Kes saab uueks kaitseväe juhiks? Praegune liiderkandidaat on peastaabi juht Riho Terras
„Tõde on, et Terras on kõige tõenäolisem järgmine kaitseväe juhataja,” kinnitab üks kõrge riigiametnik ja lisab, et kõige ideaalsem oleks muidugi see, kui Laaneots jätkaks. Seda aga ei võimalda seadus.
Kuigi president parandatud põhiseaduse järgi enam kaitseväe juhatajat ei esita, räägib ta sellel teemal endiselt kaasa. Vastupidi oleks asi vaid siis, kui valitsuse ja presidendi suhted oleksid allpool miinusmärki.
See, et president Toomas Hendrik Ilves ülendas võidupühal brigaadikindraliks just Riho Terrase, näitab, et Terras on ka temale meelepäraseim kandidaat. Eesti Päevalehe andmeil on Terras teistegi otsustajate jaoks kõige kindlam kaitseväe juhataja kandidaat. „Kuid tuleviku kaitseväe juhataja kasvab kindlasti tänaste kolonelide või isegi kolonelleitnantide ridadest,” lisas üks otsustajaist.
Kõigi suu on ametlike kommentaaride jagamiseks veel suletud, sest seadused, mis kaitseväe juhataja ametisse nimetamist muudavad – alates põhiseadusest kuni kaitseväe korralduse seaduse, rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe teenistuse seaduseni –, jõustuvad alles 22. juulil.
Sellepärast on ka peaminister Andrus Ansipi hoiak praegu selline, et kaitseväe juhataja kandidaadist hakatakse rääkima pärast seda.
Neli kindralit
Uute seaduste kohaselt on valitsusele sobiva kandidaadi esitamine kaitseministri pädevuses. Kuid ka kaitseminister Mart Laar ütleb, et õigem on sellest rääkida sügisel.
Seaduses on ka kirjas, et valitsus arvestab kaitseväe juhatajat nimetades riigikogu riigikaitsekomisjoni arvamust.
„Olen täiesti kindel, et see kandidaat peaks täna olema kindrali auastmes, mis ilmselt piirab kandidaatide arvu ja fantaasiaid päris tuntavalt,” ütles riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma.
Peale Terrase on kindralitest, täpsemalt brigaadikindralitest tegevteenistuses praegu ainult Meelis Kiili, Valeri Saar ja Neeme Väli. Raidmal isiklikult ei ole praegu mingeid personaalseid eelistusi, ka pole riigikogus veel eelkokkuleppeid sõlmitud. „Kui jõuab kätte kandidaadi esitamise aeg ning kandidaat tuleb meie ette komisjoni, mille seisukohta peab valitsus ka värske seaduse mõistes arvestama, siis seal näen ma positiivset kohta ja võimalust, kus saaks tõsiselt arutada Eesti kaitseväe tuleviku ja arengute üle ning kus tulevane kaitseväe juhataja kandidaat peab väga motiveeritult meile sellest tervikliku pildi andma,” lisas Raidma.
Muidugi on Laaneots ja Terras erineva taustaga isikud, keda samal ajal seob tõeline pühendumus Eesti kaitseväele. Esimene on karastunud lahinguohvitser, kes on tuleristsed saanud juba Nõukogude ajal ja uue Eesti ajal õppinud nii Roomas NATO kaitsekolledžis kui ka Soome Vabariigi maakaitse kõrgkoolis. Terras on aga rahuaja tingimustes sirgunud kõrge kaitseväelane, kellel on küll väga avar rahvusvaheline pilk ja suurepärane haridus, ent kes kriitikute hinnangul on rohkem kabinetiohvitser. Ent see pole aus ega õige kriitika.
Terras alustas oma teenistust esimesel ohvitseride kursusel. Seejärel võttis ta Vene sõjaväelt väeosasid üle, oli kompaniiülem, Viru pataljoni staabiülem, võttis esimesel kõige suuremal õppusel üle Kalevi pataljoni juhtimise, oli vahipataljoni ülem, kaitseliidu staabiülem, Iraagis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitja. 2007. aastal olid USA Bagdadi saatkond ja Iraagi sõjaväe õppeasutused mässuliste pideva tule all.
Teenistuskogemuselt ja hariduselt ei ole Terrasele kaitseväes võrdset: ta on olnud nii diplomaat, näinud kantslerina kaitseministeeriumi tööd seestpoolt kui ka olnud reaalselt tule all. Terras on kaitseväe juhataja ametiks paremini ette valmistatud kui keegi teine kunagi varem. Jah, muidugi on Terrasel vanuse tõttu – ta on kõigest 44-aastane – ehk veel vara kaitseväe juhatajaks saada, kuid temast paremat kandidaati pole.
Laaneots valiks ehk ise
Kindlasti tahaks aga Laaneots endale ise järglase valida – ta on Eesti kaitseväe arengu heaks 20 aastat tööd teinud ning matnud sinna väga palju jõudu, vaeva ja närve. Kindlasti on Laaneotsal oma järglase kohta ka mõtteid, ent neid pole ta avalikult väljendanud isegi väikese ringi vanem- ohvitseride nõupidamistel. Ametlikult ei saagi Laaneots seda teha, sest tegemist pole tema otsusega. Siiski julgevad paljud Laaneotsa tundvad inimesed öelda, et temagi kandidaat on Terras – on ju Laaneots ise Terrast mitme viimase aasta vältel selleks ametiks ette valmistanud.
Kaitseväes ongi praegu pisut keeruline olukord. Loomulikult on juht Laaneots, teisalt teatakse, et tema aeg saab varsti täis ja tõenäoline mantlipärija on Terras.
Kummaga siis paremini läbi saada – kas lahkuva kindraliga või tõenäolise uue juhiga? Kuna detsember on juba küllalt lähedal, siis mõeldakse Terrasega hästi läbi saades juba varakult ka sellele, kes võiksid hakata tema meeskonda kuuluma. Mõne väeliigi ülema või peastaabi ülema kohta ihkab iga kõrgem vanem-ohvitser. Just viimati nimetatud koha puhul võib suurt rolli mängida sisekonkurents. On selge, et kui Terrasest saab kaitseväe juhataja, siis tahab ta peastaabi ülema ise määrata.
See on tulevane lakmuspaber: kas Terras valib enda jaoks mugava inimese või kellegi sellise, kes julgeb ja tahab talle ka midagi vastu öelda? Kogu kaitsevägi ootab ja vaatab seda mängu suure huviga. Eesti Päevalehe andmeil on Terras peastaabi ülemaks kaalunud praegust peastaabi ülema asetäitjat kolonel Peeter Hoppet.
Kaitsevägi tahab uue juhi asjus selgust ja mida varem, seda parem. Ebamäärasus sõjaväelastele ei meeldi.
Kui Ants Laaneots väidab, et ohvitserkonna kujundamiseks on vaja 25 aastat, siis nii see ongi. Viie aasta pärast on meil juba täielikult Eesti ühiskonnas kasvanud ja rahvusvahelise taustaga kolonelid ja kindralid.
Mis saab edaspidi Laaneotsast? On selge, et uue juhataja alluvuses kaitseväes jätkata ta ei tahaks. Teisalt oleks temasugusel kogemustega isikul lihtsalt minna lasta.
Hoolimata Nõukogude armee taustast – paraku armastab eestlane ikka veel asjade sisusse süüvimata kõigele nõukogulikule nina kirtsutades vaadata – on Laaneotsa puhul tegemist isikuga, kellesse meie liitlased suhtuvad tõsiselt.
Niisiis võiks Eesti valitsus arutada sedagi, kas mitte pakkuda Laaneotsale – kes küll ise on rääkinud soovist pensionile minna – olulist ja kõrget rahvusvahelist ametikohta NATO-s.
20 aasta jooksul on kaitseväge täiskohaga juhtinud neli inimest
Kui meenutada lähiajalugu, siis kuni 2006. aasta sügiseni, mil kaitseväe juhatajaks nimetati Laaneots, saatsid tema eelkäijaid väiksemad või suuremad skandaalid. Oleks aga vale väita, nagu oleks keegi neist täiesti läbi kukkunud. Selle ajani oli kaitseväe juhataja nimetamine ka üks rist ja viletsus, sest see nõudis konsensust presidendi ja riigikogu vahel.
Taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseväe juhataja, USA-st tulnud kindral Aleksander Einseln oli esimesed poolteist aastat õhinal asja juures, kuid siis selgus, et ta ei olnud ikkagi hästi aru saanud, kuhu ta on tulnud. Einseln oli tüüpiline kabinetiohvitser. Tema näide kinnitab, et läänelik kogemus ja kindralipagunid ei tee inimest veel kaitseväe juhatajaks.
Einselnile järgnes Johannes Kert, kes esimestel aastatel sai oma tööga suurepäraselt hakkama, ent siis tekkisid pinged ja tülid kaitseministeeriumiga riigikaitse mudeli pärast. Kert võitles
reservarmee eest ja juuris kaitseväest välja dedovštšina, muutis lahingukooli ja sõjakooli läänelikuks ning tegi kaitseväe selliseks, nagu see praegu on – inimkeskseks, mitte Nõukogude armee klooniks. Ta lähtus Soome ja Šveitsi kogemusest.
Hariduse poolest ja moraalselt polnud Kert toona aga selleks ametiks veel valmis. Juhtkond andis vastuolulisi korraldusi ja Kert usaldas pimesi inimesi, kes trügisid sõbraks ja pugesid talle.
Sel ajal oli Eesti võtnud selge suuna NATO-le ja poliitikutel tekkis hirm, et kui asjad toppama jäävad ja Eesti ei suuda end NATO standardite järgi ümber kujundada, jäämegi rongist maha. Teisisõnu sai poliitikutel Kerdi kangekaelsusest kõrini. Kurkse katastroofi ajal oli ta kirjutanud lahkumisavalduse, mida president Lennart Meri siis ei rahuldanud. Kuid Meri polnud avaldust ka hävitanud, võttis selle ühel hetkel lauasahtlist välja ja kirjutas alla.
Seejärel sai kaitseväe juhataja kohusetäitjaks Urmas Roosimägi. Vanad kaitseväelased meenutavad, et paraku oli Roosimägi ere näide mehest, kellele lõi võim pähe ja kes hakkas arvama, et on Laidoner 1935. aastal. Seda ta aga ei olnud, sest tema sõjaline haridus ja isikuomadused ei vastanud ametikohale. Roosimägi põles paari kuuga läbi ja hakkas intrigeerima.
Nüüd tekkis arutelu, kas määrata kaitseväe juhataja kohusetäitjaks Vello Loemaa või Märt Tiru. Poliitikud eelistasid viimati nimetatut, kuid temagi ei rahuldanud neid, sest oli nõrga iseloomuga.
Meri ja toonane kaitseminister Jüri Luik jõudsid otsusele, et kaitseväe juhatajaks võiks saada Tarmo Kõuts, kes oli Merile väga hea mulje jätnud. Strateegilise juhina oligi ta kaitseväelaste meenutuste järgi hiilgav, lõi tugeva meeskonna, edutas võimekaid, määras selged ja saavutatavad eesmärgid. Saatuslikuks sai Kõutsile vastuolu Reformierakonnaga: ta ei olnud nõus palgasõjaväega ega ühinenud Reformierakonnaga. Kõuts oleks pidanud ametist lahkuma pool aastat varem, mitte sügisel, sest enne oli tema maine kõrge, ta oli peaaegu presidendikandidaat.
Talle järgnenud Ants Laaneotsa nimetatakse üsna üksmeelselt Eesti esimeseks tõesti heaks kaitseväe juhatajaks.
