas ta.
Vaja uuringuid
Keeleteadlase Martin Ehala arvates on mõtte teostamata jäämise põhjus seni olnud poliitilise tahte puudus. „Kui oleks poliitiline tahe, siis ministeerium looks vastava töörühma, mis uuringud läbi viiks ja mingi konkreetse kava välja töötaks,” ütles ta. „Vaja oleks uuringut, millisel kujul õpetajad tegelikult sooviksid saada aega enesetäienduseks. Seejärel uuringut, kuidas õpetajate soovid haakuvad olemasoleva täienduskoolituse süsteemiga, ja seejärel uuringut, kuidas seda korraldada ja palju see maksaks,” selgitas Ehala.
Reaalkooli emakeeleõpetaja ja endine emakeeleõpetajate seltsi juht Piret Järvela leidis, et vajalik on kõik, mis õpetajale vähegi hingetõmbe- ja enesetäiendamisaega annab. „Eriti praegu, mil me maadleme uue ainekavaga, milles õppekomplekte õieti veel pole, ja uut tüüpi eksamgi on analüüsimata,” ütles ta ja lisas, et õpetajad on väiksema koormusnormi ja enesetäiendusaasta palve esitanud mitmele haridusministrile.
„Õpetajad pidasid vajalikuks emakeeleõpetajate madalamat koormusnormi – arvestades asjaolu, et eesti keel on ainus aine, mis on sõnastatud riigi põhiseaduses ning on alati põhikooli ja gümnaasiumi lõpuks eksamiaine,” sõnas Järvela.
Keeleteadlased on täheldanud, et üha nõrgemaks muutuva keeleõppe taseme puhul on probleemiks ka noorte õpetajate kehv keeleoskus. Tallinna ülikooli professor Krista Kerge, kes tulevasi õpetajaid koolitab, sõnas keelenõukogu hiljuti peetud seminari ettekandes, et õpetajakõrgharidus ei taga enam varasemas mõttes ideaalseks peetud õigekirjaoskust ja kirjakeele valdamist. „Siin on ühiskonnas laiema diskussiooni koht. Haritud keelekasutus vajab uurimist ja ideaalide ümbermõtestamist, hoiakud muutmist,” ütles Kerge ettekandes.
KEELEOSKUS
Keelenõukogu ettepanekud
Pöörata emakeeleõpetuses senisest suuremat tähelepanu sõnavara, stiilitunde ja suulise eneseväljenduse arendamisele.
Pöörata senisest rohkem avalikku tähelepanu eneseväljenduse, funktsionaalse keeleoskuse ja sõnavara arendamisele eelkoolieas, seda niihästi alushariduses kui ka perekonnas.
Tihendada oluliselt emakeeleõpetajate ja teiste ainete õpetajate vahelist koostööd funktsionaalse keeleoskuse arendamiseks ainetevahelise lõimingu kaudu.
Leida viise õppe individualiseerimiseks rühmaõppe ja/või abiõpetajate senisest suurema rakendamise kaudu.
Analüüsida õpetaja töökoormuse jaotust eesmärgiga töötada välja süsteem õpetajatele õppetöövaba poolaasta võimaldamiseks.
Võtta õpetajate ainealases ettevalmistuses arvesse eesti keele õpetuse muutunud rõhuasetusi.
