Nii seisab ta Eesti Päevalehes selle eest, et koduväljaanne sama reha otsa ei komistaks: „Meie läheneme teistmoodi ehk näeme vaeva, et toimetuse seisukoht oleks võimalikult konkreetne.“ Juhtkiri ongi ju toimetuse ühine seisukoht, päevakajalise teema kiire mõtestaja ja esmase hinnangu andja – lugejate seas populaarne ja kritiseeritavate poolt kardetud.

Kõigepealt arutelu

Hea juhtkirja retsept on arutelu. Juhtkirja teema läbib enne kirjapanemist toimetuses põhjaliku debati, kuniks jõutakse enam-vähem üksmeelele. „Toimetuse juhtide koosolekul on esindatud kõik kaalukamad maailmavaated ja arutelus osalejatel on punane kaart taskus juhuks, kui ta mõne teema või sõnumiga kohe üldse ei nõustu,“ selgitab Alo Raun ühisarvamuse kujunemist.

Erimeelsus on täiesti normaalne nähtus – seda esineb ajakirjanike seas samavõrra kui ühiskonnas üldiselt. Vaidluses selgub tõde ehk arutelu eesmärk on jõuda suurima võimaliku ühisosani, mis on võimalik tol hetkel saavutada.

Kataloonia kired

Mõnikord ongi mõnest teemast juhtkiri kirjutamata jäänud, sest pole piisavale üksmeelele jõutud. „Huvitav juhtum on Kataloonia iseseisvuse küsimus, millest saime juhtkirja kirjutatud ainult selliselt, et viitasime tekstis, kuidas ka meie toimetuses puudub selles küsimuses üksmeel.“

Konsensus käes, asub üks avamustoimetajatest juhtkirja jaoks ettevalmistusi tegema: suhtleb kolleegidega ning tutvub varasemate artiklite ja uuringutega. Juhtkirja autor on toimetuse saladus. See pole mitte lugeja kiusamiseks, vaid anonüümsus rõhutab, et tegu on millegi oluliselt kaalukamaga kui vaid ühe inimese seisukoht.

„Ajakirjanik isiklikult kirjutaks mõnes küsimuses isegi julgemalt,“ ütleb Alo kavala muigega, „aga juhtkiri on terve lehe arvamus ning kannab ajakirjanike ühist vaimsust.“

Päevalehe seisukohad jõuavad kõige kindlamalt sinuni, kui tellid ajalehe juba täna SIIT.