Kersti Kreismann tahaks raamatu kirjutada
Kersti kirjutuslaua kohal mahedalt rohelises toas ripub väike vanaaegne koolitahvlike, millele on kriidiga kirjutatud igihaljas sõnum "TERE K.K.!" See tahvel on Juhan Viidingu kingitus. Pärast sõbra surma paigutas Kersti selle nähtavale kohale. Teksti otsis välja iseenese seest ja kuna tundis ennast tol ajal väga üksildaselt, leidis K.K. olevat mõnusalt mitmetähendusliku: Tere Kersti Kreismann! või Keegi Kallis! või Kauge Külaline! "Oleks teadnud, lasknuks muidugi Juhanil endal midagi mälestuseks kirjutada," ütleb näitlejanna mõtlikult ja tema pilk uitab Mustamäe lumistel männilatvadel.
Juhan oli Kersti teine ülikool. Nad astusid 1968. aastal koos lavakunstikateedrisse ja Juhanist sai tänu intellektile, vaimukusele ja põnevale sõpruskonnale kursuse liider. Maalt pärit häbelik Kersti aga sattus vaimses plaanis Tuhkatriinuna pliidi eest ballile. Pegasus, hiljem Kuku, lõbusad olemised ühe või teise kursusekaaslase juures, riigivastane jutt ja seinast väljatõmmatud telefonid. Kui Kersti pärast kolmandat kursust Mati Undiga koos elama hakkas, koondus seltskond nende korterisse Mustamäel. Kersti ja Mati juurde põikasid ka harvad ning seda väärtuslikumad saadikud raja tagant. Ja möll ning elav mõttevahetus kestsid vahel hommikust õhtuni. Kuidas pealtnäha uje Kersti sellesse kooslusesse sulandus, ei kujuta hästi ette. Aga võib-olla on tema hillitsetud pealispinna all hõõgumas tuli, mille paistel vaid väga omad saavad südameid soojendada? Seesama sõber Juhan ütles kunagi Favoriidis Kersti kohta: "Tal on imepärane võime valitseda haritud naisena oma väga temperamentset ja heas mõttes salasügavat siseilma ning mitte seda kohe nn emotsionaalitsemisega lahjendada." Ka Kersti ise tunnistab, et sõbruneb võõrastega visalt ning et peab tekkima mingi isemoodi side, et ta üldse tahaks ennast avama hakata. Isegi laval kaitseb teda lavabarjäär ja kuigi on palju näitlejaid, kes armastavad intiimseid tubateatreid, Kreismann nende hulka ei kuulu. Ta ei taha otse publiku seas mängida – jäägu ramp ikka kaitseks vahele.
Stseenid ühest abielust – mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Kersti armastab Draamateatri väikest, mitte liiga silmast silma saali. Sel talvel mängis ta seal 88. ja ühtlasi viimast korda oma lemmiktükki, Ingmar Bergmanni "Stseene ühest abielust". Lavastus läks lõpuni suure menuga ja täissaalidele. "Selline roll on naisnäitlejale taeva kingitus," tunnistab Kersti. "Kui ainult lavastajaid köidaks tihemini küpsed naised. Sest kuigi publiku põhiosa moodustavad just keskealised naisterahvad, kes vaataksid ja mõistaksid niisuguseid näitemänge küll, on hea dramaturgia suures osas ikkagi meestekeskne. Neid vägevaid naisi pole ju kusagilt võtta! Mõni kaunitar ees, mõni njanja vahele ja siis leedi Macbeth!"
Läkski põlema, mõtlen kergendustundega. Ei emotsionaalitse, aga on puudutatud. "Kas pole õudne teatris vananeda?" kasutan juhust, et esitada valus küsimus. "Et tahaks tagasi nooreks, värskeks ja rõõsaks? Kas või grimmi abiga 10-20 aastat ajast maha?" Kersti naeratab ning täit vastutust tundes ilmestan tema naeratust sõnaga "nukralt". Ta ütleb, et ei oska mäletada, mis tunne oli olla laval rõõsa, aga see, mida ta igatseb, on mängida kogenud, elutarku naisi.
Oli noore kolleegi ja garderoobikaaslase Pille Lukini sünnipäev. Kersti pani ennast meelega "eakohaselt" riidesse, istus nurka tugitooli ja teadustas: "Mina olen nüüd teie Salme". Eesti teatri grand old lady Salme Reek oli teadagi alati kõpsti! kohal, kui kuskil mõnd pidu peeti või põnevaid asju arutati. Aga Kersti on lõppude lõpuks alles 54! Ilmselt saabki sedasorti eneseirooniat arendada inimene, kellel king väga valusalt ei pigista. Kolleegide sõnul, muide, on Kersti naiselikkus puhkenud eriliselt õide just viimase aasta jooksul. Ta ise möönab, et on olnud lihtsalt väga õnnelik, aga täpsemalt sellest rääkida ei soovi. Stopp, ainult üks küsimus, K.K., palun? Vaevumärgatav noogutus ripsmetega. Kas te pärast mitmeid purunenud suhteid julgesite veel loota? "Ma mõtlesin, et miks ei võiks see minuga juhtuda, minust vanemadki leiavad kaaslasi ja saavad õnnelikuks – nii et ma ei välistanud seda, aga konkreetselt unistada pole ma kunagi julgenud," tunnistab naine, kelle elus pole igavaid mehi justkui olnudki.
Pikka aega arvas Kersti, et elu huvitavaim osa keerleb teatri ümber. Aga viimane aasta, mil hetked väljaspool teatrit on tema jaoks olnud imeliselt kaitstud ja turvalised, täis muusikat, reise ja tundeid, on tõestanud muud.
Ostetakse kokku piiramatus koguses kukeseeni ja mustikaid
Kersti enneminevik möödus tõelises karulaanes Pärnumaa soode ja rabade keskel. Kui silm vahel Eestimaa kaardil kodukandile pidama jääb, ehmatab nüüd juba staa?ikas tallinlanna ikka ja jälle: "Taevake, kust ma küll pärit olen!" Ta ei sobinud maale, oli kohatu seal elama ja maatöid tegema. Isa pahandas, kui Kersti vahetpidamata käsi pesi ja esteeti mängis. "Ükski mustlaslaps pole mustusesurma surnud," armastas ta öelda. "Ei oska sa lehma lüpsta ega hobust ette rakendada, aga anna raamat kätte "
Kersti lapsepõlv polnud mingi meelakkumine: isegi järve äärde said lapsed väga harva, näiteks jaanipäeval, kui seal tuld tehti, aga muidu mitte. Muidu tähendas suvi aina tööd. Vahel viis ema tütred metsa leekama ja see oli midagi enamat kui lihtsalt korilus. Kõik teadsid, et kord aastas käiakse sinilillede järel, siis tuleb nurmenukkude ja pääsusilmade kord, on metsmaasikakoht ja murakaraba, kukeseenelagendik... Ja ikka ema õpetused, et see on see lind ja need selle looma jäljed, seebilillest hakkavad käed vahutama ja tammekoor teeb kõhu korda. Aabits, millesarnast ühestki poest ei osta. "Oh, on saanud öösel saunas käia ja paljajalu õue peal taevasse vahtides tähti lugeda ja ega ma ei kahetse, et niisuguses padrikus üles kasvasin. Aga heameel on, et sealt lõpuks ikkagi välja murdsin," tunnistab kolmest õest vanim. Kahest nooremast said pedagoogid, Kersti tuli pappkohvriga Tallinna, läks kirjastusse tööle ja kaugõppesse filoloogiat tudeerima. Töökohas pakuti võimalust välismaalegi õppima minna – koopiamasina operaatoriks või midagi sinnakanti –, aga uje Kersti kannatas absoluutse karjäärihimutuse all. Ju siis süda kiskus ikka mujale, kuigi ta endale sellest veel teadlikult aru ei andnud. Kuni viis kolme aasta pärast paberid Panso kooli, läks katsetele ja sai sisse. "Ma ei taha sellele mõeldagi, mis minust ilma teatrikoolita saanud oleks," võdistab näitlejanna õlgu. "Pedagoog nagu õed? Siis oleksid avaldunud ja võimendunud minu kõige ebasümpaatsemad loomuomadused, olen selles päris kindel. Minu jaoks oli teater ainuõige tee."
Ootame kõiki Kilingi-Nõmme keskkooli endisi õpetajaid ja õpilasi kooli kokkutulekule
Valitud teid ja nende ootamatuid pöördeid saab kõige ehedamalt võrrelda kokkutulekutel. Suuri kokkusaamisi on Kersti alati pisut peljanud, aga kui Kilingi-Nõmme keskkooli lõpetamisest möödus kolmkümmend aastat, sõitis ta klassi kokkutulekule hea meelega. Emotsioon oli võimas. "Meil oli peaaegu tüdrukute klass ja kui nad oma elusaatused lahti rullisid ," vangutab Kersti tunnustavalt pead. "Veelkordne tõestus selle kohta, et naised on ikka visad: enamus on saanud hakkama. Kes teostanud ennast lastes, kes äris. Ja kõik, kaasa arvatud klassijuhataja, on elus – see on suur vedamine."
Jälle on elu ja surma teema ennast tasahiljukesi tuppa poetanud, saatjaks maailma parim kontratenor Andreas Scholl perenaise rikkalikult plaadiriiulilt.
Oivaline vaniljetee uinutab meeli, kui Kersti ootamatult tunnistab, et talle ei meeldi, kui surmaga naljatatakse, korraldatakse mängumatuseid või häppeninge kirstuga. Tegelikult on ta kartnud surma kogu elu. Päris väikese tüdrukuna ärkas öösiti nutuga ja kurtis emale: "Ma kardan, et ma suren ära." Ja õiget rohtu pole tal selle hirmu vastu tänaseni. "Ma ei tahaks sellele mõelda ja mulle ei meeldi seda ka tunnistada, aga ma näiteks ei osta enam kõiki raamatuid, vaid väga valin, enne kui midagi võtan," räägib Kersti. "Lähedaste hingede kaotus paneb inimese väärtust, õigemini inimsuhete väärtust hoopis teistmoodi hindama. Kui varem libisesin ehk rohkem pindapidi, siis enam mitte."
Kolm aastat tagasi suri Kersti noorem õde Kadri – kõige ärksam, teotahtelisem ja rõõmsameelsem neist kolmest. Sellest ajast peale hakkavad Kerstile iseäranis valusalt silma kõik sensitiivide ning selgeltnägijate kuulutused ajakirjanduses.
Parandan foto järgi pohmelli, abistan noorenemise küsimustes, toon armsama tagasi
Õe nooremal pojal oli raske sünnitrauma ja kuna arstid teda aidata ei osanud, käis Kadri alates lapse esimestest eluaastatest järjekindlalt abi otsimas ka imeravijatelt ning sensitiividelt. Ta jättis nende juurde palju raha ja sõitis koju jälle kord ülesupitatud lootustega, mis pudenesid aja jooksul tolmuks.
Viimasel aastal külastas ta regulaarselt imearsti, kes väitis, et poja hädad on ema sisemise kurjuse süü, ja Kadri elas seda iga kord väga rängalt üle.
Kaks päeva enne seda, kui arstid diagnoosisid Kadril ajukasvaja, käis selleks hetkeks juba väga haige naine veel ühe kodulähedase posija juures abi otsimas. Peavalud olid nii tugevad, et Kadri pidi kõndides käsi kaitseks silmade ees hoidma. "Las aga valutab. Sul avaneb kolmas silm, siis saab sinust endast ravija ja teed veel oma pojagi terveks," julgustas imetohter ja pistis raha tasku.
"Kust võtavad need inimesed jultumuse mängida eluga ja selle pealt veel teenida?" küsib Kersti. "Nad kas näevad viga ja ei tunnista seda meelega, et haiget inimest võimalikult kaua endast sõltuvuses hoida? Või ei näe ega tunneta nad tuhkagi, aga valetavad ja elavad teiste hädade arvelt kokkukraabitud heaolus? Mitte ükski nendest ravijatest ei öelnud õele, et mingu arsti juurde."
Kadri esimene lõikus õnnestus ning kolm õde veetsid tshehhovlikult kauni suve maal ema juures. "See oli kingitus, sest nii hästi polnud me kolmekesi ennast kunagi varem tundnud, kui sel viimasel ühisel suvel," meenutab Kersti. "Aga sügisel tehti Kadrile uus operatsioon, jõulude ajal kolmas ja uueks suveks oli selge, et teda päästa pole võimalik."
Kerstile oli see must aeg. Tapeti Sulev Luik, Kersti sõber ja lavapartner Jüri Krjukov oli parandamatult haige, õde suremas. Kohe suve alguses pärast teatritöö lõppu sõitis Kersti Tartusse ja veetis vaheldumisi teise õega päevi ning öid Kadri voodi ääres. Täpselt kuu aega kestis tema lõplik lahkumine. Kadri oleks nagu teadnud ja sättinud selle asja nii, et õed saaksid olla oma puhkuste aja koos temaga.
Pärast kõike juhtunut usub Kersti endiselt, et inimeses on varjatud võimeid, mida me oma mugavuses või teadmatuses ei oska ära kasutada. Aga ennekõike usub ta arstidesse. Kaks korda on nad tema poja Andrese surmasuust päästnud: tegutsenud professionaalselt ja kohusetundlikult, mitte paberite järgi, arvestades ka pabistava ema tundeid ja üleelamisi. Oma hinge tohterdab aga Kersti enamasti ise. Peab ennast suureks läbipõdejaks ja -mõtlejaks, kellele mure tähendab vähemalt ühte uneta ööd. Laiale ilmale ta kurta ei armasta, kui võimalik, siis arutab asju Andresega. Nüüd, kus nad ei ela koos juba mõni aasta, on seda raskem korraldada, aga esimese astme usaldusisikuteks on nad teineteisele jäänud tänaseni. "Andres on kohutavalt kinnine poiss," tunnistab ema. "Ja südamelt ärarääkimine on meil ikka vastastikune: et kui mina pihin ja avameelne olen, siis pääseb tema mure ka paisu tagant valla. Heas mõttes vanamoodne suhtumine, et mees peab oma asjadega ikka ise toime tulema, mitte pidevalt hädaldama ja kellegi vestisiilu niisutama."
Esietendus Linnateatris
Martin McDonagh "Inishmaani igerik"
Lavastaja Jaanus Rohumaa, nimiosas Andres Raag
Andres on malevaarmumisest sündinud, aga pikka ja õnnelikku liitu sellest abielust ei ei tulnud.
Kersti möönab, et on olnud ka tundeelus hiliskujuneja ning teinud oma kogenematuse tõttu ilmselt palju vigu. Näiteks lapsevanemana. "Langetasin kangekaelse otsuse, et mina oma last pillitundidega ei koorma, kuigi katsetel selgus, et poiss on musikaalne ning tema annet võiks arendada," tunnistab ema. "Kartsin, et ei jõua näitlejatöö kõrvalt tema harjutamist kuidagi kontrollida, ja panin Andrese hoopis keeleklassi. Nüüd on ta autodidaktina ikka muusika juurde jõudnud, aga kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui ta oleks juba lapsena õpetust saanud."
Poja teatrikooli astumisest sai ema teada siis, kui Andres oli otsuse juba langetanud. Üleüldse on näitlejannast ema saalis ja näitlejast poeg laval Kersti meelest nii keeruline tunnete kompott, et seda mõistlikult lahti seletada on peaaegu võimatu. "Kole raske ja vastuoluline," ohkab Kersti. "Ita Ever – tal ka ju poeg näitleja – hoiatas mind kohe alguses ja ütles: "Kersti, sa ei oska ette kujutadagi, kui kohutav tunne see on." Ja mis kõige hullem: aastatega ei lähe üle ka. Istusime nüüdki "Igeriku" esietendusel lausa esimeses reas ja ma tunnen, et kaaslane müksab mind: vaata nüüd sinna, sealt ta tulebki Tean, et pean pead pöörama, aga ei suuda, ei suuda."
Kontratenor on lõpetanud ja tee tassis jahtunud. Kersti mõtleb hetke ning pistab plaadimasinasse keskaegsed norra laulud. Nii igatsevalt kaigub kõrge naisehääl üle mäekuplite fjordideni ja tagasi, et küsin lõpetuseks hinge jäänud igatsuste kohta. Asjadest, rollidest ega armastusest Kersti unistada ei julge, aga millegi järele kaevata tohib üks naine ometi. "Kui ma midagi üldse kahetsen," ütleb Kersti aeglaselt, "siis seda, et mul pole rohkem lapsi kui üks. Ma nagu kartsin, et ei saa hakkama, pealegi polnud lapsed tol ajal üldse moes, kole mõeldagi. Näitlejannadel oli ikka üks laps, kaht peeti juba saavutuseks. Ja kuna Andrest hoidis väiksena rohkem vanaema, pole mul oma beebit nagu olnudki. Nii et seda ühte rolli – vanaema oma – ootan ma küll pikisilmi."
Margit Kilumets
