Kersti Kaljulaid: NATO Baltimaade kaitse pole ainult „saapad maapinnal”
On olnud mitmel põhjusel ärev aasta ja paljud eestlased tunnevad julgeoleku pärast suuremat muret kui varem. Kuidas kinnitas peasekretär Jens Stoltenberg teiega kohtudes, et NATO vihmavari meie piirkonna kohal endiselt peab?
Rääkisime Varssavi otsuste elluviimisest. Olen väga tänulik liitlastele, kes on meie piirkonda tulemas – mitte ainult Eestisse, vaid kõigisse Balti riikidesse ja Poolasse. Rääkisime tegelikult päris filosoofiliselt sellest, milline on maailm meie ümber, ja riskidest nii idas kui ka lõunas. Samuti sellest, kui oluline on ühtne kaitse meie väärtusruumile, isegi laiemalt kui NATO – tegelikult kogu vaba ja demokraatliku väärtusruumi kaitse. Natuke rääkisime ka sellest, et Eesti on praegu ÜRO missiooni raames Liibanonis, kuidas me panustame Afganistani väljaõppemissioonil, et Eesti on koos Prantsusmaaga Malis – kõikidest julgeolekutahkudest, mis tänapäeva maailmas meie ees seisavad.
Nagu võisite ka pressikonverentsil kuulda, ütles peasekretär, et Eesti on andnud oma panuse, Eesti täidab 3. artiklit, tagab iseenda sõltumatut kaitsevõimet, mis üksiti on ka NATO kirdenurga kaitsmine. Rääkisin ka eelmisel nädalal toimunud õppusest Okas ja sellest, kuidas ma sealgi meenutasin kaitseväelastele, et see, mida nad seal teevad, ei ole ainult relvade sisselaskmine ja puhastamine ning meditsiinioskuste värskendamine. See on ka 3. artikli täitmine. Arvan, et alati on oluline meenutada, millega sa tegelikult suures pildis tegeled.
Sõjandusplaneerijatele tekitab muret Kaliningradi enklaav, mille kaudu Venemaa saab meie liitlaste abi blokeerida. Kas saite kinnitust, et NATO suudab selle probleemiga hakkama saada?
Sain küll. Me räägime NATO eelpositsioneeritud vägedest, aga samuti räägime NATO juhtimisstruktuurist ja sellest, millised võiksid olla vajaduse korral järgmised sammud. Täiesti selge, et ainult „saapad Eestis” ei ole kõik, millele NATO loodab. See on ikkagi suurem ja komplekssem projekt ja struktuur.
Oluline on ka see, et selle missiooni juriidilised üksikasjad saavad selgeks selleks ajaks, kui liitlased järgmisel aastal rohkemal arvul Eestisse saabuvad. Sellega tegeletakse ja ollakse üsna lähedal kokkulepetele, kuidas täpselt see arhitektuur funktsioneerima hakkab. Sest tuleb arvestada, et ka NATO jaoks on see uuelaadiline projekt.
Üks selle aasta märksõnu on olnud libauudiste vohamine. Mida saate presidendina ette võtta, et äärmuslikud jõud ei pääseks võimule ja Eesti elanikel säiliks kriitikameel?
Rääkida lihtsalt ja selgelt ja palju. Teen seda nii palju, kui suudan – meedias, aga ka otse, liikudes mööda Eestit ringi. Ma arvan, et on äärmiselt oluline mõista, et populistid – nagu neid tihtipeale nimetatakse – tabasid tegelikult lihtsalt hästi kiiresti ära, milliseks on tänapäeva inforuum muutunud. Info ei maksa suurt midagi ja on kõigile kättesaadav ning väga raske on eristada olulist ebaolulisest.
Arvan, et ka need, kes kaitsevad demokraatlikke väärtusi ja lähevad võib-olla ühisnimetaja alla „mainstream-poliitikud”, peaksid kasutama lihtsaid ja selgeid sõnu, et kirjeldada, mis meid ees ootab.
Pean väga tihti vastama küsimusele: mis kasu on meil Euroopa Liidust siis, kui me ei saa enam väga suuri toetusi? Sellele on väga lihtne vastata. Nimetage üks probleem, mis meie ees seisab ja mida on üksi lihtsam lahendada. Kui nii küsida, ei oska mitte keegi vastust anda. See ongi hea ja lihtne selgitus.
Arvan, et tuleb selgitada palju, aga ka piisavalt lihtsalt.
Valitsus on lubanud, et Eesti välis- ja kaitsepoliitiline kurss jääb muutumatuks, aga seni on suur osa auru läinud ministrite personaalprobleemide lahendamiseks. Kui tõsine see probleem teie arvates on ja mis on olnud teie sõnum valitsusliidu juhtidele?
Keskendumegi sellele, et välis- ja kaitsepoliitika jäävad muutumatuks. Kui on moodustatud koalitsioon natuke teiste maksu- ja majanduspoliitiliste eesmärkidega ning parlament on peaministrile andnud volitused selline valitsus moodustada, siis tuleb seda käsitleda kui legitiimset protsessi, mille käigus on toimunud võib-olla suurem nihe sotsiaalsete probleemide tähtsustamisele ja neist kõnelemisele. Aga aeg näitab, kui palju õnnestub ellu viia, jäädes seejuures ka eelarvetasakaalu piirangute raamidesse.
See on selline analüütiline vaade. Presidendina respekteerin ma kõiki erakondi, kes on Eesti riigikokku valitud. Nende seal olemine on valija tahe.
Eesti Päevalehe ja Delfi värske uuringu järgi olete te Eesti mõjukaim poliitik. Kuidas tajute endaga seotud ühiskondlikke ootusi?
Need ootused ei ole minu jaoks kuidagi selle mõju-uuringuga seotud – ma ei tea selle uuringu metoodikat ega oska seda seepärast kuidagi hinnata ega väärtustada. Aga kui ma käin Eestis ringi ja räägin Eesti inimestega, siis tajungi seda, et nad tihtipeale tahaksid, et neile selgitataks, mis toimub meist väljaspool, millised on Eesti reaktsioonid sellele, kuidas see kõik aitab meil olla endiselt turvalises olukorras. Ja ehk saada ka järjest jõukamaks.
Tulite äsja Prantsusmaalt. Jällegi: kas saite seal kinnitust, et see oluline liitlane jääb meie liitlaseks ka pärast järgmise aasta presidendivalimisi?
Sain küll.
NATO ja EL tihendavad küberkaitsekoostööd. Tunnete seda valdkonda hästi. Mida võiks Eesti ette võtta, et selles vallas säiliks meie liidriroll?
Arvan, et liidrirollist olulisem on see, et küberkaitse ja küberjulgeolek – nii kaitse- kui ka tsiviilaspektist vaadatuna – muutuks üheks keskseks poliitikaks. Sest me näeme järjest rohkem, kuidas ka igapäevases elus asju internetti ühendades tekitame tegelikult pidevalt uusi riske. Arvan, et küberhügieen on järgmise kümnendi sõna.
Türgis arreteeritud ajakirjanike arv ligineb 200-le, vangis on ka hulk opositsiooniliidreid... Kui satuksite president Erdoğaniga sama laua taha, siis mida talle selle kohta ütleksite?
Usun, et leian viisi meelde tuletada ühiseid demokraatlikke väärtusi, mida me kõik peaksime kaitsma. Kahtlemata teeb Türgi olukord muret kõikidele tema liitlastele, samuti Euroopa Liidule ja Euroopa Parlamendile, kus diskussioon Türgi arengute üle on vägagi elav. Kõik meie piirkonna riigid on selle pärast mures. On oluline, et meie positsioon oleks ühtne ja ühesugune ning meie sõnum selge.
Donald Trump on pärast USA presidendivalimiste lõppu korduvalt ületanud uudisekünnise improviseeritud vestlustega maailma liidritega. Ega teie ei ole juba jõudnud telefonitsi suhelda?
Ei, ei ole. Meie Washingtoni suursaatkond on tihedas kontaktis vabariiklastega, suhtlus toimib, arusaamade selgitamine toimib. Anname uuele administratsioonile aega moodustuda ja ametisse asuda. Ma ei näe ka ühtki põhjust ülearuseks muretsemiseks. Ka sel nädalal NATO välisministrite kohtumisel kinnitas USA üle, et transatlantiline koostöö on neile endiselt täpselt sama oluline kui enne. Midagi ei ole muutunud.
Halvima stsenaariumi korral on Venemaal lihtne Kaliningradi kaudu blokeerida abivägede tee Balti riikidesse. Mida saab NATO selle vastu teha?
Olete toonitanud, et NATO vastus Venemaa tegutsemisele peab olema proportsionaalne. Venemaa koondab meie piirile tohutuid jõude ja sõjatehnikat. Mismoodi on neli NATO pataljoni sellele proportsionaalne vastus?
Esiteks: võtame oma sõjalises planeerimises arvesse Venemaa sõjajõudude suurendamist, sealhulgas Läänemere piirkonnas. See on ka põhjus, miks oleme otsustanud oma kohalolekut kolmes Balti riigis ja Poolas suurendada.
Peate ka meeles pidama, et peale nelja rahvusvahelise pataljoni on nende riikide staapide juurde juba moodustatud ka NATO staabielemendid. Nende eesmärk on parandada koostööd Eesti, Läti, Leedu ja Poola kaitsejõududega ning aidata planeerida abivägede toomist, kui selleks vajadus tekib.
Seega ei ole idee selles, et need neli pataljoni üksi oleksidki NATO ainuke heidutusvahend. Aga nad on võtmetähtsusega, sest nad on eelpaigutatud, nad hakkavad asuma Läänemere piirkonnas, nad on seotud kohalike kaitsejõududega ja NATO staabielementidega. Nad teevad lihtsamaks ka abivägede toomise, kui on vaja.
Abiväed saavad muidugi kohale tulla juba enne konflikti puhkemist. Abivägede mõte ongi konflikti ennetamine, selge heidutava sõnumi saatmine. Kui on vaja, saadame abiväed teele – tuginedes varajasele hoiatusele ja luureinfole. Saadame selge märguande, et NATO on valmis kõiki liitlasi kõigi ohtude eest kaitsma.
Ka fakt, et need pataljonid on rahvusvahelised, saadab soovitud sõnumi: ühe liitlase ründamisele reageerib kogu allianss. Näiteks tuleb Eestisse Ühendkuningriigi juhitav pataljon, kus osaleb ka teisi riike. See saadab selge sõnumi, et oleme valmis vajaduse korral jõude tugevdama.
Ja sama tagab uus NATO kiirreageerimisüksus, mida saab vajaduse korral väga ruttu teele saata.
Viimaks: kui ma räägin proportsionaalsest vastusest, siis pean silmas, et see on proportsionaalne katsumusega, millega vastamisi seisame. Me ei näe otsest ohtu ühelegi NATO liitlasele. Me ei lähtu arvestusest: iga sõduri vastu üks sõdur, iga lennuki vastu üks lennuk. Me reageerime probleemi suuruse järgi, et NATO kaitsevõime oleks usutav. NATO reageerimisjõudude (NRF) kolmekordistamine ning uue kiirreageerimisüksuse (VJTF) ja NATO staabielementide loomine tagavad vajaliku heidutuse ja kõigi Balti riikide kaitse.
Ajakirjaniku reisi eest tasus NATO.
