Keeleteadlased tahavad Eesti kooliõpikutele karmimat kontrolli
„Kindlasti ei soovi me tsensuuri kehtestamist õpikutele, vaid pigem on küsimus selles, et kirjastused peaksid kasutama sõltumatuid retsensente ja sisutoimetaja kõrval kasutama ka kindlasti pädevat keeletoimetajat,” ütles keelenõukogu juht Birute Klaas-Lang. „Keelenõukogu ettepanek oli suunatud haridusministeeriumile, et läbi vaadata kõik õpikute kirjastamist puudutav.”
Keeleteadlase Martin Ehala arvates on õpikute kirjastamise puhul vaja sõltumatuid retsensente. „See tähendab, et retsensiooni ei telli mitte kirjastus, vaid mingi muu, võimalik et ühiskondlik kogu, kus on niihästi aineõpetajad, ainedidaktikud, ülikoolide erialaõppejõud,” sõnas Ehala. Õpilasesinduste liit nimetas kõige suuremaks uute õpikutega seotud mureks keerulist sõnastust: õpikud on sageli koostanud oma ala eksperdid ja seetõttu sisaldavad need erialatermineid ja keerulisi lausekonstruktsioone.
Suuremad kirjastajad aga peavad enda väljaantavate õpikute retsenseerimis- ja toimetamistaset väga heaks.
Valmivad põhitöö kõrvalt
„Me ei piirdu määruses nõutud kahe retsensendiga, vaid neid on üldjuhul ja eeskätt täiesti uute õppekomplektide puhul rohkem,” kinnitas Koolibri kirjastuse peatoimetaja Kadri Haljamaa. „Suhtume retsensentide ettepanekutesse täie tõsidusega: kui autorid ja toimetaja leiavad, et mõnd ettepanekut ei saa aktsepteerida, põhjendatakse seda kindlasti retsensendile.”
Ka Avita kirjastuse turundusjuht Anneli Veskimäe peab võimatuks, et õpikute konkurentsi puhul oleks keeleline kvaliteet langenud. Peale selle meenutas Veskimäe varem ministeeriumi juures tegutsenud õpikute kontrolli üksust kui tõelist takistust, kus õpikuile ilmumisluba taotledes võis aimata ka konkurentidele õpikuid teinud spetsialistide mõju, kes üritasid loa andmist võimalikult kaua venitada.
„Õppekirjanduse tase on teema, mis leiab igal aastal mitmel korral kajastamist, aga paraku jääb nendest artiklitest alati kõlama, et kogu Eesti õppekirjandus on väga kehvas seisus, kuid see ei ole nii,” lisas Haljamaa. „Näiteks on meie kirjastuse õpikud mitmel korral saanud Euroopa tasemel tunnustuse osaliseks ja lahmiv kriitika mõjub väga halvasti meie autoritele, kes kirjutavad õpikuid põhitöö kõrvalt, sest Eestis – erinevalt mõnest teisest riigist – ei ole võimalik kirjutamiseks vaba semestrit võtta.”