Kersti Kaljulaid: inimestega tuleb rääkida – igal pool toimib
Eile võis riigikogu koridorides näha vahvat vaatemängu. Nii kui Kersti Kaljulaid (46) ühe fraktsiooni ruumist välja astus, virgusid ukse taga oodanud ajakirjanike ja fotograafide hordid ning hakkasid pildistama, filmima ja küsimusi küsima. Pressi välkrünnak kestis täpselt nii kaua, kuni Eesti tõenäoline järgmine president kõndis mööda koridore järgmisse kabinetti. Pärast seda küsiti muljeid Kaljulaidiga kohtunud erakonna liikmetelt. Sama pilt kordus umbes iga tunni tagant.
Kui kõik erakonnad olid suhteliselt tundmatu võimaliku presidendikandidaadiga kohtunud, teatas riigikogu vanematekogu lühikesel pressikonverentsil rõõmusõnumit: Kaljulaidil on üle 68 hääle koos. Ainsana jäi veel kõhklevale seisukohale EKRE.
Kuid pärast tundide kaupa riigikogu liikmetele aru andmist polnud Kaljulaidi päev veel isegi poole peal. Algas ajakirjanike võitlus personaalsete intervjuude pärast. Selleks ajaks kui Eesti Päevaleht jaole sai, oli värske presidendikandidaat läbinud teleintervjuude maratoni. Küsimust, kuidas ta sellisele tempole vastu peab, ei tahtnud Kaljulaid kuuldagi. „Pole aega seda endalt küsida,” vastas ta. Esimene tähelepanek: sitkust, vaprust ja vastupidavust Kaljulaidil jagub.
Kersti Kaljulaid, kuidas te tunnete end päeval, kus teil pole sisuliselt olnud sekunditki vaba aega?
Eile (üleeile – toim) ütlesin, et mul ei ole meeskonda. Ja kui ma täna (eile – toim) istusin riigikogu vanemate kogu ja fraktsioonide juhtidega lippude ees, siis tundsin, et nemad ongi minu meeskond – väga hea meeskond.
Te tulite esmaspäeval riigikokku kaks kätt taskus ja nüüd jälgitakse igat teie sammu. Kuidas on võimalik sellise muutusega harjuda?
Ma lihtsalt pean. Kui võtsin selle vastutuse, siis ma ju teadsin, et mul pole meeskonda. Ma ei saa öelda, et mul ei oleks lahtikirjutatud seisukohti ja mõtteid. Nendele olen ma praegu ka toetunud. Neil, kes mind ei tunne, olen palunud lugeda mu artikleid, mida olen tänavugi kirjutanud.
Te ju saate aru, et soovitus artikleid lugeda ei too teid avalikkusele eriti palju lähemale.
Jah, sest need on pikemad, kui paljud inimesed tahaksid lugeda. Samas arvan, et see, mida öelnud olen, ei ole väga keeruline. Ning sellest tuleb üsna selgelt välja minu väärtuste kompass. Nii et kes tõesti huvi tunneb, siis lugege. Lugemine on väga mõistlik tegevus igas olukorras. Ma ise loen ka väga palju. Eriti kui olukord läheb närviliseks.
Selle aasta alguses LP-s ilmunud intervjuus ütlesite: „Mõnikord kutsutakse mind rääkima karjääri planeerimisest. Aga ma ei oska. Võin öelda, et kui elu veeretab mõne juhuse ette, siis ärge kartke.” See mõttetera iseloomustab ehk kõige paremini ka praegust olukorda. Mida te mõtlesite, kui taipasite, et järgmine juhus, mille elu teile ette veeretab, on Eesti presidendi ametikoht?
Kui ma need sõnad toona ütlesin, oli minu elus olnud tõesti kaks sellist juhtumit. See on nüüd kolmas, kus vastu ootusi ja väga kiiresti tuleb võtta vastutus. Olen neist varasematest kordadest õppinud, et tuleb usaldada neid, kes ütlevad: palun võta see vastutus.
Teid kutsuti ka kevadel presidendirallis osalema. Toona jäite kõrvale. Mis on nüüd teistmoodi?
Ma ei näinud tollel hetkel kujunemas suurt toetust.
Nüüd pole konkurentsi ja on lihtsam?
Ma ei tahaks niimoodi öelda, et nüüd on keeruline olukord ja keegi peab edasi minema.
Olete küll öelnud, et tahate n-ö tagavarapresidendi mainest lahti murda, ent ometi on tekkinud olukord, kus terve suvi otsiti uut presidenti, korraldati lõputult debatte ja intervjuusid ning teie jäite sellest kõrvale. Avalikkus võib paratamatult tunda end petetuna. Kuidas selgitada inimestele, et viie päevaga on võimalik saada väga heaks presidendiks?
Ma väga loodan, et kõik need kandidaadid, kes osalesid suvel presidendivalimiste karussellil, tulevad oma mõtetega mulle appi ja mind toetama. Nii ei lähe see töö raisku.
Ma saan aru ja tajun seda vastutust – see on väga raske. Osa varasemast nurjumisest ja pahameelest kandub üle praegusesse protsessi. Mul on kaks tuge: üks on seesama riigikogu vanemate kogu seisukoht ja teine on see, et nii näevadki reeglid ette. Kui presidenti ei õnnestu valida valijameeste kogus, tulebki valimine tagasi riigikokku.
Kriitikud on võrrelnud ühe kandidaadiga valimisi Nõukogude Liidu ajaga.
Ma ei jõua praegu vastata kõikidele kriitikutele. Tarkuseterad ja hoiatused, mis nendes väidetes on, jätan meelde. Võin ainult lubada, et põhilise probleemiga – Eesti rahvas ei tunne mind – hakkan ma kiiresti tegelema. Mind saab näha Tallinnast kaugemal väga varsti ja päris palju.
Juba on ilmunud esimesed artiklid teie kinnisvarast ja osalusest ettevõttes. Nüüd on uksed lahti tehtud ning kõik, mis vähegi on, otsitakse üles ja tuuakse päevavalgele. Kas te olete valmis kaotama oma eraelu?
Ega muud ei olegi. On mõningane kinnisvara, mille mõte on kindlustada oma lastele tulevikku Eestis. Kui saan lapsevanemana näidata neile võimalust, et nad saavad Eestis teha seda tööd, mida nemad tahavad, ja neil on hea stardipositsioon, siis ma olen seda teinud. See on see, miks mul on kinnisvara.
Eiki Nestor ütles „Ringvaates”, et Eesti rahvas hakkab teid peagi kiiresti armastama ja ei pane tähelegi, kui te kandideerite juba varsti teiseks ametiajaks. Julgete te praegu nii kaugele ette mõelda?
Eiki on väga suur optimist. Väga soe ja hea inimene, kellele praegu toetuda. Ning muuseas ka väga hea pressiesindaja, nagu ma olen viimase kahe päeva jooksul näinud. Aga ta on paadunud optimist. Ma arvan, et tema ootusi on võimalik õigustada, aga selle nimel tuleb palju tööd teha.
Tüürisin oma küsimusega sinna, et te olete presidendiameti jaoks väga noor ja kui peaksite jääma ainult üheks ametiajaks, siis kuhu on teil pärast nii kõrget ametit üldse enam minna? Natuke nagu sundseis.
Ei, ma ei ole sundseisus, kindlasti mitte. Tulin veel eelmisel nädalal tagasi Eestisse teadmisega, et mind ei oota siin peale ühiskondliku tegevuse ehk Tartu ülikooli nõukogu ja Arenguseire Nõukoja mingid kindlad ülesanded. Selle 12 aasta jooksul Luksemburgis olen väga palju õppinud ja mul on nüüd võimalus anda see Eesti ühiskonnale tagasi. See, et see nüüd nii läheb – need on asjaolud.
Olete varem suhtunud Reformierakonda kriitiliselt. Kui nad peaksid järgmised valimised taas võitma, kas teete neile presidendina ettepaneku moodustada valitsus?
Olen täiesti veendunud, et oma ajakirjandusliku tegevuse kaudu olen ma suhtunud kriitiliselt vaheldumisi kõikidesse erakondadesse ja sugugi mitte ainult Reformierakonda. See, millised on ühe erakonna vaated või kui suur on minu vaadete kattuvus nende omadega, ei saa mõjutada valimistulemuse tõlgendamist.
Teie enda poliitiline taust Eestis on seotud Isamaaliiduga. Isamaaliidu praegune keha ehk IRL on valitsuserakond, kes tolereerib vähemuste diskrimineerimist ja jätkab võitlust Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmise eest. Kas teie maailmavaade kattub IRL-i omaga?
Minu maailmavaade tuleb kõige selgemalt esile sellest, mida ma olen öelnud konservatismi kohta. See on maailmavaade, mida ma jagan. Ilmselgelt on see liberaalsem konservatism. Mul on kõikide erakondadega teatud protsent vaadete kattuvust. Mõnega rohkem, mõnega vähem. Kellegagi pole see 100%. Seda ei saagi olla, mitte ühelgi inimesel pole oma erakonnaga täielikku maailmavaatelist kattuvust.
Võtame lihtsad näited. Kooseluseadus – kas nõuaksite presidendina riigikogult pigem rakendusakte või hoopis seaduse tühistamist?
Inimeste õnnele vastu seista ja kord antud õigusi tagasi pöörata ei saa.
Põgenike vastuvõtmine – kas peate Eesti praegust väga ettevaatlikku käitumist õigeks või peaksime me olema pagulastele rohkem avatud?
Eesti teeb, mida suudab. Meil läks natuke aega kokkuleppimisega, mida me suudame ja tahame. Aga me oleme saanud sellega hakkama. Praegu aktsepteerivad ka meie partnerid, et me teeme, mida suudame, ja me ei ürita teha rohkem.
Mis on Eesti jaoks suurem probleem, kas palgalõhe, struktuurne tööpuudus või madalad palgad?
Palgalõhe on väga oluline ja madalad palgad on samuti väga oluline probleem. Struktuurne tööpuudus on kiiresti muutuvas majanduses nähtus, mis ilmselt jääb. See oli 20. sajandi ootus, et inimesed õpivad ameti ja nii see jääbki. Ükshaaval tulevad põlvkonnad, kes ei muutu osaks struktuurset tööpuudusest, vaid elukestvast õppimisest.
Kas Eesti ühiskond on valmis ajaloo taaka unustama ja lõpetama kaks korda aastas küüditamise meeldetuletamise?
Ei.
Mida te arvate ametit lõpetava presidendi tööst?
Praegune president on olnud Eesti ettevõtjatele, eriti IT-sektorile, oluline tugi. Ta on olnud väga kindel kindlustuspoliis välismaailmas toimuvate võngete suhtes. Ja kui ma teeksin midagi teisiti, siis seda te näete minu tegudest.
Mis see „teisiti” on? Kavatsete te näiteks olla rohkem avatud kohalikule ajakirjandusele ja öelda sõna sekka sisepoliitikas?
Kindlasti saab minu jaoks esimestel kuudel väga tähtsaks vahetu, aga ka ajakirjanduse vahendusel suhtlus inimestega. Tingituna just nimelt madalast tuntusest ja vähesest toetusest, mis minul praegu kõikide Eesti inimeste hulgas on. Aga president ei lahenda kunagi kõiki probleeme ja ei ole ka selline aktivist, kes tuleb kaamera ette ja lööb korra majja. Meie riigis vähemalt mitte. Kuid president on unikaalses positsioonis rääkimaks kõikidega. President, kes on valitud kõikide fraktsioonide häältega, on veelgi paremas positsioonis kõnetamaks kõiki gruppe.
Saate te ikkagi anda selge lubaduse, et erinevalt praegusest presidendist võib ajakirjandus sisepoliitilises küsimuses ilma valehäbita teie poole pöörduda?
Mul oli eile (üleeile – toim) hästi paha tunne, kui jätsin terve õhtupooliku vastamata kõikidele ajakirjanike kõnedele. Ma ei saanud selles olukorras korraga rääkida, mõelda ja tegutseda. Palusin sellepärast isegi vabandust. Ehk need teod räägivad enda eest.
Meie vene kogukonnal hakkas tekkima lootus, et uueks presidendiks saab lõpuks ka neile n-ö oma inimene. Kuidas te kavatsete venekeelseid inimesi kõnetada ja neile mitte võõraks jääda?
Olen elanud kaks aastat oma tööelust eesti ja vene kogukonnas: Eesti Energia Iru elektrijaamas, Narva jaamades, Kohtla-Järvel. Mäletan neid aegu ja muresid. Minu erakordselt kehvas ja puises vene keeles ja nende ükskõik kui kehvas eesti keeles me leiame selle ühise keele.
Mida võtaksite oma varasemast elust ja karjäärist – töö peaminister Mart Laari nõunikuna, mainitud direktoritöö Iru elektrijaamas, töö Euroopa kontrollikojas – presidendiametisse kaasa?
Inimestega tuleb rääkida – igal pool toimib.
Esimene riik, kuhu ametlikule visiidile lähete?
See saab olema lähedane riik põhjas või lõunas.
Kas te dalai-laamaga ametlikult kohtuksite?
Ametlikult ei kohtuks.
Lõpetuseks üks naljaga pooleks küsimus. 2012. aastal ETV-s linastunud seriaalis „Alpimaja” oli naispresident, kelle eesnimi oli Kersti. Kas te teadsite juba toona enda võimalustest ja rääkisite sellest stsenarist Indrek Harglale?
(Muigab.) Mul on alibi – ma ei tunne Indrek Harglat.
