Kes on Julian Assange, tont või ikkagi inimene?

Veel umbes aasta eest oli Julian Assange laie­male publikule suhte­li­selt tundmatu tegelane.

Muidugi teadsid paljud inimesed juba mõnda aega tagasi, et kusagil on saladusi paljastav vee­bisait Wikileaks ja et selle asutaja on keegi Assange. Kuid kummalgi ei paistnud olevat erilist tähtsust.

Nüüd aga teavad vaat et kõik seda veidi kummituslikult mõjuva jumega, heledate lehvivate juustega (muidugi kui ta pole neid parajasti identiteedi hägustamiseks värvinud või lühikeseks lõiganud) ja monotoonsevõitu bassihäälega 39-aastast Austraalia päritolu meest. Nagu teatakse ka seda, et Wikileaksis on paljastatud tõde. Mis sest, et näiteks USA diplomaatide memode näol on suuresti tegemist ameeriklaste või nende vestluspartnerite arusaamise või lausa oletustega toimuvast, mis ei pruugi ju kaugeltki olla tõde.

Parajasti istub piiratud liikumisõigusega Assange teadagi Inglismaal, oodates kohtu ot­sust, kas ta antakse välja Rootsile, kus ta on seksuaalse väärkohtlemise kahtlustusega uurimise all. Samal ajal käib maailmas vaidlus: kas Assange’i tegemised – valitsuste ja ka äriettevõtete saladuste paljastamine – on teinud temast uue aja kangelase, lausa maailmaparandaja? Ja ühtaegu püüavad paljud ka teada saada, kes ta üldse on.

Teisi paljastav Assange on oma eraelu üsnagi ägedalt kaitsnud. Või ehk on olnud tegemist pigem vaid enda kaitsmisega. Näiteks siis, kui ta andis end seoses Rootsi seksisüüdistuse ja Interpoli kaudu edastatud vahistamistaotlusega üles Briti politseile ja keeldus laskmast end pildistada ega soostunud ka sõrmejälgede ja DNA-proovi võtmisega. Kohtus väljaandmistaotluse arutamisel aga ei soostunud ta andma oma aadressi, pakkudes esmalt postkastinumbrit postkontoris ja siis üht aadressi Austraalias, kus ta aastate eest elas. Interpoli esitatud vahistamistaotluseski oli vaid kirjas tema väidetav vanus 39 aastat ja sünnilinn Townsville Austraalias.

Asja uurima asunud Reutersi ajakirjanik Mark Hosenball avastas, et mõneti ehk üllatuslikultki on Assange’ist jäänud aastate jooksul maha (enamasti  muidugi talle iseloomulikult internetti) märkmeid, mis võimaldavad ääri-veeri oletada, mis mõtetega mees ta on. Sealhulgas heitis Hosenball pilgu Assange’i blogipostituste arhiivi, kus on käsitletud teemasid kompuuterkodeeringutest metafüüsikani.

Vastakas iseloom

Peale selle on aga nüüdseks mitmel pool meedias ilmunud intervjuusid Assange’i lähemate kaastöötajatega ja teiste teda tundvate, temaga rohkem läbi käinud inimestega. Need loovad kujutluse mehest, kes võib ühel hetkel olla briljantne ja šarmantne, kuid järgmisel täiesti väljakannatamatu. Mehest, kes on paljudel lähikondsetel kopsu üle maksa ajanud ja sundinud talle selga pöörama. Mehest, kelle tujukas iseloom ja kõikuvad meeleolud võivad õõnestada ka kogu tema missiooni.

Enamiku info põhjal on selge see, et Assange on suurepärane, võib-olla isegi erakordselt taibukas arvutiprogrammeerija. Isikuomaduste, aga tõenäolistelt ka poliitiliste vaadete osas on teda keerulisem iseloomustada. Assange’iga koos töötanud inimesed on teda nimetatud püsimatuks ja kerglasekski, mõnikord seletamatult käituvaks, sageli raskepäraseks. Küllap vaid osaliselt nalja visates olevat Assange ise enda kohta öelnud, et ta asub kuskil autistlikus spektris.

Eks me kõik tule oma lapsepõlvest. Ajakirjanduses ilmunu põhjal – sealhulgas tuginedes ühele mahukamale portreeloole ajakirjas New Yorker juunis ehk veidi enne esimese partii Pentagoni salafailide avaldamist Wikileaksis – oli Assange’i lapse- ja noorpõlve elu turbulentne nagu viimane aastagi.

Kui Assange oli üheaastane, olevat tema ema abiellunud teatridirektoriga, kellega ta oli kokku sattunud rändtrupiga tuuritades. Mingi aja elas pere mägisel maatükil nimega Magnetic Island, kus aga New Yorkeri väitel nende maja maha põles.

Ajakirja teada jättis Assange’i ema mehe maha, kui poiss oli kaheksa-aastane. Ema uueks kallimaks sai muusik, kellega ta sai ka teise lapse. Suhted läksid aga peagi sassi ja järgnes äge võitlus, kellele jääb kasvatada Assange’i poolvend. Edasi eelistas Assange’i ema rändlevat eluviisi, raputamaks endast maha endist kallimat, kelle kohta arvas Assange New Yorkeriga rääkides, et too võis kuulda mingisse pahelisse sekti. Ajaks, mil ta 14 aastat vanaks sai, oli ta koos emaga kolinud 37 korda. Selline eluviis tähendas, et Assange oli osalt saanud koduõpet, suuresti aga olnud iseõppija. Nagu ta ajakirjale rääkis, veetis ta palju aega raamatukogudes, uurides üht, teist ja kolmandat ja võttes järjepanu ette raamatuid, millele eelmistes oli viidatud.

Millalgi varases teismeeas üüris Assange’i ema kord ühe maja, millest teisel pool teed oli elektroonikapood. See osutus poisi saatusele paljuski määravaks. Oma esimese programmi kirjutas Assange „kiviaegsel” arvutil Commodore 64 ja uus tehnoloogia haaras ta endasse. Hiljem, kui ta oli saanud endale modemi, sai võimalikuks primitiivsetesse arvutivõrkudesse haakumine. Sealt edasi polnud enam palju häkkimiseni, millesse ta enda sõnul täielikult nakatus.

Varjunime Mendax (mis viitab valetajale ladina keeles) all lõi ta kampa paari verisulis häkkeriga, kes hakkasid enda kohta kasutama nimetust International Subversives ehk rahvusvahelised õõnestajad. Rühmitus sai hakkama nii mõnegi USA olulise valitsusasutuse arvutisüsteemidesse tungimisega. Kuid nagu väidab tollasest tärkavast häkkerite subkultuurist raamatu „Underground” kirjutanud Suelette Dreyfus, püüdsid Assange ja tema kaaslased tegutseda oma kehtestatud reeglite järgi, mis tagantjärele kõlavad märkimisväärselt heasüdamlikult: ära kahjusta ega hävita võrku, millesse sa häkkisid; ära nuhi andmetes ega jaga infot. Tõsi, selle raamatu toimetamisel oli Assange ise abiks.

Veel enne teismeeast väljakasvamist sattus Assange häkerdamise tõttu võimudega pahuksisse. Kord isegi otsis politsei ta kodu läbi, ikka seal Austraalias, ja võttis kaasa arvuti, mis hiljem küll tagastati. Üheksakümnendate algul algatati ulatuslik uurimine häkkerite rühmituste, sealhulgas Assange’i „rahvusvaheliste õõnestajate” paljastamiseks.

Dreyfusi raamatu põhjal oli see ühtlasi vesi Assange’i enda aina paisuvate paranoiade veskile. „Mendax unistas igal ajal politseireididest. Ta unistas krudisevatest sammudest ukse juurde viiva jalgtee kruusal, liikuvatest varjudest koidueelses hämaruses, püssidega vehkivast politseiüksusest tormamas sisse tagauksest kell viis hommikul,” väidetakse raamatus, millega, nagu öeldud, oli Assange ise seotud.

Lõpuks politsei tuli

Siiski, ka ajakirja New Yorker andmeil kujutas Assange niivõrd ennastveenvalt ette iga hetk tulla võivaid politseireide, et tema noorpõlve kallimal, kellega ta oli jõudnud ka abielluda, lõplikult üle viskas. Naine läks ära, võttes kaasa ka nende poja, mistõttu puhkes võitlus lapse hooldusõiguse üle. Assange’i ema sõnul olevat see süvendanud tema poja antipaatiat inimesi laiaks litsuva bürokraatia vastu. Koos emaga asutas Assange koguni ühenduse, mis võitles kohalike lastekaitseametnike vastu.

Lõpuks siiski jõudis politsei ka Assange’i ukse taha. Talle esitati süüdistus 31 arvutikuriteos, kuid uurimine kestis veel aastaid ja kui asi lõpuks kohtusse jõudis ja ta end 25 süüdistuses süüdi tunnistas, pääses ta väikese trahviga.

Edasi jätkabki Mark Hosenball Reutersist oma lugu Assange’ist, tuginedes tema kunagistele blogipostitustele, mis ta internetiavarustest üles oli leidnud. Pärast kohtusaagat oli Assange vintsutustest väsinuna rännanud ringi Aasias, töötanud vabakutselise arvutikonsultandina, õppinud füüsikat Melbourne’i ülikoolis. Ta hakkas ka blogima oma mõtteid, nii tehnoloogilisi kui ka metafüüsilisi, mida Hosenball kirjeldab kui segu pseudoteaduslikust ja filosoofilisest plämast, kultuurilistest ja kirjanduslikest tähelepanekutest koos ähmaste poliitiliste seisukohtadega.

Näiteks on septembrist 2006 pärit postitus, millesse Assange on kopinud Grady Towersi mõtiskluse siit ilmast lahkunud matemaatikageeniusest William James Sidisest, kes tegi lühikese vapustava akadeemilise karjääri, enne kui sama kiiresti alla käis. Postituse kohaselt oli Sidise IQ kusagil 250 ja 300 vahel, ajalehe New York Times lugejaks sai ta juba kolmeaastaselt ning omal käel õppis ta ära ladina ja kreeka keele. Harvardi ülikooli astus ta 11-aastaselt, sai ajaloo noorimaks professoriks ja esitas ühe varasematest teooriatest mustade aukude kohta. Kuid siis varises ta vaimselt kokku, elatus mõningatest juhutöödest, pesi end harva ja suri „neitsina” 46-aastaselt.

Kõnekas võib olla ka ühes postituses esitatud Aldous Huxley tähelepanek Isaac Newtoni kohta. Nimelt see, et Newtoni intellekt oli ülim, aga selle eest pidi ta maksma kallist hinda – polnud ta võimeline ei sõpruseks, armastuseks, isaduseks ega paljuks muuks ihaldusväärseks. Inimesena oli ta läbi põrunud, koletisena ülim.

Ühes järgmistest postitustest aga kirjutab Assange, kuis tema enda kannatused on võrreldavad Gulagi vangide kogetuga Solženitsõni romaanis, milles on juttu suurepärasest matemaatikust, kelle Stalin vangistab ja sunnib valima riigi heaks töötamise ja Siberi vangilaagrisse heitmise vahel. Assange vihjab, et tunneb end kodus tagakiusatud ja süüdi mõistetud geeniuste seltskonnas. Üks edasine mõtisklus, sedapuhku peaaegu täiesti arusaamatu, kannab pealkirja „Igaüks ja eikeegi tahab päästa maailma”.

Selliste ja lisaks ka keeruliste arvutiasjandust puuduvate heietuste pinnal hakkas Assange looma kontseptsiooni ja hiljem füüsilist ning elektroonilist arhitektuuri ettevõtmisele, millest sai Wikileaks. Veebipostitustest järeldub, et talle mõjus sügavalt Somaalias toimunud intsident USA sõjaväekopteriga, mis inspireeris filmi „Black Hawk Down”. Nii näiteks pealkirjastab ta ühe läkituse sõnamänguliselt „Black Hawk down, white wash up” ehk kopter Black Hawk kukkus alla ja selle intsidendi kinni mätsimine algas.

Umbes sel ajal, 2006. aasta lõpus, ilmus Wikileaksis esimene väidetav leke – mingi salajane dokument Somaalia sõjapealikult. Peagi hakkas Assange oma veebisaidi väärtusi propageerima, osaledes vasakpoolsete aktivistide konverentsil Kenyas, kuhu ta jäi mitmeks kuuks. 2007. aasta detsembriks oli Assange sukeldunud sügavamalt arvutihäkkeritest lindpriide maailma, nii et leidis end kaost kuulutavate kompuutrifännide Chaos Computer Clubi kogunemiselt.

Seal kohtus ta omasarnase meelsusega „häktivisti” Daniel Domscheit-Bergiga, sakslasest programmeerijaga, kes sai oma esimese arvuti kaheksa-aastaselt ja töötas Assange’iga kohtumise ajal ühes rahvusvahelises andmehaldusfirmas. Domscheit-Bergile oli Wikileaksis kaasalöömine algul hobi, kuid 2009. aasta algul pühendas ta end täielikult Wikileaksile ja järgmised poolteist aastat olid nad Assange’iga partnerid ja hingesugulased.

Veidi enam kui aasta eest hakkas Wikileaks äratama rohkem tähelepanu, kui oli avaldanud üleilmse kliimasoojenemise ekspertide vahel liikunud e-kirju. Liikvele läksid väited, et teadlased võltsivad teaduslikke andmeid, kuid süüdistused on osutunud pigem liialdatuks.

Wikileaksi esimene suurem läbimurre tuli möödunud aasta aprillis, kui Assange paljastas ühe 2007. aastast pärit video. See oli üles võetud Ameerika sõjaväe Apache-kopteri pardalt Bagdadis ja näha oli, kuidas kopteri meeskond avas korduvalt tule inimeste pihta maapinnal, sealhulgas nende pihta, kes saabusid kaubikus ja püüdsid aidata haavatuid.

Wikileaks aga oli sidunud autentse videolõigu, mida Pentagon oli püüdnud saladuses hoida, omaenda presentatsiooniga. Materjali tutvustades süüdistas Assange kopteri meeskonda justkui videomängu mängimises reaalelus. Nende eesmärgiks oli lihtsalt tappa, väitis Assange, saamaks mängus häid punkte. Pentagoni teatel oli Wikileaks video kontekstist välja rebinud ja nii mõnedki sõltumatud kommentaatorid nõustusid, heites Assange’ile ja tema veebilehele ette tõendite moonutamist poliitilistel eesmärkidel.

Kuid Reutersi ajakirjaniku Mark Hosenballi hinnangul toimus murrang just siis. Mõni nädal pärast Iraagi video avaldamist olevat Assange’iga kohtunud Nick Davies, Briti üks tuntumaid uurivaid ajakirjanikke, kes on seotud ajalehega Guardian. Tema eesmärgiks oli istutada Assange’i pähe arusaam, et Wikileaksi kätte sattunud salajase materjali avaldamisel oleks suurem mõju, kui need hoolikalt läbi vaadataks ja kui respekteeritud peavoolu meedia väljaanded neist lood teeksid.

Mängu astus arrogantsus

Davies pakkus Assange’ile, et koos Guardianiga võiks asjaga tegeleda New York Times. Mõte oli selles, et kui Briti seaduste järgi võivad võimud suhteliselt kergesti saada kohtult korralduse salajaste dokumentide avaldamise peatamiseks Guardianis, siis USA seadused teevad sisuliselt võimatuks, et võimud sulgeksid New York Timesi suu. Assange’i soovil kaasati ka Saksa nädalakiri Spiegel.

Juba paar päeva hiljem saigi Guardianis loodud töörühm esimese osa USA valitsuse saladokumentidest, kümned tuhanded raportid USA väeüksustelt Afganistanis. Nagu Davies oli ennustanud, oli nende põhjal tehtud ajalehelugudel suur mõju. Kuid kõlama jäid ka süüdistused, et dokumentides nimeliselt tuvastatud isikute elu on Afganistanis põhjendamatult ohtu seatud.

Peagi pärast Afganistani toimikute avaldamist andis Assange neile kolmele väljaandele ligipääsu teisele paketile saladokumentidest, sedapuhku Iraagi sõda puudutavaile. Plaani järgi pidid nii meediaväljaanded kui ka Wikileaks kulutama rohkem aega materjali läbitöötamiseks ja osa andmete kustutamiseks, vältimaks taas süüdistusi inimelude ohustamises.

Siis aga hakkasid kaastööliste väitel Assange’i isiklikud probleemid, ka tema arrogantsus, mõ­juma häirivalt. Pärast seda kui kaks naist olid Rootsis teatanud politseile seksuaalsest väärkohtlemisest, hakkasid isegi Assange’i lähimad kaasvõitlejad temas kahtlema.

Üks selliseid, keda Assange’i käitumine ärritas ja kes pidas vajalikuks avalikkuse ette tulla, oli Islandi poliitaktivist, viimastel valimistel parlamenti pääsenud Birgitta Jonsdottir. Tema muide aitas Assange’il kokku miksida selle esimese Wikileaksile suuremat tähelepanu tõmmanud kopteritapuvideo. Jonsdottir oli ilmsest niivõrd ehmatanud sellest, et Assange väidetavalt Rootsis naisi ahistas või suisa vägistas, et nõudis temalt Wikileaksi juhi kohalt taandumist vähemasti kuni uurimise lõpuni. Ta rääkis isegi Wikileaksi aktivistide erakorralise koosoleku kokkukutsumisest, kus Assange tulnuks tagandada, kui ta ise tagasi ei tõmbu.

Peagi lõi Assange’ist lahku ka Domscheit-Berg, too sakslasest programmeerija. Väidetavalt oli ta nördinud juba siis, kui Afganistani materjalid lohakalt läbi vaadatuna ehk võimalikult inimesi kohapeal ohtu seadvalt avalikustati. Tegelikult on vaieldav, kumb kummast lahku lõi, sest teada on, kuivõrd vihaselt süüdistas Assange Domscheit-Bergi selles, et too lekitas ühele ajakirjanikule Wikileaksi aktivistide kriitilise suhtumise Assange’i, eriti just seksisüüdistuste asjus.

Väljaande Wired blogi andmeil ei sallinud Assange karvavõrdki Wikileaksi meeskonnas ilmnenud mässumeelsust. „Mina olen selle organisatsiooni süda ja hing, selle asutaja, filosoof, esindaja, algne kodeerija, korraldaja, rahastaja ja kõik muu,” olevat Assange kirjutanud ühele teisele Wikileaksi aktivistile Islandil. „Kui sul on sellega probleeme, tõmba uttu!”

„Mitte ilmaasjata ei kirjelda paljud tema juurest lahkunud teda diktaatorina. Ta peab ennast selle projekti autokraatseks juhiks ja usub, et ei vastuta kellegi ees,” on öelnud Domscheit-Berg, kes kirjutab oma Wikileaksi kogemusest raamatut. Domscheit-Berg märkis, et ta töötas Assange’iga kolm aastat, kuid alles eelmisel aastal koitis talle, kuhu Assange läheb. „Võib-olla lõi talle kuulsus pähe või oli tal tunne, et saab kõike teha. Hetkel, kui sa hakkad rääkima, et sinuvastased süüdistused on laimukampaania, kasutad sa oma organisatsiooni jõudu vaid üksikisiku kaitsmiseks.”

Reutersi ajakirjaniku sõnul on nüüdseks peamised Assange’iga koostööd teinud ajakirjanikud – viimases vaatuses ka USA välisministeeriumi salajasi memosid avaldades – pettunud, heites talle ette üleolevat suhtumist kõigisse ja kõigesse. Selge see, et neid on ka pahandanud Assange’i kalduvus teha diile veel teistegi väljaannetega esimeste selja taga, kuigi nood olid aru saanud, et neile on lubatud materjale suhteliselt eksklusiivselt.

Kuid enamiku andunud imetlejate jaoks – sealhulgas häkkeritele, kes sügistalvel korraldasid korduvalt küberrünnakuid Assange’i väidetavate vaenajate vastu – on ta ikkagi kangelane. Ja kangelastele võib ju andestada nii mõndagi.