Isegi kui veendunud siseopositsionäärid kohe ei lahku, toimub lõhenemine igal juhul – paari aasta perspektiiv Keskerakonnale koos Savisaarega on selge tagasiminek ja see seltskond jääb lihtsalt nišiparteiks. Ometi on iga korraliku partei loomulik soov olla võimul.

Stagneerumise otsus tundub Keskerakonnas olevat üsna üksmeelne, sest Savisaare kõrvale pole ilmunud ühtegi isikut, kes oleks kindlalt teatanud soovist tema vastu kandideerida. „Savisaare tagasivalimisel lõpetab see erakond aga oma maise eksistentsi,” ohkas üks riigikogu keskfraktsiooni liige. Must stsenaarium on: üks Eesti seni tugevamaid parteisid ületab järgmistel riigikogu valimistel küll künnise, kuid teeb kõige nõrgema tulemuse.

Vaid mõni kuu tagasi oli Keskerakonna siseopositsioonil lootus, et sügis tuleb teistsugune. Üks erakonna kindlaid liidreid Jüri Ratas oli toona üsna optimistlik ja lubas esimeheks kandideerida. Piirkondades tehti tema esimeheks valimise nimel kõva tööd. Kuid mida aeg edasi, seda ebamäärasemaks Ratase suhtumine muutus. Kord ütles ta kaasvõitlejatele jah, järgmisel hetkel ei.

Kaks meest ja kolm tundi

Möödunud reedel kutsus Savisaar Ratase enda juurde. Mida nad ligi kolm tundi kestnud kohtumisel omavahel täpselt rääkisid, teavad vaid nemad ise, ent pärast seda pole Rataselt kaasvõitlejatele enam oma otsuse kohta selget signaali tulnud.  

Ratas ise ütles eile Eesti Päevalehele, et kujundab oma lõpliku seisukoha lähipäevil. Samal ajal on ta lõpliku jah-sõnaga hiljaks jäänud, sest suurde mängu pole enam aega astuda.

Miks Ratas kahtleb? Pole välistatud, et möödunud laupäeval 33-aastaseks saanud poliitiku otsuse määrab paljuski pigem kartus: aga mis saab siis, kui minust saabki Keskerakonna esimees? Siis tuleb partei ka ju isolatsioonist välja tuua ja valimistel hea tulemus teha, pealegi kogu Eestis, mitte ainult Tallinnas. Ja mis saab omakorda siis, kui Savisaare vastu kandideerida, ent mitte võita?

Kui üks keskerakondlane pakkus Ratase šansiks 50 : 50, siis teine pidas seda ülioptimistlikuks. Ilmselt on õigus teisel, sest Savisaare masin töötab niivõrd mastaapselt omadele piirkondades positsiooni kindlustamise nimel, et saada selle kaudu kongressile Savisaare-meelsed delegaadid.

Siiani on oma erakonna esimehe kandidaadi esitanud ainult paar piirkonda, kuid kõik nad on selleks pakkunud Savisaart. Pärnu linnavolikogu keskfraktsioon tegi eile küll erakonna Pärnu linna piirkonnale ettepaneku esitada piirkonna poolt erakonna esimehe kandidaadiks Ratas, kuid otsuse langetab siiski piirkond. Selle juht on aga Savisaare leeris olev Kadri Simson.

Savisaare pooldajad üritavad läheneva kongressi eel teha kõik ka selleks, et siseopositsionäärid kõneaega ei saaks. Kogutakse allkirju ja tekitatakse fooni, et Savisaar on üks ja ainus, ning tal ongi meeletu toetus.

Realistina saab Ratas aru, et võit on vähetõenäoline ja kandideerimine seetõttu lihtsalt mõttetu. Kui ta lõpuks otsustabki kandideerida, siis puhtalt trotsist. Või demokraatia huvides, nagu põhjendas Indrek Tarand enda kandideerimist Keskerakonna presidendikandidaadina.

Nukumeister

Praegu teeb Savisaare meeskond kõva tööd ka selle nimel, et uus valitav juhatus tuleks selline, kus erakonna juht tõmbab laua otsas niite ja nukkude käed tõusevad automaatselt. Selline juhatus, kes ei esita küsimusi: mida ja miks nii?  

Vanad keskerakondlased nendivad, et viimati oli neil asjalik juhatus, kes julges ka küsimusi esitada, siis, kui sinna veel kuulusid  nüüdseks sotside ridadesse üle läinud Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg ning Ain Seppik. Temagi on Savisaare vastu opositsioonis.

Juba praegu pole juhatuses kedagi peale Ratase, kes Savisaarelt küsiks: erakond on riigilt saanud nelja aasta jooksul miljoneid, kuid ikka on meil veel kahe miljoni euro eest võlgu.

On selge, et ükski täie mõistusega inimene sellise „ettevõtte” etteotsa asuda ei taha.

Hävinud on ka omal ajal kõige tugevamaks peetud Keskerakonna parteiaparaat. Kes on lahti lastud, kes riigikogu liikmeks saadetud – näiteks peasekretär Priit Toobal –, kes Tallinna või mõnda teise omavalitsusse tööle vormistatud. Põhjuseks ikka parteikassas haigutav tühjus. Ent parteitöös on tähtis, kui mitte kõige tähtsam usk, uue struktuuri taasehitamine võtaks aega mitu aastat.

Kuid kas seda usku siis pole? Savisaare parteisisene fänniklubi paistab ju suur. „Aga keera neil jüngritel rahakraan kinni ning ta läheb teisele poole karjuma,” viitab üks Keskerakonna liige. Otsuse, kuidas edasi minna, teeb Keskerakond 27. augustil toimuval kongressil.

Rahulolematud mõtisklevad uuest erakonnast

Kui Keskerakonna esimeheks jääb Edgar Savisaar, on paljudel käes otsustamise aeg. Mõnigi Keskerakonna liige vaatab ilmselt juba pärast erakonna kongressi tõele näkku ja mõtleb läbi, kas ta tahab poliitikas jätkata ning kui, siis kuidas. Massilist teistesse parteidesse üleminekut, nagu juhtus Rahvaliiduga, tõenäoliselt ei toimu. Kuid riigikogu keskfraktsioonis on üsna mitu helget pead, kelle teised parteid kohe enda rüppe haaraksid: Jüri Ratas, Kalle Laanet, Deniss Boroditš, Rainer Vakra, Aivar Riisalu.

Võib eeldada, et suurem osa riigikogu keskfraktsiooni jätkab rahumeeli oma elu ja tööd, sest neil pole Savisaare vastu midagi või on neil Savisaarega lihtsalt mugavam – on ju just tema valimisnimekirja reastades neile leiva lauale toonud.  

Osa inimesi võib erakonnast ja fraktsioonist küll välja astuda, kuid teistesse parteidesse ilmselt ei astu – vähemalt ei kinnitanud ükski Keskerakonna siseopositsioonis olev isik EPL-ile oma sellist soovi. Nemad jätkavad siis riigikogus tööd pigem parteitutena. Osa jääb erakonna ja fraktsiooni liikmeks, kuid ootab oma aega.

Kuna rahulolematuid on nii IRL-is nn kampsunite poolel kui ka Reformierakonnas, kus vanemad olijad ei kannata noorte jõulist tegutsemist, pole välistatud, et ühiselt moodustatakse uus partei. „Töö selle nimel juba käib,” kinnitati eile.