Paar kuud vana mänguväljak Tornide väljakul pakkus eile pärastlõunal tegevust neljale-viiele mürakarule.

Kui silmaga hinnates umbes kümneaastased poisid turnisid hasartselt alt-pealt-piki konstruktsioonidel, siis arvata paariaastane põngerjas oli uhkesse üksindusse eraldunud ja nokitses midagi maast uurida.

Põngerja ema jälgis toimuvat pisut eemalt. "Käime siin mängimas pea iga päev, ilus puhas koht," arvas ta. Siiski hindas ema pealinna heakorra pigem kesiseks. "Prahti on maas palju, inimestel pole harjumust prügikasti kasutada."

"Möödunud aastal oli peamine tähelepanu purskkaevudel," selgitab kesklinna peaaednik Kersti Lootus, "tänavu keskendusime laste mänguväljakutele. Oluline on ideede integratsioon."

Kesklinnas on haljastust kokku 251,65 hektarit, sellest suurema osa annavad Kadrioru park, vanalinna bastionivöönd, samuti lugematu hulk lillepeenraid, pargiteid, tuhandeid meetreid hekke jne.

"Iga kolme nädala tagant tuleb muru niita. Schnelli tiigi ääres liigub päevas tuhandeid inimesi - kui igaüks neist kasvõi ühe suitsukoni maha jätab...," teeb Kersti Lootus selgeks vahe Nõmme parkmetsa ja kesklinna haljasvööndi hooldusintensiivsuse vahel.

Tänavu on kesklinna haljastuserahast neelanud suurema osa umbes 13 miljonit krooni maksnud Toompea tugimüüri, Kanutiaia, Musumäe ja Kadrioru pargi remont. Ehkki nimetatutest vähemalt kahe remondikulu võiks õigluse pärast olla riigi tasuda, on kõik tööd tehtud linna eelarvest ning Kesklinna rendi- ja reklaamituludest saadud rahaga.

Kadrioru songermaa on tegelikult arheoloogiline kaevamine, ütleb Kersti Lootus. "Maa alt leiti veel Peetri-aegne kanalisatsioon, sellist asja pole kusagil mujal - turistid-itaallased seisavad augu serval, näpp suus."

Kadrioru parki on istutatud 370 puud, igal kevadel istutatakse kümneid tuhandeid lilli, Luigetiigi ja Kirdetiigi paemüürid laoti uuesti üles, pargiteed on korda tehtud, välja on vahetatud Mere allee ja Kaarna allee pärnad, loetleb peaaednik. "Presidendi aeda hooldame ka," lisab ta.

Toompeaga on asi üsna hull. Halvimal juhul võiks kalju kaheks tükiks kukkuda ja maapõu Toompea lossi neelata. Esialgu pole olukord veel kõige halvem -, vaid loodusliku kalju ümber sajandi alguses laotud tugimüür pudeneb ning lossi all jookseb lõhe. Kõige hullem on Pilstickeri torni ümbrus, Patkuli trepi ülemine ots seisis enne remonti õhus.

"Patkuli trepist ülesminemise võimalikkus oli mulle tõeliseks mõistatuseks," imestab Kersti Lootus. Patkuli vaateplatvormi äär seisis samuti üleval trotsides gravitatsiooni. "Näiteks turismigrupp - üks inimene toetab platvormi rinnatisele, siis järgmine, giid upitab üle serva vaadet seletama, ja polegi rohkem vaja - ainult tallad paistavad."

Toompea kaljut söövad sadevesi, katkised kanali- ja veetorud ja niiskus, mida koguvad ligi 50 aastat oma äranägemisel kasvada saanud puud Toompea nõlval. "Kivisein seisab koos vaid tänu oma raskusele, vuugid on ammu puhtaks uhutud," räägib peaaednik.

Järgmiseks aastaks jääb Kesklinnal lõpetada Kanutiaia remont. Tänavu alustati kahe miljoni krooniga. Kanutiaeda rajatakse laste mänguväljakud, lillepeenrad, korrastatakse muru ja paigaldatakse korralik valgustus.

"Vandaale pole vaja karta, neid on nagunii," teab Kersti Lootus. "Kadrioru pargis on ühe ööga ka kümme pinki lõhutud - oluline on kõik katkine ära koristada ja mitte vedelema jätta."

Hoopis olulisem kui vandaaliprobleem, on peaaedniku hinnangul oht Tallinna haljastamises Euroopat ahvida. "Berliin on oma urbaniseerumises juba nii kaugele jõudnud, et linlane vaatab rukkilille kui tõelist imeasja." Berliini haljastuse põhielemendid kipuvad olema nõges ja takjas.

"Mulle vahel ikka öeldakse mõne räämas nurga kohta, et kas mul häbi pole - siin käivad ju külalised. Aga omad?! On küll inetu, kui töö on parasjagu pooleli, aga kui tööd üldse ei alusta, on veel inetum," arvab Kersti Lootus.

MARIKA MILVE