Kersti Kaljulaid: tulin veel eelmisel nädalal Eestisse teadmisega, et mind ei oota siin midagi
Te ütlesite selle aasta alguses LP-s ilmunud intervjuus: „Mõnikord kutsutakse mind rääkima karjääri planeerimisest. Aga ma ei oska. Võin öelda, et kui elu veeretab mõne juhuse ette, siis ärge kartke.” See mõttetera iseloomustab ehk kõige paremini ka praegust olukorda. Kui te taipasite, et järgmine juhus, mis elu teile ette veeretab, on Eesti presidendi ametikoht, siis mida te mõtlesite?
Kui ma need sõnad toona ütlesin, oli minu elus olnud tõesti kaks sellist juhtumit. See on nüüd kolmas, kus vastu ootusi ja väga kiiresti tuleb võtta vastutus. Ma olen neist varasematest kordadest õppinud, et tuleb usaldada neid, kes ütlevad: palun võta see vastutus.
Teid kutsuti ka kevadel presidendirallis osalema. Toona jäite te kõrvale. Mis on nüüd teistmoodi?
Ma ei näinud tollel hetkel kujunemas suurt toetust.
Nüüd pole konkurentsi ja on lihtsam?
Ma ei tahaks niimoodi öelda, et nüüd on keeruline olukord ja keegi peab minema edasi.
Teie olete küll öelnud, et tahate n-ö tagavarapresidendi mainest lahti murda, ent ometi on tekkinud olukord, kus terve suvi otsiti uut presidenti, korraldati lõputult debatte ja intervjuusid ning teie jäite sellest kõrvale. Avalikkus võib paratamatult tunda end justkui petetuna. Kuidas selgitada inimestele, et viie päevaga on võimalik saada väga heaks presidendiks?
Ma väga loodan, et kõik need kandidaadid, kes osalesid suvel presidendi valimiste karussellil, tulevad oma mõtetega mulle appi ja mind toetama. Nii ei lähe see töö raisku.
Ma saan aru ja tajun seda vastutust – see on väga raske. Osa sellest varasemast nurjumisest ja pahameelest kandub üle praegusesse protsessi. Mul on kaks tuge: üks on seesama riigikogu vanemate kogu seisukoht ja teine on see, et nii näevadki reeglid ette. Kui presidenti ei õnnestu valida valijameeste kogus, tulebki valimine tagasi riigikokku.
Kriitikud on võrrelnud ühe kandidaadiga valimisi Nõukogude liidu aegadega.
Ma ei jõua täna vastata kõikidele kriitikutele. Tarkuseterad ja hoiatused, mis nendes väidetes on, jätan ma meelde. Ma võin ainult lubada, et põhilise probleemiga – Eesti rahvas ei tunne mind – hakkan ma kiiresti tegelema. Mind saab näha Tallinnast kaugemal väga varsti ja päris palju.
Juba on ilmunud esimesed artiklid teie kinnisvarast ja osalusest ettevõttes. Nüüd on see hetk, kus uksed tehti lahti – kõik, mis vähegi on, otsitakse üles ja tuuakse päevavalgele. Kas te olete valmis kaotama oma eraelu?
Ega muud ei olegi. On mõningane kinnisvara, mille mõte on kindlustada oma lastele tulevikku Eestis. Kui saan lapsevanemana näidata neile võimalust, et nad saavad Eestis teha seda tööd, mida nemad tahavad ja neil on hea stardipositsioon, siis ma olen seda teinud. See on see, miks mul kinnisvara.
Eiki Nestor ütles „Ringvaates“, et Eesti rahvas hakkab teid peagi kiiresti armastama ja ei pane tähelegi, kui te kandideerite juba varsti teiseks ametiajaks. Julgete te praegu nii kaugele ette mõelda?
Eiki on väga suur optimist. Väga soe ja hea inimene, kellele praegu toetuda. Ning muuseas ka väga hea pressiesindaja, nagu ma olen viimase kahe päeva jooksul näinud. Aga ta on paadunud optimist. Ma arvan, et tema ootusi on võimalik õigustada, aga selle nimel tuleb teha palju tööd.
Tüürisin oma küsimusega sinna, et te olete väga noor presidendiameti jaoks ning kui peaksite jääma ainult üheks ametiajaks, siis kuhu teil on pärast nii kõrget ametit üldse enam minna? Natuke nagu sundseis.
Ei, ma ei ole sundseisus. Kindlasti mitte. Ma tulin veel eelmisel nädalal tagasi Eestisse teadmisega, et mind ei oota siin peale ühiskondliku tegevuse ehk Tartu ülikooli nõukogu ja Arenguseire nõukoja mingid kindlad ülesanded. Ma mõtlesin, et saan niimoodi tagasi anda Eesti ühiskonnale. Selle 12 aasta jooksul Luksemburgis olen ma väga palju õppinud ja mul on nüüd see võimalus anda Eesti ühiskonnale tagasi. See, et see nüüd nii läheb – need on asjaolud.
Te olete olnud varasemalt kriitiline Reformierakonna suhtes. Kui järgmised valimised peaks võitma taas Reformierakond, kas teete neile ettepaneku moodustada valitsuse?
Ma olen täiesti veendunud, et läbi oma ajakirjandusliku tegevuse olen ma olnud kriitiline vaheldumisi kõikide erakondade suhtes – sugugi mitte ainult Reformierakonna suhtes. See, millised on ühe erakonna vaated või kui suur on minu vaadete kattuvus nende vaadetega, ei saa mõjutada valimistulemuse tõlgendamist.
Loe pikemalt homsest Eesti Päevalehest!
