Keeleteadlane: emakeeleõpetajad vajavad eeliskohtlemist
Aasta ei ole realistlik ning ülikooliõppejõududelgi on üks loenguvaba semester viie aasta - täpsemini küll valimisperioodi - kohta.
Eesti keele ja kirjanduse õpetajatel võiks selline vaba poolaasta jaguneda värske kirjanduse lugemise ja erialase täienduse vahel ülikooli juures, kus neil võiks olla õigus uuemaid õppekavade aineid teatud mahus kuulata.
Mõlemad meetmed nõuavad seadustamist ja eelarvet, sest selleks perioodiks tuleb säilitada õpetaja keskmine palk ja tagada õppekulude katmine.
Selle kõrval võiks märksa kiiremini juurutada eesti keele rühmaõppe V-IX klassini, nii nagu see töötab võõrkeeltes. Põhiargument on sealjuures muu emakeelega noorte tugev integratsioon eesti õppekeelega koolis, kuid seegi maksab ja ei ole teada, kas väiksemates kohtades oleks paralleelselt töötavaid eesti keele õpetajaid kuskilt võtta. Abiõpetajate juurutamine seevastu võiks olla kiire ja tõhus.
Eesti keele ja kirjanduse õpetajad on kahe aine õpetajad ja vajavadki eeliskohtlemist, sest nende vastutusel on teatri- ja kirjandushuvi ning eesti keel kui kõigi ainete eduka omandamise alus. Lisaks on nad kooli keelenõustaja maa soola ja ka muudes lisarollides.
Omal ajal oli eesti keele õpetajate koormus muudest 2-4 tundi väiksem ja 1979. aasta riiklikul suurnõupidamisel sai peetud kõnesid, et normaalne oleks 18 tundi nädalas.
