Keeristormist räsitud taludes valitseb apaatsus
Vana mees istub majakese ees laua taga, raadio mängib mingit muusikapala, aga mees seda ei kuule. Vaatab tervituse peale üles, endal silmad niisked.
Jõgevamaa Kärde küla Nõmme talu peremees Peeter Raismaa ei ole kolm päeva pärast metsikut tormiraju oma õues ja õue taga metsas okist üle saanud. Tõsi, paar päeva, kui lapsed ja sugulased abis olid, rabas kuumaga ja tõusva vererõhuga raju tagajärgi koristada. Et kodust liikuma pääseks.
“Ei oska kohe midagi teha,” vaatab mees metsa poole, mis veel esmaspäeva lõuna ajal majakest tuulte eest kaitses. “Hiroshima!” rehmab perenaine Melanie Raismaa segipaisatud looduse suunas.
Peremees oli seisnud esmaspäeval maja uksel ja vaadanud, kuidas suur uhke kuusk üritas rajule vastu hakata, kõikus edasi-tagasi. “Siis keeras tuul puud rasides nagu vinti ning tõstis puu ladva õhku ja see hõljus nagu helves õhus enne kui maha prantsatas,” räägib peremees ja silmad valguvad vett täis.
Perenaine näitab omakasvatatud tomatitaimi, mis tänavu juba paar punast vilja andnud. Nüüd ei tule sealt enam midagi, kasvuhoone klaasseinad on aeda laiali lennanud. Peremees vaatab puruks pekstud kasvuhooneid osavõtmatul pilgul ja perenaine ei sunni ka, et hakka nüüd liigutama, tõstame kurgitaimede pealt kasvuhoonerakked kõrvale.
Vanapaar on veidi pahane ka. “Kui maailmas on looduskatastroofid, siis käivad tähtsad ametimehed katastroofipiirkonnas, aga oleks meil vallamajast keegi korrakski vaatama tulnud, kuidas elame ja kaastunnet avaldanud,” lausub perenaine. Peremees lisab, et muud abi vaene vald või riik ei suudagi ehk anda, aga moraalset tuge võiks ikka pakkuda.
Eesti Energia autod keeravad metsateele, aga Nõmme tallu energia-mehed kiiresti elektrit ei luba, see tuleb teist kaudu vedada kui seni.
KAEVURAKKED VILTU. Õpetaja Eve Haab tõstab oma maja õues matkatarbeks mõeldud pliidikese vihma eest kotta varjule. “Ei taha kogu aeg kuuma pliidiga süüa teha, grillisin lastele veidi vorstikesi,” räägib naine. Temagi õues lebavad saetud puutüved ning keskelt pooleks murdunud kuuri ees “ilutsevad” endise ilusa vahtra ülespidi keeratud juured.
“Viisin sügavkülmast ämbritega marju prügimäele,” ohkab naine. Süüa peab iga päev poest toomas käima, sest tal pole korralikku külmakeldrit, aga lähim pood on viie kilomeetri kaugusel. Raadiotesse sobivad patareid olid Vaimastvere ja Jõgeva kauplustest juba otsa saanud ning uued tellitud. Mobiiltelefone käivad Kärde küla inimesed Jõgeval laadimas. Muu telefonside on katkenud.
Õpetaja jalutab paljajalu naabri kaevu juurde – naabri õu on samuti saetud puutüvesid ja mahalangenud oksi täis. “Katsuge siit vesi kätte saada, et piimanõud ümber ei aja,” näitab rajuga paigast nihkunud kaevurakkeid. Elektriga töötav puurkaev loomulikult vett ei anna.
Poolteist kilomeetrit eemal Raja talus on rõõmu: esiteks ei teinud torm neile nii suurt kahju kui ümbruskonnas, teiseks on neil neljapäeva pealelõunaks elekter tagasi. Peremehe uueks remonditud ja müügiks sätitud Îiguli jäi küll puu alla ja tagaklaas on sees ning pool keret lömmis, aga perenaine Heli Põldkivi lööb käega.
POOLED LEHMAD JÄID OMA PUUTA. Männiku talu – männikut nüüd küll enam pole –kümnest lehmast pooled jäid raju tõttu oma puust ilma. Peremees Rain Urgo räägib, et lehmad olid harjunud igaüks kuumuse ja vihma eest oma puu alt varju otsima, aga äikest täis raju ajal hoidsid targad loomad puudest eemale. Ja jäid ellu.
Praegu elavad lehmad jälle hästi: peremees näitas lehmadele tee oja juurde kätte ning ega nad tea, et elektrikarjuses voolu ei ole ning püsivad ilusti karjamaal.
Kui enne lüpsis peremees masinaga tunniga oma loomad ära, siis nüüd käib naabrinaine Männiku perenaisel abiks käsitsi lüpsmas ning kahekesi kulub paar tundi. Ja piim jääb vasikatele – piimaveoauto läbi räga veel hoovi ei pääse.
“Mis abi meile vaja – oleme ikka ise hakkama katsunud saada,” naeratab Rain Urgo ja näitab, milliseid trikke ta koer teha oskab. Koer tuustib puuhalgu nagu jaksab. Sama kergelt tuustis esmaspäevane raju maha sisuliselt kogu Männiku talu metsa ning suure tüki majatagust riigimetsa.
